The one with Vesuvio

Kui ma oleksin turist, oleks Vesuvio mu lemmik restoran. Hee… eks ta on ka praegu minu lemmik restoran, aga seda suuresti, sest töötan seal ja mulle on nii kui nii kõik palju toredam.

Meie peamine trump on see, et asume peatänavalt veidi nurga taga ja erineme suuresti ülejäänud söögikohtadest, mis nagu seened piki rannapromenaadi pikutavad. Vesuvio on nagu taga hoov, mis on täis lilli, maitsetaimi, puid ja ilupöösaid ning üle kogu selle kupatuse laiub viinamarja väätidest katus koos päris viinamarjadega. Septembri lõpus saavad marjad küpseks, siis me hakkame neid sööma ja pakume külalistelegi (kui niigi sitt hooaeg selleks ajaks juba läbi ei ole muidugi).

Minu põhikolleeg Manolis kannab kõige elava eest selles aias tõelist isa hoolt. Kastab kõiki taimi pühaliku hoolega, räägib lilledega nagu mu ema, aga tema tõelised lemmikud on ikkagi viinamarjad. Iga tööpäeva alguses möödab ta kõigepealt pilguga palju miski kasvanud on ja kust, mida kõpitseda tuleb. Kord juhtus, et mingi liigselt mõnujooki tarbinud malaka oli ühe lillepoti üle aia ümber lükanud ja kord oli üks taim koos potiga sootuks minema taritud. Siis oli Manolis kuri nagu makaak ja sajatas üsna pika monoloogi roppusi… sealt mu keeleoskus kujunebki…

Ühel öhtul kutsus Manolis mind kavala pilguga endaga kaasa, ronis ühe laua peale ja noppis peotäie esimesi valmis saanud viinamarju. No ma olin umbes sama elevil nagu temagi, kuigi tema röömustas, et marjad nii vara valmis on ja mina, sest ma ei olnud kogu oma elu jooksul otse puuotsast viinamarju söönud. Manolis oli juhm, kui talle selle saladuse avaldasin ja arvab vist tänini, et tegin nalja.

Iga jumala päev kell viis oleme Manolisega platis, istume laua taga joome ühe mahla, kraabime kokku viimase tahtejõu ja hakkame laudu katma. Alates laudlinast kuni klaasideni ja iga jumala öhtul kell kaks kulub kogu tahtejõud sama kupatuse kokkupakkimiseks. Miski ei saa ööseks välja jääda, sest sisuliselt on kogu restoran ikkagi lageda taeva all ja joobes noorukid võivad igast laokile jäänud resto inventarist enesele lelu teha. Ma ei kujuta ette, et Manoli on kõike seda teinud järjest 10 aastat, mul on juba 3 kuuga kõigest sellest oksendamiseni.

Ent kõigest hoolimata ei saa ma üle ega ümber sellest suurest önnetundest kui tööpäev lõpeb ja ma Vesuviost koju jalutan, üle kere väsinud aga endaga jumala rahul. Kui ma selle aja üle elan, olen orderit väärt- pool aastat ilma ühegi vaba päevata rämedalt töötamist. Pärast sellist katsumust ei peagi minust enam naelu tegema, ma olen ise ülekere üks raudnael.

The one where Žen goes home

Möödunud on 2 kuud. Oma peas olen selle aja jooksul välja mõelnud vähemalt 10 erinevat algust käesolevale sissekandele ja nüüd, kui lõpuks klaviatuuri kohal koogutan, ei meenu ükski. Võib-olla jätkan, kus pooleli jäin…

Önn ei ole ikka veel rahas. Önn on see kui tuled öösel pool kolm töölt koju, särk läbimärg, selg valutab, jalatallad tunduvad maha tallatud maast ümmargused, aga kuukiirtes mängivate lainete aeglane kohin kõditab kõrvu ja palavast päevast ikka veel soe tuul sasib soengust ära vajunud juustes... hingad örnalt soolast mereöhku ning köik muu ununeb. Jääb vaid ööpimeduses piirideta näiv Vahemeri, kuu ja kaugelt kostuv ööelu kömin. Ma armastan seda kohta!

Ma armastan seda kohta ka peale seda kui mu senise elu kõige pikem kooselu suhe läbi sai. Nimelt otsustas mu elukaaslane Ženja mind siia Vahemere müütilisemale saarele maha jätta ning kui ta peale pikki ponnistusi oma kohvri luku kinni suutis venitada, lasi ta suurel metalllinnul end Eestisse tagasi kanda.

See oli tema otsus ja kuigi mul oli üsna suur roll, miks ta selle tegemist nii kaua edasi lükkas, ei tahtnud ma olla põhjus, miks ta tugevalt vastu enese tahtmist siin edasi punnitama peaks. Mõnikord võidab see, kes esimesena alla annab. Ma tean, et see ära oldud kuus kuud õpetas talle palju ja ma tean, et ta ei kahetse selle seikluse ette võtmist ning ma soovin, et kõik, see, mida ta väärt on ja mida ta nii kaua oodanud on, leiaks tema juurde tee.

Ma olen läbi kogu elu võrdlemisi üksik hunt olnud. Kuigi tulen suurest perekonnast ja vajan enda ümber pidevalt suurt seltskonda, armastan neid hetki, kus sulgen kogu maailma eest ukse ja olen lihtsalt üksinda. Alates 17. jaanuarist olime Ženiga paar :D elasime kuus kuud külg külje kõrval. Oli kordi, kus me olime valmis üksteist ära sööma, aga samas teadsime, et kogu selle jama sees, saame VAID teineteisele loota. Me olime vööral saarel, vööraste inimestega ja meil ei olnud mitte kedagi ega mitte midagi muud. Ka kõige üksikum hunt kohaneb sellistes oludes karja loomaks…

Alles siis kui Žen mind lennujaamas hüvastijätuks kallistas, sain aru kui üksi ma tegelikult siia maha jään ja kui ma meie korterisse tagasi jõudsin - laual 2, kiirustades tühjaks joomata, kohvitassi, Ženja tühi voodi ja peegli laual eelmisel öhtul peomeeleolus võetud foto meist kahest, relvituks tegevalt naeratamas… jooksis kõik see kuus kuud mu silmade eest läbi ja ma uinusin pisarais.

The one after very long time

Kell on pool kaheksa hommikul. Päike särab juba võrdlemisi kõrgel. I-tunes on mulle taustaks mängima valinud Mozardi „Requiemi”, üle rõdu lendas suur valge tuvi ja naabrimees hakkab tööle minema. Mul on seljataga järjekordne meeletu öö, mis kulmineerus suplusega tõusva päikese punaka säraga vahemeres. I’ts beautiful isn’t it?” ütles rasta patsidega prantsuse noormees, kes püüdis kaldalt seda ilu oma kaamerasse jäädvustada. „Yes! It’s almost perfect… like life itself,” vastasin ja kastsin pea kibesoolasesse vette.

Viimasest sissekandest on palju asju muutunud. Me Ženiga oleme nüüd jällegi töö inimesed. Žen töötab seal armsas restoranis, millest juttu oli- „Just Arby”. See on vist kõige väiksem söögikoht terves Hersonissisoses, mille omanik on üks Serbia päritolu mees Arby. Tema naine Niky on hollandist nagu ka enamik selle restorani klientuurist. Nad on suurepärased inimesed ja armastavad Ženjat üliväga.

Mina töötan Itaalia stiilis „Vesuviuse” nime kandvas restoranis. Selle omanik on kreeklane Georgius, kelle naine Jana on samuti Serbiast. Mul on tunne, et ka nemad on head inimesed, vähemalt Jana ei väsi seda kordamast. Minuga on nad toredad ja ma loodan, et see suhtumine aja jooksul ei muutu. Ka Vesuvius ei ole teab, mis suur koht. Köögis töötab 3 hinge pluss nõudepesija. Saalis olemegi mina, Jana ja Manolis. Manolis on hull vend, kellest võiks samuti terve peatüki kirjutada, aga ma ootan sellega veel pisut ja kogun taustinformatsiooni.

Muutunud on ka meie perekonna koosseis, Ženi ema ei ela enam meiega. Talle ikka ei meeldinud siin ja temale töö leidmine osutus raskemaks kui me valmis olime. Ega need inimesed siin ikka ei kujutanud ette kui perses käesolev hooaeg olema saab. Poed, restoranid, butiigid on tühjad. Põhiline turist on 17- 20 aastane hollandlane, sellisele ikka naljalt kasukat või teemantsõrmust ei müü. Ööklubidel ja baaridel on rohkem lööki. Kui asi sedati peaks jätkuma, on varsti kõigil suu nutuvõrus ja panga kontol enne koma kohta vaid 1 null. Aga kreeklane on liiga uhke, et kurta. Tomorrow is a new day.

Aga meie Ženiga oleme täpselt sama pöörased nagu ikka. Jõudsime kokkuleppele, et peaks ikkagi varakult Paldiski maanteele koha kinni panema, selleks ajaks kui tagasi tuleme. Kuigi see kuu suutsime esimest korda ise teenitud raha eest korteri üüri maksta, on meie finantsolukord jätkuvalt miinus märgiga. Külmkapis haigutab peale ema ärasõitu vana tuttav tühjus, vannitoas ei ole seepigi, uutest riietest kapis või muust bisuteeriast meigi kotis ma ei räägigi. Tele2 sokutas mind maksehäiretega isikute registrisse, SEB meenutas mitmes kirjas oma õigust jätkuvate laekumishäirete korral kogu õppemaks korraga sisse nõuda… ja mulle ei meenugi tuttavat, kellele ma midagi võlgu ei ole….

Aga palun väga- siin teile kõige elavam näide sellest, kuidas önn ei ole rahas. Kõigest hoolimata olen nii önnelik ja tagasi vaadetes, ei teeks ma mitte ühtegi asja teistmoodi!

The one with Mann and Käks

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Anyway- Happy as hell!

The one with all Estonians

Arutasime Zeniga, kas eestlasi ka siin käima hakkab. Ja ei läinudki kaua, kui LascaLa ees ullitades kuulsime kaht neidu minu ema keelt rääkides mööda kõndivat. Läksin põlema nagu kutsikas, oleks mul saba, oleksin selle otsast liputanud.

Tsikid osutusid jumala ägedaks. Nende viimasel öhtul siin kutsusime nad endiga päris Kreeta klubisse. No see oli ikka üks raju öö. Ma loodan, et neile ka meeldis, mina igatahes jõudsin alles hommikul kell 7 koju. Siinkohal – Merle ja Kerttu, tervitused teile!

"Do you have sardines?", küsis üks härra minult resto ukse peal. Lubasin suure suuga, et muidugi, võtke aga istet. Kui ma tema daamile menüü ulatasin, ütles too mulle eesti keeles "Aitäh!" mehele menüüd ulatades vastasin- "Aga palun!" Ma kujutan seda üllatust ette. Tuled Kreeta saarel mingisse suvalisse kohta sööma ja ettekandja on eestlane. Onu oli veits pettunud ka- „ma tahtsin daami ees uhkeldada, et oskan kreeka keeles toitu tellida ja näe, nüüd ei saagi.”

Kolmandad eestlased olid minu jaoks täielik pettumus- kuulen, lähevad mööda, ma olen vormi riides restorani ukse peal, hüüan neile eesti keeles- TERE DAAMID! Nad ütlevad „Tere” ning sammuvad edasi nagu see oleks kõige tavalisem asi. Võib-olla neile oligi.

Järgmised olid seevastu väga ägedad. Lähevad neljakesi, söövad jäätist, ma ei mäletagi kuidas neile ligi astusin, aga nemad võlgu ei jäänud - „Heldeke, mis sa siin teed, orjaks müüdi või? Tahad me viime sind Eestisse tagasi?” Jäime lobisema ja enne kui nad ehk isegi aru said, sõid nad juba meie miljoni dollari vaatega restorani terrassil õhtust. Oleks Eestis ka teise eestlasega kontakti loomine nii lihtne, oleksime üks ägedaim rahvus. Pärast sööki jõime koos kaks pauku rakit (kohalik viina moodi jook) ja mul oli oma väikese rahva üle hea meel.

The one with back to square one

Ženile pakuti ühes äärmiselt armsas ime pisikeses restoranis tööd juba siis kui me alles LascaLas olime. Just kui ta otsustas selle vastu võtta, pakkus ka üks meie tuttav talle oma juveeli poes tööd. Nüüd on jälle mure. Kas teha asja, mis meeldib üliväga- töötada seal VÄGA nunnus restos, või teha asja, kust saab head raha- töötada juveeli poes. Tuleb välja, et mõlemat korraga ühest kohast saada ei ole just väga tihti võimalik.

Samal ajal kui Ženil on 2 uut töökohta, ei ole minul ühtegi. Ja ma isegi ei tea, mida ma tahan. Mind ärritab üliväga, et pean jälle algusest alustama. Proovin kõiki mõtteid seada nii, et ma ei kahetseks oma, iga hetkega üha enam liiga impulsiivselt langetatud näivat, LascaLast lahkumise otsust. See õhkkond seal oli ebaterve ja kui juba poole koormusega töötades olid inimesed nii agressiivsed, siis täis koormusega nad söövad üksteist elusalt. Mulle ei ole seda vaja. Ma olen ikkagi valge inimene :D

Samal ajal hakkab majanduskriis ka siin, kõige kurja eest nii kaitstud näival saarekesel, oma karvast palet ilmutama. Käisin täna veits ringi, kuulasin maad… nutune on olukord. Hotellid on tühjad, restodes on meeskonda rohkem kui külalisi ja müüjad haigutavad poe ukse ees. Ilm on ka alles jahe…

Ma ei tea, mida tänada, et meil on Ristiisa. „Ärge arvake, et kui te enam minu kohas ei tööta, et ma teie jaoks kuhugi ära kaon. Kui vaja, ma aitan!” Vot selline mees… Ükspäev Žen oli väga tüdinud kõigest, Ristiisa küsis, mis sa teha tahad. "Ma tahan ära surra", ütles Žen ja Ristiisa vastas täieliku rahuga- „Mitte siin saarel! Ma ei lase sul!” Ja me teame, et ta räägib tött.

The one with quitting

Nii on nagu elu käib… Öö läbi rallid bossuga (mömmiga) linna paremates klubides, lööd klaase kokku põhiliste võllidega ja hommikul küürid rämeda vodka-redbulli pohmakaga restorani peldikut. Viimane on hommikuse vahetuse kohus. Siis saad vanadelt olijatelt ette ja taha, mis kõik valesti on, vead punaseks põlenud turistidele toitu ette, passid päris palju tühja, sest hooaeg ei ole ikka veel alanud ja õhtul venib ühele joogile minek vähemalt viieni hommikul… no i vot tak mõ šili…

Aga tänaseks on meie jaoks LascaLaga kõik.

Istud nendega ühes lauas, nad aitavad sind kui sul on vaja, nad kuulavad sind, arvestavad sinuga, aga päriselt võrdne sa ei ole, see pind sinu jalge all on ikkagi nende oma. Meie pidasime end nendega võrdseks. See oli koht, kus mõõda lasime. Ärge saage valesti aru- kõik on ikkagi OK, me ei läinud kellegagi riidu ega midagi, aga me lihtsalt saime aru, et selles kohas ei saa me kunagi piisavalt heaks ja targem on asjaga lõpparve teha enne kui vaimne tervis kannatama hakkab.

Ženile ei meeldinud LascaLas juba ammu, aga ma koguaeg utsitasin teda veel ja veel proovima. Pakutud palk oli liiga hea selleks, et lihtsalt alla anda. Ja loomulikult tundsime teatud kohustust Ristiisa ja Mömmi ees, sest nad olid meile selle võimaluse andnud ja loobumine tundus mõneti tänamatu.

Ei Sääsk ega Vunts ega keegi sellest meeskonnast ei kõigutanud mind, aga see kuidas boss Costas meisse suhtus sai otsustavaks. Tema on selles äris olnud ligemale 30 aastat ja millegi pärast arvab, et tal on tuline õigus kõiki alluvaid idiootidena kohelda. Kui kiireks läheb, seisab ta keset kööki, vehib kätega ja röögib kõigi peale. Kui 30 aastat töökogemust ikka veel sellist suhtumist lubab, tekivad mul omad kahtlused. Töö koordineerimisel ja arutul röökimisel on vahe.

Igatahes, ühel neist kiiretest hetkedest, leidis isand Costas alust ka minu peal end välja elada. Ma ütlen ausalt- mitte keegi, mitte kunagi, ei ole minu peale, kogu minu elu jooksul niimoodi karjunud. 3 sekundiks jäi kõigi töö seisma, ilmselt saavutas see karje ka vanadele olijatele uue taseme.

Jah, ma olen noor, ma olen blond, ma olen naine, ma tulen kusagilt pärapõrgust, mul ei ole diplomit, ma ei tea kõike, ma teen asju valesti, aga SITT ma ei ole. Ma ei oska sõnadesse panna seda hetke ega seda tunnet, aga ma olin valmis oma kohvri samal õhtul kokku pakkima ja Eestisse tulema.

Ütlesin Ženile, et nüüd me siia enam tööle ei jää. Päeva lõpus rääkisime Mömmi ja Costase naisega. Nad ikka üldse ei saanud aru, milles asi- „aga Costas ongi selline… ta töötabki nii.” Oo wow, aga vaata siis ma ei taha Costasega enam rohkem koos töötada. Loomulikult ei arvanud ka Costas ise ennast midagi kohatut teinud olevat- „Ma lihtsalt õpetasin sind, kui on kiire, siis mul ei ole aega mõelda, kes mida tunneb, mina pean siin arved maksma!”

Järgmisel hommikul ütlesime oma lõpliku otsuse mitte jääda. Kõik inimesed seal, isand Costas välja arvata muidugi, olid täiesti teised. Neil oli siiralt kahju, et me ära lähme. Isegi Sääsel. Ma ei imesta ka. Eks nad said ise ka lõpuks aru, et me ei ole mingid ullikesed ja et meiega oli tegelt päris lõbus. Õhtul tegime oma põlle taskud tühjaks, hüüdsime ukselt „Kali nighta!” ja järgmine päev magasime poole kaheni. Luksus, mida me endale juba pooleteist kuud lubanud ei olnud.

The one with the colleagues

See crew, mis meil LascaLas koos on, on jälle kord omaette sissekannet väärt. Suurest respectist alustaksin värvikamaga-

Costas, on pikk, kiitsakas, vanamees, kelle üsna kortsus nägu kaunistavad lopsakad kollakas hallid vuntsid. See on suuresti põhjus, miks me teda Vuntsiks hüüame. Vunts on endine Kreeka kommunistliku partei liige, kes tänaseks on oma poliitilised vaated tahaplaanile jätnud ja töötab juba 30 aastat ettekandjana. Alguses tundus ta meie jaoks täielik ajudele hakkaja, aga kui me resto avasime ja ta omasse elementi pääses, ilmnes tema tõeline pale, mis on meie üllatuseks võrdlemisi meeldiv. Tema karmi, siiani mõneti kommunistliku, ilme alt koorus paras pulli vend, kes suudab 3 minutiga fileerida terve kala ning seal juures visata päris valge inimese nalja. Õpetasime ta „prekolna” ütlema. Kord möödus meist sihvakate säärtega hästi riides neiu, Costas vaatas talle järele, pilgutas mulle silma ja ütles- „Prekolna, Maria, prekolna!”.

Eva on Albaaniast, või Horvaatiast…ma ei mäletagi. Tema on meie põhiline tõrvatilk meepotis. „See, et sa lauas tellimuse võtad ja inimesele toidu viid, ei tee sinust ettekandjat.” In a way, ma mõistan teda- ta on 20 aastat ettekandja olnud, lõpetanud mitmeid erialaseid koole ja siis tulevad mingid 2 noort tibi, jumal teab kust ja on oma arust temaga võrdsed. Kuigi ka tema fileerib kalu väga nobedasti, pean ma ennast tõepoolest sama heaks ning mõnel juhul (with all do respect) isegi paremaks. See kuidas ta hakkab jooksma niipea kui inimesed lauda istuvad, on lihtsalt müstika. Me hüüame teda Sääseks, sest ta on sama tüütu ja arutult sõeluv.

Arit, hüüame me Pumaks. Tal ei ole selle loomaga mingit pistmist, ta lihtsalt käib väga hästi riides, on pikalt töötanud brittidega ja omab teatavat läänelikult hoiakut. Tark on ta ka ja üldse võrdlemisi meeldiv, niikaua kui tööd ei ole. Ta nimelt ei viitsi väga liigutada ennast ja hakkab kamandama, eriti muidugi meid Ženjaga, sest me oleme…. noh, ütleme nii, et me ei ole ikka päriselt võrdsed.

Need on põhitegelased, kes mainimist väärivad. Köögis on meil ka suht värvikad kujud ning siis on meil veel baaridaam Aristea, kes meid ikka alguses ÜLDSE ei sallinud. „Its my bar, dont touch anything in here!” Aga kuna me Ženiga oleme ikka ühed armsamad inimesed üldse, sulas temagi ja nüüd viskame juba koos nalja. Päris tore on kuulda, kuidas ta leti taga eesti keeles- !kuradi mohiito! sajatab.

Aga olukord on raske. Igal hommikul kohal olla ja kuulata kuidas sa istud, astud ja hingad ka valesti… Kõige keerulisem on muidugi keel. Olgu siinkohal mainitud, et kreeka tähti valge inimene ikka naljalt kirjutada ei oska ja tellimus köögi jaoks tuleb käsitsi kirjutada. Mingit arvuti või masina süsteemi nad ei tunne. Aga me oleme valmis öppima. Me ei ole seda tüüpi, kes asju lambist tahavad saada. Mina olen valmis, et mind tambitakse maatasa, sest ma tean, mis ma olen, mida ma suudan ja kurat võtaks- ma tean täpselt, et suve lõpuks olen ma parem kui keegi neist!

The one with the restaurant

Restoran LASCALA avas sellise nimega oma uksed esimest korda. Varem tunti seda kohta „Cavodora” nime all. Covodora on kreeka keeles paadi sild (või -sadam- ma ei ole kindel) ja seesama paadisild on nüüd ehitatud restorani terrassiks. LASCALA on ainuke restoran Herssonissoses, millel on selline merre ulatuv terrass.

Nad räägivad, et korraga mahub meile sööma ligemale 300 inimest. No ma oman kahtlusi. Istuma võib-olla tõesti mahuks, aga meie köök on väiksem kui minu elutuba ja seal töötab 3 inimest. Ristiisa muidugi ütles, et veel 2 inimest tuleb lisaks, aga ma ei tea kus nad töötama hakkavad, sest kööki küll kuidagi pidi viiekesi ei ruumi.

Meile Ženkaga on olukord üpris keeruline. Olde Hansa on meid täiesti ära hellitanud ja pärast nädala pikkust junnimist LASCALAS, ei tea me kuhu poole joosta. See kuidas nad töötavad on meie jaoks…. no ma ei leia sõna….oh, …. see on lihtsalt vale. Süsteemi ei ole. No on, aga see ei tööta. Muidugi on asi alles liiga alguses, et tibusid lugema hakata, aga ma kardan, et kui asi nii edasi läheb, siis tibusid ei tulegi.

Cavodora nime all töötas restoran 8 aastat. Eelmine aasta läks neil asi perse ja tänavu panid Ristiisa ja Mõmmi oma õlad (raha) alla. Idee oli kõik muuta, alates nimest lõpetades teenidusprotsessiga. Kuna aga eelmisest aastast jäi 2 teenindajaid alles, siis ei ole sisuliselt midagi muutunud. Vanad olijad Mömmit eriti ei respekteeri ja seda raskem on meie olukord, sest meie oleme Mömmi käsilased :P

Ženka on juba päris mitu korda põlle nurka viskama hakanud. Ta närvid lihtsalt ei pea vastu. Pole ime ka, kui KÕIK, mis sa teed, teed sa valesti. Usu või mitte, aga isegi nuge saab valesti poleerida. „I have worked as a waitress for 20 years, I have many diploms for this work, If i tell you something, then you must do it.” Vot selline suhtumine hommikust õhtuni. Ainus, mis mulle jõudu annab, on teadmine, et ma olen hea ja ma ei saa lasta endal alla anda, ilma proovimata. Õnneks teevad need vanad olijad ise ka nii palju asju valesti. Minu igasugune respekt ja usk neisse on kadunud.

„ If you know what you do is right- do it. Dont listen to them,” ütles Ristiisa ja nii me teemegi, mingi diplomiga vanatüdruk meid ei kõiguta. Tomorrow is a new day!

The one with a current situation

No ja ükspäev selgus, et käes on 23 kuupäev, mis tähendab, et nüüd oleme vöörsil viibinud juba üle kolme kuu. See on pikim aeg, mis olen eemal viibinud oma kodust, inimestest, keda armastan ja maast, mida omaks pean. Kui aga keegi pakuks mulle võimalust kasvõi homme koju söita- ma ei tahaks. Siin on liiga palju pooleli ja kuigi koguaeg on tunne, et kõik on väga hea, usun, et kõige parem on alles ees.

Vahepeal on palju muutunud. Esiteks on meil uus elukaaslane. Seoses majanduse mõningase ebastabiilsusega oli Ženja ema Eestis juba 3 kuud töötu ja nad otsustasid, et proovivad talle siin tööd leida. Muidugi on see mõnevõrra raske, sest ema ei räägi ei kreeka ega inglise keelt, aga 2 kätt ja 2 jalga on temalgi ja läbi meie tutvuste peaks see olema ainult aja küsimus. Seniks aga on meil perenaine, kes triigib ja koristab ning loomulikult valmistab kõige minimaalsemate vahenditega PÄRIS toitu. See on luksus, mida me ei ole Ženkaga endale ikka väga kaua lubada suutnud.

Teine suurem muutus on seotud meie tööhõivega. Nimelt avas restoran „LASCALA” 16. aprillil oma uksed ja meie Ženkaga läksime üle kolme kuu tööle. See oli tõttöelda päris uus ja mõnevõrra uskumatu tunne. Oleme nii kaua looderdanud ja tühja tallanud, et ma ausalt öeldes kardan, mis moodi me hakkama saama hakkame. Seda enam, et peame tööl olema IGA päev terve hooaja jooksul (6 kuud). Ei, tegelikult ma ei karda, sest ma ei oska ettegi kujutada, kuidas see võimalik on.

Kui ma siis viie kuu jooksul ühtegi sissekannet oma blogisse ei tee, ärge muretsege- ma olen tööl.

The one with trhee nights in a row

Kell on pool kuus hommikul. Laekusime äsja. Viimsed kolm ööd on olnud meeletud. Me ei ole nii ammu maganud ja ma ei mäleta, mis tunne on kaine olla. Külm on… nagu ikka enne päikese tõusu. Horisontaalses asendis uinuks ma ilmselt enne kui pea patja puudutaks, aga ma istun rõdul, värisen üleni, ilmselt külmast, mitte hirmust kohe saabuva pohmaka ees, taustaks mängib, iroonilisel kombel, Nukitsamehe nimelisest linateosest tuntud „Kodulaul” ja üritan mõnegi pead prahina ummistavatest mõtetest paberile saada.

Kui koguaeg on kõik roheline, puud apelsinide ja sidrunite all lookas, keskmine temperatuur üle 18 kraadi, tundub imelik öelda, et nüüd on kevad. Ma ei tea, mille järgi nad seda otsustavad siin… ilmselt tiheneva liikluse ja elavneva linnapildi põhjal. Me Ženjaga vaatame igat turisti nagu ilmaimet. Veel nädal aega tagasi olime selle linna ainsamaid „valgeid inimesi”. Iga päev taasavatakse üha uusi ja uusi kohvikuid, poode, restorane, mis „talve” tulles hoolegi sisse pakiti. Need on selle kandi kevade märgid.

Kui mul ühe lause moodustamiseks 20 minutit ei kuluks, oleks Eesti kõvema bestselleri autori koha peal minu, mitte isand Mihkel Raua nimi. Aga võib-olla peaks minagi veel mõnda aega rämedalt jooma, panema kõike, mis ette juhtub, surmaga silmitsi seistes, edasist karsklust vanduma ja alles pärast paari aastat kainet kaalumist, läbielatu ühtse sõnade vooluna paberile higistama.

Täna on kuidagi eriti kontrastselt tunda kui mitu korda mõte kiiremini liigub kui käed. Seoses konstantse üle keha värisemisega ja ajutise motoorse vilumuse halvatusega, olen nii palju terasid kaotsi lasknud, et võiksin kogu majanduskriisi põhjuse enda kanda võtta. Viin on kurjast…

Mere kohalt hakkab päike tõusma, mägede kohal hõljub alles kuu. Lõikava külma tunde asemele on aeglaselt hiilimas kolm päeva hoolikalt valitud vahenditega edasi lükatud pohmakas ja ma istun siin vaid selle pärast, et homme on vaba päev ja ma ei saa enne magama jääda kui ma välja ei mõtle, kas see kui hing on rahul ongi hingerahu ja kas Mona Lisa naerab millegi üle või kellegagi koos.

Tunnen kõike seda, millest Aristoteles on filosofeerinud, Zimmer muusikaks kirjutanud, Picasso pildiks maalinud, Sigmund mõelnud ning Mulder ja Scully ebamaiseks pidanud.

The one with the youthcamp

Taolisest noortelaagrist võtsin osa viiendat korda. Mul on hea meel, et iga korraga on Eesti grupp aina parem ja parem. Me olime 8 TÄIESTI erineva tausta ja ideega noort, aga meil oli tohutult lõbus. Eestlased välismaal on ikka midagi muud. Me olime esimesed, kes ärkasid ja viimased, kes peo lõpus tubadesse vaarusid. Esimesed olime me ka Vahemerre ujuma kiirustamisel. Kohalike jaoks oli veel külm, aga 8 põhjamaalast 16 kraadist merd ei pelga.


Poisid olid esimesena vees, tüdrukud jäid kaldale. Ma seisin jalgupidi liivas, nautisin päikest ja plaanisin Ženkale sõnumit saatma hakata, kui Martin otsustas grupijuhi, seega mind, ära ristida ja enne kui ma reageerida jõudsin, lõid Vahemere lained üle mu pea kokku… Teksade taskus olnud raha kuivas ära, tulemasin hakkas tööle, aga soolane merevesi mu NOKIA display all ja liiv klemmide vahel, tegi oma töö. Niisiis sõbrad, mulle helistada ei ole enam mõtet, sellest pillist enam asja ei saa ja uut minu töötu olek nii pea osta ei luba.


Kui väga palju teha, siis juhtub ka väga palju. Ühel hommikul kukkusid 3 minu grupi noort pilti tehes üle terrassi ääre kividele. Kõik kohad olid verd ja paanikat täis. Läksime kiirabiga haiglasse. Martinil ja Irinal olid peas haavad, Olga sai kõvasti põrutada. Önneks olid kõik jumala rahulikud, korraldajad reageerisid kiiresti ja arstid teadsid oma tööd. Kui lõpuks kõik haavad kinni olid ömmeldud, röntgeni pildid ühtegi mõra ega murdu ei tuvastanud ja me asja üle vaikselt nalja viskama hakates kodupoole liikuma hakkasime, jõudis mulle olukord kohale. Alles siis sain aru, kui önnelikult see önnetus läks. Sentimeeter siia- sinna ja keegi neist oleks võinud surma saada. See mõte ajas südame pahaks ja terve kodutee ma lihtsalt nutsin. Nad ei mõistnud miks. Ma ei üritanudki seletada. Nad ei oleks aru saanud. Aga seal ma olin, keset Türgi pärapõrgut, nii, et mul ei ole MITTE midagi, peale 27 liiri mu pükste taskus ja ainus, millest ma hoolin, ainus, mida omaks saan pidada, on inimesed minu ümber… ja nad saavad haiget. See tundus nii vale ja ebaõiglane ja ma saan aru, et te keegi ei saa kunagi seda mõistma, aga ma tundsin, et see, mis juhtus, oli minu süü. Mitte otseselt, muidugi…isegi mitte ringiga… aga oli…


Tagantjärele olen kogu laagriga väga rahul, me nägime väga palju, kohtusime uute inimestega, jõime palju viina, tantsisime ööd läbi, tegime rannas lõket ja panime neid kõiki järgmiseks reisisihiks !ESTONIA! seadma.

The one with a trip to Turkey

Iga sammuga Ženkast kaugemale astudes tundsin üha rohkem kuidas pool minust jääb maha. Mul seisis ees 7 tundi laeva sõitu Ateenasse, kust edasi viis tee Istanbuli. Olin aasta alguses oma tuttavatele andnud lubaduse osaleda järjekordses noortelaagris Türgis, sedapuhku Antalya lähedal asuvas väikeses linnakeses Anamuris.

Me oleme nüüd juba pea 3 kuud elanud Ženjaga külg külje kõrval, lahkudes teineteisest maksimaalselt 15 minutiks, kui Žen läks poodi tilli ostma ja ma koorisin kodus kartuleid. Eestis olin alati eelistanud pigem omapead olla ja see uus „üksinda” tunne seal laevas hirmutas mind. Tundsin ennast nii abituna, nii poolikuna ja ei tahtnud mõeldagi, et pean 10 päeva ilma Ženjata hakkama saama. Rääkimata, et kahekesi olles on palju lihtsam ärkvel püsida ja valvas olla, koos olles on üks meist alati valmis naeratama, kui teine enam ei jaksa.

Päikese tõus on igal pool kirjeldamatult kaunis, esimestes päikesekiirtes Ateena võttis aga hingetuks. Kõik tundus nii puutumatu, nii siiras ja ilus. Sõitsin bussiga lennujaama, peas miljon ükssada muret (kas mu grupp ikka jõuab ühes tükis Istanbuli, kas Žen läheb selle aja jooksul üksinda elamisest hulluks, kas meie lennu ajad klapivad, kas ees olev laager tuleb ikka nii hea kui ma ootan, kauaks jagub 20 eurist mu taskus????) aga aknast avanev vaade pani kõik unustama. Siiani oli kõik hästi läinud ning usk ja lootus ei lubanud halba peljata.

Kõik läkski hästi. Enne kui aru sain nautisin Istanbulis ühe viie tärnise hotelli kuuma dušši ja ees ootas öö Türgi meelelahutuspealinnas. Siin on ikka liiga lihtne blondi peaga valge tütarlaps olla, eriti veel siis kui sul on tuttavad, kes sinu heaolu enda südameasjaks võtnud on.

Järgmisel hommikul olin tagasi Istanbuli lennujaamas, et vastu võtta oma noortelaagri grupp otse Eestist ja koos jätkata teekonda lennukiga Antalyasse ning sealt edasi väikesesse linnakesse Anamuri, mis muuhulgas on tuntud kui banaani paradiis.

Ma ei ole ammu nii elevil olnud. Ei mäletagi millal ma viimati teist Eestlast näinud olin ja nüüd kohe, kohe maandub lend, millega saabub 7 minu kaasmaalast. Mõte nende kottides olevast mustast leivast ja Vana Tallinnast ajas ihu imelikuks… või tegi seda eile ära joodud türgi vein või 2 magamata ööd…

Istanbuli lennujaam on tohutu. Iga minut maandub mingi lennuk… saabuvate lendude uksest muudkui tuleb ja tuleb inimesi. Olin oma ootuses juba nii ärevil, et tundsin, kuidas võiksin tuttavat nägu nähes üle kõikide seal seisvate muride hüpata. Ja seda arutum oli minu reaktsioon kui esimene tuttav nägu ei olnud keegi minu grupist vaid hoopis Triin Tähnas… vana töökaaslane Olde Hansast. Ma imestan kuidas mu konts ei murdunud ja kohvri rattad alt ei lennanud kui ma „Tähnas, Tähnas!!!!!!” röökides läbi rahva massi tungisin. Olin nii röömus, et oleksin võinud Tähnase ära süüa. Maailm on ikka nii väike. Teadsin küll, et ta oli lähipäevil Istanbuli tulemas, aga et täpselt sama lennukiga… no see oli uskumatu. Viie minutiga rääkisime kõik maailma asjad ära, rohkem ei olnud mul aega, sest järgmisena sisenes lennujaama üüratusse vastuvõtu ruumi minu grupp ja me pidime järgmisele lennule kiirustama hakkama.

The one with no money left

Tänaseks oleme Kreeta saarel viibinud täpselt kuu aega. Meie vedamised siin on olnud uskumatud ja tahaks arvata, et meie positsioon on suht kindel. Meil on kindel tööandja, elukoht ja tutvusringkond. Istume igal õhtul selle linna isadega ühes lauas, joome kohvi ja pole tänini väljas käies ise maksnud ühtegi arvet.


Lahkusime Tallinnast 17 jaanuar. Elasime kuukese Dublinis ja võtsime suuna Kreekale. Meie plaanides ei ole kordagi olnud kindlat sihtpunkti, ega naasmiskuupäeva. Ainus eesmärk oli mitte midagi kahetseda ja kõigest 100% saada. Oooo… ja nii ongi läinud… Limiteeritud eelarvest hoolimata ei ole me siiski oma ressurssidega koonerdanud. Tuleb välja, et me kumbki lihtsalt ei oska seda.


Ja nii ongi aeg läinud… Täna hommikul käisime poes, ostsime šokolaadi, leiva ja pakisuppi ning meil on kahe peale järel täpselt 40 euro senti. Ka sellest olukorrast 100% võtta, on tõeline oskus… oskus, mis meil kahel on õnneks olemas. Istusime rõdul, jõime kohvi, sõime viimase tüki šokolaadi ja mõtlesime, mida saaks maha müüa :D Tahtsin Ženkale öelda - jumal tänatud, et meil veel terve mõistus alles on, aga ka see on otsa saamise märke näitamas. Ükspäev näiteks istusime rannas ja hakkasime mere, liiva ja kuu häält tegema, oleme igavusest nime pannud igale mööbli esemele oma kodus ja igale kassile tänaval.Viimane tõsisem ajutegevus toimus Dublinisse sudokude lahendamisel.


Ning kõigest hoolimata suudab mind kurvastada vaid see, et päikest ei ole. Nagu viibiks Kalevi kommivabriku ekskursioonil, aga ühtegi kommi maitsta ei saa. Õhk on jahe, taevas pilvine, kusjuures need pilved liiguvad siin maal ka täiesti nii nagu ise tahavad – ringiratast, edasi- tagasi või üles- alla. Müstika. Aga eks siingi on alles talv ja ma tean, et suve jõudes olen valmis tapma, et päike korrakski pilve taha kaoks.

The one with the friday

Kuuldu järgi, on suviti siin linnas pidu iga päev. Praegu liigub kõige rohkem rahvast ikkagi reedeti. Meie esimesel reedel siin linnas viis Ristiisa meid mingisse linnaäärsesse trahterisse. See oli selline imeväike keldri kohake, kuhu mahtus neli lauda ning mängiti vaid kreeka muusikat. Üllatus, üllatus, ka selle koha omanik oli Ristiisa söber - kolmekümnendates väga tore, lopsakas naisterahvas - Fortuna.

Vot see oli öhtu, millist ükski turist ei näe. Täielik kohalike trill- trall, kus jook- söök ei lõppe ega tants lakka. Istusime Ženkaga, jõime veini ja tundsime, et enam paremini ei olekski saanud minna.

Kreeka keel on meie jaoks täielik müstika. Oleme nii palju kordi tundide kaupa istunud, kuulanud nende juttu ja üritanud aru saada, aga asjatult. Me ei taju mitte mingit süsteemi, ega suuda eraldada juba kuulduid sõnu. See ei sarnane mitte ühegi keelega ja ainsad rahvusvahelised sõnad, mida nad kasutavad on seks, lemon ja euro. Õnneks peab igas olukorras paika – kui piisavalt juua, siis on kõik keeled suus. Ma vannun, et selle reede õhtu lõpuks ma sain tegelt ka aru, millest kohalikud rääkisid.

The one with the crew

Meie ümber on tekkinud täiesti uus seltskond, kes on väärt eraldi peatükki, mille ma neile siinjuures ka pühendan.


Manolis- tema omab seda restorani, kus me tööle hakkame. Tuli välja, et ta on Ristiisa naise vend. Kahjuks ei räägi ta inglise keelt rohkem kui „hello, how are you” ja „no problem” noh, ega vist ei olegi rohkem vaja. Ta näeb välja nagu karupoeg Mishka, ainult see olümpiarõngastega vöö on puudu. Aga tal on uus Audi S5, millega ta meid Amundarast Hersonisousse elama tõi. Kui me seal mägede vahel 180 km/h sõitsime, siis avarii korral oleks mul autost kahju olnud, sest meie oleks niikuinii surma saanud. Mulle tundub, et ta on selle kamba naljahammas, sest alati kui ta midagi räägib, siis kõik naeravad.


Costas- temaga ei olegi meil veel önnestunud lähemalt tutvuda, aga ta on ka meie restoranis kuidagi pidi vastutav. Tema näeb välja nagu see Sopranode mees ja räägib ikka veidi rohkem inglise keelt kui Manos.


Ivana- tema on kamba ainuke naisterahvas ja ta on üldse kolmas naine, kes meiega terve selle aja jooksul suhelnud on. Naisi liigub siin üldse vähe. Mingi tibide kamp kohvikus on täiesti olematu nähe. Naise roll siin saarel on vist lihtsalt kodus istuda ja ilus olla. Ivana igatahes elab koos Costasega. Ta on 24 aastane serblanna ja tuli Kreetale 5 aastat tagasi. Serblased vajavad Kreekasse tulemiseks viisat, Ivanale anti see ajutiseks, aga ta ei läinud selle lõppedes tagasi koju vaid jäi illegaalselt siia elama ja töötama. 3 aastat tagasi võeti ta vahele ja pandi seitsmeks päevaks kartsa. Costas muidugi tundis kõiki neid mente ja see tegi tüdruku sealviibimise mõnevõrra mugavamaks, aga vabaduse võtmine teeb selge mõistusega oma töö. Ta hakkas arvama, et teda hoitakse seal meelega kinni ja läks kõigiga jumala riidu. Önneks suudeti ta sealt kuidagi ikka välja saada ja nüüd ta elab siin önnelikult, aga ikkagi illegaalselt siin saarekesel edasi. Kõik teavad tema olukorda ja niikaua kuni keegi kitse ei pane, on kõik hästi. Igatahes on ta hästi meeldiv ja tore, nagu kõik ülejäänudki.


Iraklis- on mees, kelle eest emad oma tütreid hoiatavad. Kogu tema jutt käib vaid ühe asja ümber, naljaga pooleks muidugi. Ta on päritolult grusiin ja räägib väga head venekeelt. Tema oligi see dressides noormees, kes meid esimesel päeval Hersonisouses oma BMW tagaistmel sööma viis ja seejärel Ristiisaga tutvustas. Põhimõtteliselt oleme kogu oma praeguse olukorra just temale võlgu ning meid hirmutab mõte sellest kui palju asju oleks saanud teisiti minna ja me ei oleks seda meest mitte kunagi kohanud. Oma alatoonist hoolimata on ta lihtsalt suurepärane. „ Mulle meeldib, mismoodi te siia sattusite ja ma tahan, et te ütleksite mulle kohe kui teil midagi vaja on- ma aitan teid alati!”


Erinevatel õhtutel oleme tutvunud veel paljude inimestega, kes kõik on ühtviisi toredad ja keda me kindlasti üha rohkem nägema hakkame, aga nendest räägin siis asja käigus.

The one with moving to Hersonisous

„Siga – siga”- means slowly slowly. Nii need asjad siin käivadki – vaikselt- vaikselt. Kaks nädalat pärast seda kui meile lubati Herssonisouses korter leida, kolisime me oma uude koju sisse. Istun meie II korruse rõdul, vaade on vastasmaja aknasse ja nurga taga laiuvale Vahemerele ning mõtlen, et enam paremat ei oleks ma julgenudki soovida. Meil on 2 tuba, konditsioneer ja soe vesi. See on siin linnas juba väga hea. Kõik on suht uus ja puhas, rödul saab isegi paljajalu käia. Meil on olemas kõik kööginõud ja 2 komplekti voodipesu, pluss mõnevõrra inglise keelt kõnelev majaomanik, kes muuhulgas on Ristiisa sõber (siin linnas on muidugi enam -vähem kõik Ristiisa sõbrad).

Esimene siin viibitud öö oli aga hirmutavalt külm. See on önneks ajutine nähe, sest paari nädala pärast hakkab soojaks minema. Täna hommikul tuli majaomanik juba lisa tekkidega, sest olime talle möödaminnes maininud, et jahe oli. Nad on siin lihtsalt liiga head. Valgete inimestena saame niigi palju tähelepanu ja kui tuleb välja, et me oleme Ristiisaga, on kõik liiga lihtne. Pooled kohvikud, poed, restoranid on siin tema pere või tuttavate omad. Väikese linna asi ilmselt…

Nüüd ei jää meil muud üle kui lihtsalt oodata ja ilus olla kuni hooaeg algab. Loodame, et üsna pea saame juba oma restoranis abistamas käima hakata… laudu paigutama ja nii… siga- siga… Varsti ei jää meil aega hingatagi, lihtsalt töötame koguaeg, sest siin on nii kombeks.

The one with godfather

Kõige hullem on see, et vähemalt kuu aega läheb veel, enne kui asi käima hakkab. Kuu aega tühja passimist... Kes iganes, seda teinud on, teab kuidas mitte midagi tegemine ajusid sööb. Täielik taandareng. Meie naljad muutuvad juba ühe silbiliseks. Ma kardan, et varsti me tõepoolest ei oskagi enam kandikut hoida.

Uude korterisse ei ole me veel kolinud. Seda alles otsitakse meile. Kohvrid on sajaga kokkupakitud- nii pea kui vaja- meie oleme valmis!

Ristiisa ikka helistab meile vahel ja uurib, kas kõik hästi. Ükspäev kutsus ta meid kohvile, lihtsalt selle pärast, et meil igav ei oleks. Ma juba kordan ennast, aga ta on tegelikult ka väga meeldiv seltskond. Me olime Ženkaga arutanud kui vana ta võiks olla ja nii… Ma pakkusin 52. Oletasin, et on abielus ja et tal on mingi 2 last. Lihtsalt tegime järeldusi tema käitumise, olemise ja jutu põhjal. Kohvikus ta küsis meilt, mis me arvame kui vana ta on. Arutasime Ženkaga eesti keeles- ärme ütle 52, ütleme 40… ja Ženka ütles 45. Mina noogutasin kaasa- I think the same…Well..how old are you? – „Im 38” ….WHAPPAAA!!! See oli küll veits piinlik lugu. Ainus, mis ma mõelda suutsin - jumal tänatud, et ma 52 ei öelnud.

Vähemalt ei eksinud ma laste koha pealt. Tuleb välja, et meie ristiisal on 3 last ja noorem neist on 11 kuune. Kas nad on kõik ühe naisega ja kus see naine üldse koguaeg on, seda me ei ole veel julgenud küsida. Igal juhul on ta üks huvitav karakter ja ma soovin, et ta tõepoolest lõpuni välja meile selliseks toeks ja abiks võiks jääda nagu ta praegu olnud on.

The one just in case

Heh...
Tahtsin lihtsalt oelda, et koik on kontrolli all, lihtsalt wireless on siin uus asi ja ma ei paase netti. Aga uued jutud on juba olemas... Panen kohe yles, kui saan...
Teeme edasi!

The one with our location

The one with nothing at all

Ma ei tea…ma ei tea…ma ei tea… See lause on meie vestluste üks kõige sagedamaid. Lihtsalt selle pärast, et me tegelt ka ei tea mitte midagi. Ma ei oska isegi kommenteerida, mis tunne see on. Päev algab, joome kohvi, mis edasi…emmm… ma ei tea. Ja nii IGA päev. Lihtsalt imeme lambist tegevusi välja. Väga palju aitab, kui kaua magada… nii on päev lühem ja peab vähem asju tegema.

Ilm on erakordselt sitt. Pidevalt sajab ja/või on suur tuul. Hakkasime hommikuti rannas jooksmas käima, aga viimastel päevadel on see liiga hull ettevõtmine. Lained peksavad nii kaugele ja ei jäta väga palju jooksuruumi.

Nii me siis istumegi ja ootame märtsi algust kui saame siit hullust korterist ära kolida ja oma uuel töökohal alustada. Käisime eile Ristiisaga kohvikus. Ta on kas meie kogu elu kõige suurem vedamine või… või… ma pigem ei sõnastaks selle skaala teist otsa. Kogu nende seltskond on lihtsalt nii meeldiv ja me ei jõua ära oodata, millal saame koos töötama hakata.

Eile öösel hakkas torm. Hommikul puhus tuul ikka veel nii tugevasti, et aafrika puud olid lehti pidi vastu maad. Ženja lubas, et kui lund peaks sadama hakkama, siis ta lihtsalt sõidab Tallinnasse tagasi. Ausalt öeldes ma ei imesta kui hakkaks. Dublinis ka ei olnud 6 aastat lund sadanud enne kui meie sinna elama läksime.

Tormine vahemeri on aga sõnul kirjeldamatu. Senini taevasinine vesi oli muutunud savikarva ja peksis vastu randa nagu oleks iga hinna eest tahtnud oma piiridest lahti rebida. Iga uus laine üritas küündida kaugemale kui eelmine oli jõudnud. Tuul kiskus vett endaga kaasa, ma olin hetkega läbimärg, aga vaatepilt ei lasknud mul minna. Tundus, et kui selja keeran, viskub järgmine laine üle mu pea ja kisub möllavasse merre.

The one with the day we have been waiting for

Selliseid asju nagu täna, tavaliselt ei juhtu. Ja kui juhtub, siis ainult filmis või siis inimestega, kes on selle tõepoolest täiega ära teeninud.

Juba esimestel päevadel Iraklios ringi trippides soovitas keegi meil sõita 30 km ida poole Hersonissose linna tööd otsima. See on umbes nagu Pärnu. Põhiline turistide meka. Seal hakkab hooaeg varem ja inimesi ning kohti on seal rohkem.

Igatahes, kuna meil päevast päeva niikuinii sittagi teha ei ole, otsustasime Hersonissoses kaemas käia. Tee sinna kulgeb mõõda mereäärt. Kreeta on tõepoolest üsna paradiisi moodi… või noh, ma kujutan ette, et paradiis võiks just selline olla. Ühel pool vahemeri ja taevasse sulav silmapiir, teisel pool mäed, kõrged kaljurahnud ja liigirohke lopsakas loodus. Mu emale meeldiks siin… ehh, tegelikult ma ei kujuta ette, kellele siin EI meeldiks.

Kahjuks on sellegi linna pilt samast ulmefilmist. No MITTE kedagi ei ole mitte kuskil. Aga rannapromenaad on uhkete ja lõbusate suve ööde jälgi täis. Siin on päris kindlasti ELU olnud ja suure tõenäosusega puhkeb see kohe, kohe jälle uuesti õide.

Jalutasime, aga tühi kõht pärssis mõtte tegevust ja mitte kuskil ei paistnud süüa saavat. Viimases hädas astusime sisse mingisse kahtlasesse kohvikusse ja küsisime, kust süüa saab. Dressis noormees alustas vestlust nii tüüpilise- where are you from?- lausega. Kui vastasime, et Eestis jätkus vestlus vene keeles. Enne veel kui aru sain, istusime Ženkaga tema bemmi tagaistmel ja sõitsime söögikohta. Ma ei tea, millest meie julgus selliseid asju teha tuleb, aga siin on see juba suht tavaline. Rääkisime noormehele, et otsime tööd ja usume, et Hersonissosuses on rohkem lootust seda saada. Ta pani meid mingi bubi ette maha ja ütles, et ootab meid poole tunni pärast Matrixi kohvikus, siis räägime tööst. Tellisime Ženkaga pastat ja arutasime, mis kurat just juhtus.

Valgeinimesena ei tundunud paslik hiljaks jääda ja nii olimegi täpselt poole tunni pärast kokkulepitud kohas, kus noormees meid juba ees ootas. „Mu väga heal sõbral on restoran, ma helistasin talle, rääkisin teist, ta tuleb viie minuti pärast.” Minu roll oli istuda, arusaaja näoga noogutada ja naeratada samal ajal kui Ženka vene keeles vestlust vedas. Pärast paari telefoni kõnet selgus, et sõber ootab meid oma restoranis, kuhu me juba tuttava bemmiga kohale sõitsime. Ma vist olen liiga palju filme vaadanud. Seal leidis aset järjekordne filmistseen. Sedapuhku Ristiisa filmist. Mingid nahktagides, jämedate kuldkettidega tüübid, suitsud ees ja luitunud mööbliga pilla-palla trahter. Kõigi pilgud olid täis skeptilisust ja üleolekut. Nad ilmselt kahtlesid, kas me kandikutki oskame hoida. Rääkisime neile oma töökogemusest ja oskustest. See näis neid huvitavat ja järgmine hetk olime ninameestega tagasi Matrixi kohvikus ja rääkisime ärijuttu : )

Ma ei saanud lahti irvest oma näos. Kõik oli lihtsalt liiga uskumatu, et olla päris. See põhimees, kelle oma kõnealune restoran oli, oli silmnähtavalt ärimees, ristiisa, kui filmiklassikast illustratsiooni tuua. Seal laua taga muutus meie positsioon kuu aega töötuna passinud kahvanäost --> Euroopast pärit, kogemustega NEILE vajalikuks partneriks. Nad lubasid meile kohe korterit otsima hakata, et saaksime Herssonisosse kolida ja iga päev olemas olla, kui ettevalmistustega abi peaks vaja minema. See, et meil raha ei ole uue korteri üüriks, ei olnud probleem- „Nii meile kui teile on kasulikum, et te kohe siin elama hakkate. Maksate, kui tööle hakkate.”

Ja nii oligi, tõttöelda, ei saa me siiani aru, kas me siis saime tööd või mis. Ristiisa sõidutas meid oma X5ga koju Amundarasse ja lubas helistada, kohe kui korter olemas on.

The one with new friends

Me elame Amundara nimelises linnakeses. See jääb pealinnast Irakliost 8 km lääne poole. Praegu on siin täielik vaikus. Linna vahel jalutamine on nagu stseen ulmefilmist, kus kogu inimkond päeva pealt välja on surnud. Suvel saab siin olema aga turistide paradiis. Siia laekuv turist on vanem, rahulikum, rikkam ja eeldab oma puhkusest ennekõike vaikust ning mugavust. Rikas turist on hea turist ja Amundarasse jäämine tundus mõistlik mõte olevat. Tänaseks on meil siin juba sõpru ka- Arkadi, Edgar, Pavel, Vassilis ja Mario. Kolm esimest on hulkuvad koerad, kes end meile päevade jooksul külge on haakinud. Me ei öelnud nende seltskonnast ära…neil on niigi raske.

Vassilis on kohalikus lounge’is baarman. Väga sõbralik noormees, räägib head inglise keelt. Istume pidevalt tema juures ja joome kohvi. Ta on kohalik ja on meile palju jutustanud, kuidas elu siin saarel käib. Tema lounge on üks ainukesi normaalseid kohti, mis praegu „talvel” lahti on. Lisaks heale seltskonnale ja kohvile käime seal ka 5 eurost pizzat nautimas, mida valmistab kõige ilusamate kätega noormees, keda me Ženkaga näinud oleme. Ta naeratab alati kui me sisse astume, aga sellega ilmselt tema inglise keele oskus lõppeb. Tühja kah, teda on niisama hea vaadata. Eriti kui ta oma kaunite käte vahel maitsvaid pizzasid voolib. Seal lounges töötab veel üks noormees, kelle nimi meie mõlema häbiks, kunagi meelde ei jää. Tema on ainuke, kes meisse esiti sügava ükskõiksusega suhtus, aga tänaseks, on temagi sulanud ja eile jõime juba koos.

Mario on itaalia päritolu Inglismaal sündinud kreeklane, kes peab meie kodu lähedal Auto Stop nimelist kohvikut. Ärimees, knows how the world works. Ta on esimene inimene siin, kes kohvi oskab teha (Ženka nii ei arva) ja ta on selle üle kuratlikult uhke (olgu siinkohal mainitud, et kohalike lemmik kohv on Nescafe purust tehtud). Ka tema on meisse palju lootust süstinud, õpetanud kust küsida, mida rääkida jne. Itaallase kohta päris asjalik tüüp.

Need on need õnnelikud kohalikud, kel meid au tunda on. Kõik ülejäänud tahaksid ka valgete tütarlastega tutvust teha, aga meil ei ole veel aega olnud.

The one with Crete

Seljataga magamata öö ja pagasiks endised 50 kilo asju, seisime hommikul kell kuus Kreeta pealinna Iraklio sadamas. Enne päikesetõusu on alati kõige pimedam… ja külmem. Lisaks sadas vihma ja meil ei olnud MITTE kuskile minna. Oma selle reis mõttetuma kulutuse tegime makstes taksojuhile 6 euri selle eest, et ta meid 100m nurga taha bussijaama viis. See oli kõige ehedam halva planeerimise näide. No meil ei olnud aimugi kui kaugel miski asub ja taksojuht muidugi kasutas meid ära. Jätsime oma pagasi bussijaama hoiule ja läksime linna uurima.

Ženja on lihtsalt võrratu. Jalutasime veits teadmata kuhu poole ja mida tegema. Mingi moment ta istus lihtsalt oma orava kasukas kõnniteele maha ja jäi uusi tutvusi ootama. Enne kui ma arugi sain, ulatas ta mingile noormehele demonstratiivselt käe, et too ta püsti aitaks (mida laimikarva roheliste silmadega noormees ka tegi) ja jäi talle sügavalt, sügavalt otsa vaatama. „Kui sina oleksid siin linnas uus ja otsiksid korterit, siis kuhu poole sina läheksid?” Noormees kohmetus silmnähtavalt, aga püüdis siiski midagi asjalikku rääkida. Terve selle aja silmitses Ženja teda nagu maiasmokk šokolaadi kooki. „Please don’t look at me like this.. you are just so pretty and.. and… just… what was I saying…? Terve see aeg seisin mina nende kahe kõrval ja olin Ženja tegevusest vist sama hämmingus sedasi kinni peetud noor mees.

Ega me selle härraga lobisemist väga palju targemaks ei saanud. Jalutasime sihitult, nautisime ilma ja kohalike tähelepanu. Leidsime ranna ääres puhta ja armsa hotelli, vedasime oma räme raske pagasi sinna ja magasime…. Olime kaua teel olnud ja teadsime, et uni on ainuke, mis (peale rikka mehe) aitab.

Ei pidanudki kaua magama kui helistas Olga. Laeval kohtutud härra tuttav daam Ukrainast, kes sarnaselt meiega mõned aastad tagasi Kreetale uut elu otsima oli tulnud. Ta rääkis emakeelena venekeelt ja tundus juba telefonitsi jube tore. Läksime talle õhtul külla. Tema mees tundis meest, kes rendib kortereid ja juba järgmise päeva õhtul kolisime oma uude koju.

Terrassiga korter vahemere ääres … Tunnetan kadedaid mõtteid....:) aga heee- see ei olegi tegelt nii lill kui tundub. Me maksame selle pulli eest rohkem, kui meie töötu olukord lubab, mere õhk ja kestev „talv” muudab toad rõskeks ning põrandail on paratamatult alati rannaliiv. Ma ei tea, kas olen maininud, aga ilm ei ole veel soe. Päike küll paistab, aga ikka veel madalalt ja kaob juba viie ajal mägede taha, jättes õhtud pimedaks, niiskeks ja külmaks.

The one with to be continued

Ehh….loomeinimese elu ei ole ikka kerge. Ženka magab meie numbritoas õndsat und, mina istun lobbybaaris oma arvuti taga ja proovin viimase päeva sündmusi kirja saada.

Tänaseks oleme juba tervelt ühe päeva meie uuel kodusaarel Kreetal viibinud, aga jätkan sealt, kus pooleli jäin…

Kiire ärimehena lasi Mr Nickolaus meil endaga kohtumist 20 minutit oodata. See oli meie önneks piisav aeg, et kaineks saada. Ei ole ilusamat asja kui õige mees õigel ametikohal. Esimesest kokkupuutest alates tundus Mr Nickolaus teadja ja asjalik tüüp. Ta sai kohe aru, et me ei ole tulnud kindla sooviga kruiisilaeval tööle hakata. See ei ole töö, mida LIHTSALT tegema minna, see on töö, mida üks teeb, kui ühel ei ole MITTE MINGIT muud võimalust. „Find something easier, something where you can earn enough money to survive, see Greece and enjoy your summer. Life on a cruise ship is not something I would recommend to you.” Ja tal oli tuline õigus.

Kuna tal jäi meist väga hea mulje ja meie onu oli talle meist vaid ülivõrdes rääkinud, jättis ta meile oma visiitkaardi ja lubas, et aitab igati kui meil omal käel õnneks ei lähe.

Sama päeva õhtul startisime Kreetale. Saare peale minek oli meie eesmärk kohe alguses ja pidasime majanduslikel kaalutlustel õigeks Ateenas enam mitte raha ega aega raisata.

Reis Kreeka suuremale saarele kestab 10 tundi. Rikkamad sepad saavad kallima piletiga kaasa kajuti, kus see aeg rahulikult maha tukkuda. Meie ei ole rikkad sepad ja seadsime end sisse turisti tsoonis... koos ülejäänud muridega. Muridel olid omad toidumoonad kaasas, me ei tahtnud rottima hakata otsustasime õhtusöögi ahtri restoranis ette võtta.

Päevaga Ateenas olime konstantse tähelepanuga harjunud ja ausalt öeldes tundus imelik, kui mõni kreeklane end meid nillima ei unustanud. Juba resto ukse ees tuli mingi härra lobisema, ostis meile kohvi ja enne kui arugi saime, õhtustasime ühe laua taga. Ta oli tore vanem härra…Kreetalt pärit. Rääkis meile saarest ja saarlastest ning loomulikult otsustas temagi meid töö ja korteri otsimisel aidata. Lobisesime kogu õhtu... Mingi hetk ühines meiega ka tema söber, kellel olid omad tutvused ja uuel päeval lubasid nad asju uurima hakata...

The one with the night on the boat to Iraklio

Istun siin „paadis” kell on pool kolm öösel ja sihtpunktist lahutab meid veel 4 tundi. Ženka magab meie koti hunniku otsas. Hea tava kohaselt on suitsetamine igal pool lubatud. Mu kõrval on tuhatoos minu suitseva sigaretiga, Akon laulab „i wanna make love na-na-na” ja mul on tunne, et ma võiksin kirjutada raamatu…

Viimase 24 tunni jooksul on juhtunud eri kuradi palju. Alustan algusest…

Hotell, mida meie värvikas onu (siiani kahtleme tema seksuaalses orientatsioonis – ei oskagi midagi arvata, kui tüüp kannab lillat pealuuga tuulepluusi, demonstreerib meile oma kolme reisilt ostetud käekella, juhib kruiisilaevade ilusalongide ketti, on juuksur, joob AINULT käsitsi pressitud apelsini mahla, aga väidab, et naiste suhtes ei ole väga valiv…) soovitas, osutus bussipeatusest meie kompsudega jalgsi minekuks veidi kaugeks ja me otsustasime sisse astuda esimesest HOTELLi silti kandvast uksest. Seal haises suitsu järele, aga onu vastuvõtulaua taga tundus oma sigaretti nautivat, pakkus meile 35 euro eest kahese toa, andis teleka jaoks puldigi kaasa ja me arvasime pakkumise asjaliku olevat.

No Ženka ilme tuppa astudes oli kulda väärt. Ta nägi sellist „lihtsust” vist esmakordselt ja fakt, et peame seal öö veetma, lisas vaid õli tulle. Meie majanduslik olukord ja füüsilise jõu puudumine sai siiski otsustavaks teguriks ja kui ma olin oma voodist ära korjanud kõik need juuksekarvad, mis ei olnud minu omad ja Ženka veendunud, et prussakaid veel näha ei ole, uinusime üsna pea.

Pärast sellist ööd ja hommikust külma dušši (sooja vett ei olnud) oleme edaspidi KÕIGEKS valmis. Samas olid kõik hotelli töötajad niii toredad ja abivalmid, et praegu ei mõtle ma sellest kohast enam kordagi halvasti.

Kohtusime oma onuga hommikukohvil. Ta leppis meile kohtumise oma sõbraga, kes tegeleb vahemere kruiisilaevade meeskonna värbamisega, tegi meile nimekirja must see kohtadest Ateenas, viis meid oma kabriolett BMWga metroo jaama, luges sõnad peale kuidas oma passe ja raha ALATI päti eest varjus hoida ning kadus omi toimetusi tegema. Miks ta meiega nii hea oli, ma ei tea, aga see andis lootust, et nüüd lõpuks oleme õiges kohas.

Me olime Ateena südalinnas, keset Euroopa kultuuri sängi ja tundsime, et kõige suuremad vaatamisväärsused olime meie ise. Pidime tunnistame, et olime riietusega vist tõesti veidi üle pakkunud… või noh, ALA pakkunud…. Aga hommikul paistis päike, mida me ei olnud sitta kanti kaua näinud ja 15 kraadi tundus juba täitsa soe. Samas on Ženja ALATI pilkupüüdev ja tema sinine kleidike ja tulipunased tikk-kontsad ei olnud tõepoolest just eriline kamoflaaš.

Otsustasime kultuuri otsinguid alustada klaasikese punase veiniga, aga enne veel kui esimene pudel tühjaks sai, hakkas sadama ja aja surnuks löömise mõttes tellisime teisegi. Kui onu kokkulepitud tööintervjuule jõudsime, kulus enamus energiat sirgelt seismisele ja vaatamisväärsustest olime jõudnud külastada… eee…täpselt mitte ühtegi.

Jätkub....

The one with reaching the goal

Seal 11km kõrgusel, kui kuu heidab oma heledat valgust ja tooli käepidemesse torgatud klappidest kostab aafrika pingo-pongo muusikat, tundub, et maailm on meie oma.

Londoni lennujaama liftis sattusime kokku ühe erksais värvis tumedaks päevitutud väikest kasvu härraga. Ma ei mäletagi kuidas, aga mingil moel sattusime lobisema ja enne kui me arugi saime, pakkus onu meile oma abi Ateenas head hotelli leida ja rääkis, et tal on erinevaid sõpru, kellel võib töökohti olla jne… No tundus, selline tavaline loba jutt, mis kunagi tegudeni ei jõua. Pealegi ei sümpatiseerinud see onu Ženjale väga ja me lihtsalt naeratasime ja noogutasime ta jutule kaasa.

Kohale jõudes helistaski onu juba mingeid hotelle läbi ja uuris, kus on vabu tube, andis meile oma telefoni numbri ja ütles, et me helistaksime talle hommikul.

Mingi ime läbi, sujus kogu reis väga hästi. Ilmselt olime seoses juba läbielatud jamadega ikka kõige sitemateks olukordadeks valmis, aga isegi pagas jõudis meiega ühel ajal vajalikku lennujaama.

Kogu ära oldud aja raskem tund oli minu jaoks bussisõit Ateena lennujaamast sinna hotelli, mida onu meile soovitas. Kaks 20 kilost kohvrit, läppar, paar reisikotti, paberkott meie jalanõudega, kuuga jõudsalt kahanenud eelarve, kaks puru väsinud hinge, täiesti vööras linn ja mitte sendi eest kindlust mitte milleski. Esimest korda tundsin, et tahan ärgata oma voodis ja et mingisugune kindlus oleks mu elus tagasi... Täpselt see sama kindlus, mille eest ma Eestist ära olin tulnud…

(Ženja räägib vahele: „mis mõttes sujus reis hästi? Kui me Dublini lennujaamas üritasime Check in teha, siis ei tundunud arvuti meie reserveerigu numbrit ära ja me kartsime, et meil ei olegi pileteid. Ma ei ole kunagi Maryt nii endast väljas näinud… tal käed värisesid täiesti. Lõpuks tundis arvuti Mary passi ära ja ta sai pileti, aga minu nimel ei olnud ikka midagi, no ma pidin püksi sittuma. Olin valmis, et pean veel Dublinisse jääma ja hiljem Ateenasse järele minema…”)

Ja terve see aeg seal bussis, kui mina närvitsesin, oli Ženja rahulik nagu emalõvi, istus kohvri otsas ja mõtles – ma olen lõpuks Kreekas ja ma veel loputan oma imeilusat perset siin merevees…