The one with Livingstone

Avastasin, et ei ole sönagagi kirjeldanud seda linna, kuhu pidama olen jäänud. Livingstone on möne tuhande elanikuga väike garifuna linnake Guatemala kagu osas, Atlandi ookeani ääres, Rio Dulce järve suudmes.

Kohalikud on pöhiliselt mustanahalised, omal ajal Aafrikast toodud orjade järeltulijad. 19 sajandi alguses sai Livingstone'st ametlik sadamalinn. Rohke liiklus töi kaasa hasartmängud, prostitutsiooni, lausjoomingud ja löbusa elu. Siia eksinud misjonärid kuulutasid selle koha 'ilma Jumalata linnaks'. Tänaseks on asi paljuski maha rahunenud, aga jäljed sellest ajast on ikka veel olemas ja ma kujutan selgesti ette kuidas elu käis nagu Kariibimere piraatide filmis.

Tänase päevani pääseb Livingstone'i ainult mereteed pidi vöi hobusega. Kohalikud on keeldunud igasugusest maismaa ühendusest ja nii ei too siia linna ükski maantee ega käidav rada. 20. saj löpul oli Livingstone pöhiline narkovärav Pöhja- ja Lõuna- Ameerika vahel. Nüüdseks on asi väidetavalt kontrolli alla saadud, aga köik vöimalikud mönuained on endiselt üsna soodsa hinna ja hea kvaliteediga väga kergesti kättesaadavad.

Aga mu köige suurem pettumus on rannajoon ja merevesi. Maja taga on ookean, aga see on niiiiiii räpane, et siin oldud aja jooksul ja isegi 45 kraadise kuumusega, ei ole ma sinna ujuma läinud. Kanalisatsioon jookseb otse vette ja prügi on igal pool, alates pinnal ulpivatest pudelikorkidest, löpetades pool lagunenud pampersite ja katkiste rehvidega puude all. Liiv on mulla ja sodiga segamini, vesi kahvatu hallikas vöi mustjasroheline. Paadisöidu kaugusel on turistidele tasuline rand - Playa Blanco, kus omanikud üritavad kitsast rannariba puhtana hoida, aga lained toovad üha uut saasta kaasa ja vaene neegripoiss peab terve päeva rehaga mööda mereäärt vantsima. Aga neeger on loomupoolest laisk, ega ta väga ei pinguta kah...

The one with the job

Jah, ma olen laisk olnud. Paigal viibimine möjub nii. Tekib teatud rutiin ja blogi kirjutamine ei ole seni kuidagi päevakorda mahtunud. Aga ma püüan kaotatud aja tasa teha.

Kui ma La Iguanasse saanubusin töötasid siin kaks inglise tsikki (18 ja 19 aastased)- Heather ja Sasha, üks kanada poiss Joel(18) ja üks inglise poiss Ray(26). Viimane oli selline tüüpiline 'iga naise mees', aga ta on 10 aastat barman olnud ja seda vöis igast tema liigutusest näha. Selle meeskonna ülesanne oli päevast päeva rämedalt pidu panna, inimesi löbustada ja neile vöimalikult palju alkoholi müüa.

Ma arvan, et minu siia jäämise kaalukaim pöhjus oligi tegelikult Ray. Mul tekkis tema vastu suur respekt, sest ta mötles ja tegutses nagu valge inimene, nii nagu mina harjunud olen. Kui levis söna minu soovist 1 proovipäev teha, tuli Ray minu juurde ja veits isegi palus, et ma jääks, sest tal oli plaan edasi reisida ja ta ei tahtnud hosteli omanikku tööjöu hädasse jätta. Väga täiskasvanud suhtumine ja need kaks suurt sinist silma- mul ei olnud südant talle EI! öelda. Oma peas sain selle otsusega rahu alles siis kui suutsin möelda, et siia jäämine ja nende inimeste aitamine on minu panus köige hea eest, mis mind mu reisil saatnud on.

Et oma aega vöimalikult ratsionaalselt tarbida, alustasin hispaania keele tundidega, (olgu siis mainitud, et enamus Kesk-Ameerikat räägib seda keelt). Praktika poolega on siin hostelis muidugi raske, sest kogu suhtlus käib inglise keeles, aga mu öpetaja räägib ainult hispaania keelt ja mu tahe on tugev.

Minu tööpäev algab kell 7 hommikul ja löppeb kell 15.00. See on minu endisele öisele eluviisile tore vaheldus. Siinne päike ongi juba varastest tundidest liiga kuum, et kauem magada.

Töö ise on imelihtne- check in/check out, hommikusöögi serveerimine ja üle üldine olukorra kontrolli all hoidmine. Kui hostel on tühi, käime sadamas paate ootamas, et uusi inimesi tuua. Sellest on saanud mu päevade tipp hetk. Seal kai peal saab päikest võtta ja neegripoistega lobiseda. Ma olen neile juba "oma särk", surume käppa ja teeme " yo- yo, que pasa!" ... Jah, ma ise ka ei usu....

Tänaseks olen avastanud, et köige raskem osa selle töö juures on igal öösel hullu möllu panna. See on enam vähem sama kohustuslik nagu ruumi korrashoid vöi söögi serveerimine. Kuigi minu ametlik tööpäev löppeb kell 15, olen ikkagi 'part of the crew' ja see hostel on mu kodu, nii olen sisuliselt 24/7 valvel. Meil on omad mängud ja vöistlused ja tantsud, mis igal õhtul läbi tuleb teha. Keegi muidugi ei sunni meid, see lihtsalt läheb nii. Ei pea vist mainima, et alkoholi tarbimisega on sama lugu.

Päris huvitavaid inimesi käib siit läbi, päris huvitavaid lugusid juhtub. Aga kui ma siit löpuks pääsen, pean küll rangele rohelise tee ja salati dieedile jääma.