The one with trhee nights in a row

Kell on pool kuus hommikul. Laekusime äsja. Viimsed kolm ööd on olnud meeletud. Me ei ole nii ammu maganud ja ma ei mäleta, mis tunne on kaine olla. Külm on… nagu ikka enne päikese tõusu. Horisontaalses asendis uinuks ma ilmselt enne kui pea patja puudutaks, aga ma istun rõdul, värisen üleni, ilmselt külmast, mitte hirmust kohe saabuva pohmaka ees, taustaks mängib, iroonilisel kombel, Nukitsamehe nimelisest linateosest tuntud „Kodulaul” ja üritan mõnegi pead prahina ummistavatest mõtetest paberile saada.

Kui koguaeg on kõik roheline, puud apelsinide ja sidrunite all lookas, keskmine temperatuur üle 18 kraadi, tundub imelik öelda, et nüüd on kevad. Ma ei tea, mille järgi nad seda otsustavad siin… ilmselt tiheneva liikluse ja elavneva linnapildi põhjal. Me Ženjaga vaatame igat turisti nagu ilmaimet. Veel nädal aega tagasi olime selle linna ainsamaid „valgeid inimesi”. Iga päev taasavatakse üha uusi ja uusi kohvikuid, poode, restorane, mis „talve” tulles hoolegi sisse pakiti. Need on selle kandi kevade märgid.

Kui mul ühe lause moodustamiseks 20 minutit ei kuluks, oleks Eesti kõvema bestselleri autori koha peal minu, mitte isand Mihkel Raua nimi. Aga võib-olla peaks minagi veel mõnda aega rämedalt jooma, panema kõike, mis ette juhtub, surmaga silmitsi seistes, edasist karsklust vanduma ja alles pärast paari aastat kainet kaalumist, läbielatu ühtse sõnade vooluna paberile higistama.

Täna on kuidagi eriti kontrastselt tunda kui mitu korda mõte kiiremini liigub kui käed. Seoses konstantse üle keha värisemisega ja ajutise motoorse vilumuse halvatusega, olen nii palju terasid kaotsi lasknud, et võiksin kogu majanduskriisi põhjuse enda kanda võtta. Viin on kurjast…

Mere kohalt hakkab päike tõusma, mägede kohal hõljub alles kuu. Lõikava külma tunde asemele on aeglaselt hiilimas kolm päeva hoolikalt valitud vahenditega edasi lükatud pohmakas ja ma istun siin vaid selle pärast, et homme on vaba päev ja ma ei saa enne magama jääda kui ma välja ei mõtle, kas see kui hing on rahul ongi hingerahu ja kas Mona Lisa naerab millegi üle või kellegagi koos.

Tunnen kõike seda, millest Aristoteles on filosofeerinud, Zimmer muusikaks kirjutanud, Picasso pildiks maalinud, Sigmund mõelnud ning Mulder ja Scully ebamaiseks pidanud.