The one with no money left

Tänaseks oleme Kreeta saarel viibinud täpselt kuu aega. Meie vedamised siin on olnud uskumatud ja tahaks arvata, et meie positsioon on suht kindel. Meil on kindel tööandja, elukoht ja tutvusringkond. Istume igal õhtul selle linna isadega ühes lauas, joome kohvi ja pole tänini väljas käies ise maksnud ühtegi arvet.


Lahkusime Tallinnast 17 jaanuar. Elasime kuukese Dublinis ja võtsime suuna Kreekale. Meie plaanides ei ole kordagi olnud kindlat sihtpunkti, ega naasmiskuupäeva. Ainus eesmärk oli mitte midagi kahetseda ja kõigest 100% saada. Oooo… ja nii ongi läinud… Limiteeritud eelarvest hoolimata ei ole me siiski oma ressurssidega koonerdanud. Tuleb välja, et me kumbki lihtsalt ei oska seda.


Ja nii ongi aeg läinud… Täna hommikul käisime poes, ostsime šokolaadi, leiva ja pakisuppi ning meil on kahe peale järel täpselt 40 euro senti. Ka sellest olukorrast 100% võtta, on tõeline oskus… oskus, mis meil kahel on õnneks olemas. Istusime rõdul, jõime kohvi, sõime viimase tüki šokolaadi ja mõtlesime, mida saaks maha müüa :D Tahtsin Ženkale öelda - jumal tänatud, et meil veel terve mõistus alles on, aga ka see on otsa saamise märke näitamas. Ükspäev näiteks istusime rannas ja hakkasime mere, liiva ja kuu häält tegema, oleme igavusest nime pannud igale mööbli esemele oma kodus ja igale kassile tänaval.Viimane tõsisem ajutegevus toimus Dublinisse sudokude lahendamisel.


Ning kõigest hoolimata suudab mind kurvastada vaid see, et päikest ei ole. Nagu viibiks Kalevi kommivabriku ekskursioonil, aga ühtegi kommi maitsta ei saa. Õhk on jahe, taevas pilvine, kusjuures need pilved liiguvad siin maal ka täiesti nii nagu ise tahavad – ringiratast, edasi- tagasi või üles- alla. Müstika. Aga eks siingi on alles talv ja ma tean, et suve jõudes olen valmis tapma, et päike korrakski pilve taha kaoks.