Kell on pool kaheksa hommikul. Päike särab juba võrdlemisi kõrgel. I-tunes on mulle taustaks mängima valinud Mozardi „Requiemi”, üle rõdu lendas suur valge tuvi ja naabrimees hakkab tööle minema. Mul on seljataga järjekordne meeletu öö, mis kulmineerus suplusega tõusva päikese punaka säraga vahemeres. I’ts beautiful isn’t it?” ütles rasta patsidega prantsuse noormees, kes püüdis kaldalt seda ilu oma kaamerasse jäädvustada. „Yes! It’s almost perfect… like life itself,” vastasin ja kastsin pea kibesoolasesse vette.
Viimasest sissekandest on palju asju muutunud. Me Ženiga oleme nüüd jällegi töö inimesed. Žen töötab seal armsas restoranis, millest juttu oli- „Just Arby”. See on vist kõige väiksem söögikoht terves Hersonissisoses, mille omanik on üks Serbia päritolu mees Arby. Tema naine Niky on hollandist nagu ka enamik selle restorani klientuurist. Nad on suurepärased inimesed ja armastavad Ženjat üliväga.
Mina töötan Itaalia stiilis „Vesuviuse” nime kandvas restoranis. Selle omanik on kreeklane Georgius, kelle naine Jana on samuti Serbiast. Mul on tunne, et ka nemad on head inimesed, vähemalt Jana ei väsi seda kordamast. Minuga on nad toredad ja ma loodan, et see suhtumine aja jooksul ei muutu. Ka Vesuvius ei ole teab, mis suur koht. Köögis töötab 3 hinge pluss nõudepesija. Saalis olemegi mina, Jana ja Manolis. Manolis on hull vend, kellest võiks samuti terve peatüki kirjutada, aga ma ootan sellega veel pisut ja kogun taustinformatsiooni.
Muutunud on ka meie perekonna koosseis, Ženi ema ei ela enam meiega. Talle ikka ei meeldinud siin ja temale töö leidmine osutus raskemaks kui me valmis olime. Ega need inimesed siin ikka ei kujutanud ette kui perses käesolev hooaeg olema saab. Poed, restoranid, butiigid on tühjad. Põhiline turist on 17- 20 aastane hollandlane, sellisele ikka naljalt kasukat või teemantsõrmust ei müü. Ööklubidel ja baaridel on rohkem lööki. Kui asi sedati peaks jätkuma, on varsti kõigil suu nutuvõrus ja panga kontol enne koma kohta vaid 1 null. Aga kreeklane on liiga uhke, et kurta. Tomorrow is a new day.
Aga meie Ženiga oleme täpselt sama pöörased nagu ikka. Jõudsime kokkuleppele, et peaks ikkagi varakult Paldiski maanteele koha kinni panema, selleks ajaks kui tagasi tuleme. Kuigi see kuu suutsime esimest korda ise teenitud raha eest korteri üüri maksta, on meie finantsolukord jätkuvalt miinus märgiga. Külmkapis haigutab peale ema ärasõitu vana tuttav tühjus, vannitoas ei ole seepigi, uutest riietest kapis või muust bisuteeriast meigi kotis ma ei räägigi. Tele2 sokutas mind maksehäiretega isikute registrisse, SEB meenutas mitmes kirjas oma õigust jätkuvate laekumishäirete korral kogu õppemaks korraga sisse nõuda… ja mulle ei meenugi tuttavat, kellele ma midagi võlgu ei ole….
Aga palun väga- siin teile kõige elavam näide sellest, kuidas önn ei ole rahas. Kõigest hoolimata olen nii önnelik ja tagasi vaadetes, ei teeks ma mitte ühtegi asja teistmoodi!
