The one with Vesuvio

Kui ma oleksin turist, oleks Vesuvio mu lemmik restoran. Hee… eks ta on ka praegu minu lemmik restoran, aga seda suuresti, sest töötan seal ja mulle on nii kui nii kõik palju toredam.

Meie peamine trump on see, et asume peatänavalt veidi nurga taga ja erineme suuresti ülejäänud söögikohtadest, mis nagu seened piki rannapromenaadi pikutavad. Vesuvio on nagu taga hoov, mis on täis lilli, maitsetaimi, puid ja ilupöösaid ning üle kogu selle kupatuse laiub viinamarja väätidest katus koos päris viinamarjadega. Septembri lõpus saavad marjad küpseks, siis me hakkame neid sööma ja pakume külalistelegi (kui niigi sitt hooaeg selleks ajaks juba läbi ei ole muidugi).

Minu põhikolleeg Manolis kannab kõige elava eest selles aias tõelist isa hoolt. Kastab kõiki taimi pühaliku hoolega, räägib lilledega nagu mu ema, aga tema tõelised lemmikud on ikkagi viinamarjad. Iga tööpäeva alguses möödab ta kõigepealt pilguga palju miski kasvanud on ja kust, mida kõpitseda tuleb. Kord juhtus, et mingi liigselt mõnujooki tarbinud malaka oli ühe lillepoti üle aia ümber lükanud ja kord oli üks taim koos potiga sootuks minema taritud. Siis oli Manolis kuri nagu makaak ja sajatas üsna pika monoloogi roppusi… sealt mu keeleoskus kujunebki…

Ühel öhtul kutsus Manolis mind kavala pilguga endaga kaasa, ronis ühe laua peale ja noppis peotäie esimesi valmis saanud viinamarju. No ma olin umbes sama elevil nagu temagi, kuigi tema röömustas, et marjad nii vara valmis on ja mina, sest ma ei olnud kogu oma elu jooksul otse puuotsast viinamarju söönud. Manolis oli juhm, kui talle selle saladuse avaldasin ja arvab vist tänini, et tegin nalja.

Iga jumala päev kell viis oleme Manolisega platis, istume laua taga joome ühe mahla, kraabime kokku viimase tahtejõu ja hakkame laudu katma. Alates laudlinast kuni klaasideni ja iga jumala öhtul kell kaks kulub kogu tahtejõud sama kupatuse kokkupakkimiseks. Miski ei saa ööseks välja jääda, sest sisuliselt on kogu restoran ikkagi lageda taeva all ja joobes noorukid võivad igast laokile jäänud resto inventarist enesele lelu teha. Ma ei kujuta ette, et Manoli on kõike seda teinud järjest 10 aastat, mul on juba 3 kuuga kõigest sellest oksendamiseni.

Ent kõigest hoolimata ei saa ma üle ega ümber sellest suurest önnetundest kui tööpäev lõpeb ja ma Vesuviost koju jalutan, üle kere väsinud aga endaga jumala rahul. Kui ma selle aja üle elan, olen orderit väärt- pool aastat ilma ühegi vaba päevata rämedalt töötamist. Pärast sellist katsumust ei peagi minust enam naelu tegema, ma olen ise ülekere üks raudnael.