The one with a trip to Turkey

Iga sammuga Ženkast kaugemale astudes tundsin üha rohkem kuidas pool minust jääb maha. Mul seisis ees 7 tundi laeva sõitu Ateenasse, kust edasi viis tee Istanbuli. Olin aasta alguses oma tuttavatele andnud lubaduse osaleda järjekordses noortelaagris Türgis, sedapuhku Antalya lähedal asuvas väikeses linnakeses Anamuris.

Me oleme nüüd juba pea 3 kuud elanud Ženjaga külg külje kõrval, lahkudes teineteisest maksimaalselt 15 minutiks, kui Žen läks poodi tilli ostma ja ma koorisin kodus kartuleid. Eestis olin alati eelistanud pigem omapead olla ja see uus „üksinda” tunne seal laevas hirmutas mind. Tundsin ennast nii abituna, nii poolikuna ja ei tahtnud mõeldagi, et pean 10 päeva ilma Ženjata hakkama saama. Rääkimata, et kahekesi olles on palju lihtsam ärkvel püsida ja valvas olla, koos olles on üks meist alati valmis naeratama, kui teine enam ei jaksa.

Päikese tõus on igal pool kirjeldamatult kaunis, esimestes päikesekiirtes Ateena võttis aga hingetuks. Kõik tundus nii puutumatu, nii siiras ja ilus. Sõitsin bussiga lennujaama, peas miljon ükssada muret (kas mu grupp ikka jõuab ühes tükis Istanbuli, kas Žen läheb selle aja jooksul üksinda elamisest hulluks, kas meie lennu ajad klapivad, kas ees olev laager tuleb ikka nii hea kui ma ootan, kauaks jagub 20 eurist mu taskus????) aga aknast avanev vaade pani kõik unustama. Siiani oli kõik hästi läinud ning usk ja lootus ei lubanud halba peljata.

Kõik läkski hästi. Enne kui aru sain nautisin Istanbulis ühe viie tärnise hotelli kuuma dušši ja ees ootas öö Türgi meelelahutuspealinnas. Siin on ikka liiga lihtne blondi peaga valge tütarlaps olla, eriti veel siis kui sul on tuttavad, kes sinu heaolu enda südameasjaks võtnud on.

Järgmisel hommikul olin tagasi Istanbuli lennujaamas, et vastu võtta oma noortelaagri grupp otse Eestist ja koos jätkata teekonda lennukiga Antalyasse ning sealt edasi väikesesse linnakesse Anamuri, mis muuhulgas on tuntud kui banaani paradiis.

Ma ei ole ammu nii elevil olnud. Ei mäletagi millal ma viimati teist Eestlast näinud olin ja nüüd kohe, kohe maandub lend, millega saabub 7 minu kaasmaalast. Mõte nende kottides olevast mustast leivast ja Vana Tallinnast ajas ihu imelikuks… või tegi seda eile ära joodud türgi vein või 2 magamata ööd…

Istanbuli lennujaam on tohutu. Iga minut maandub mingi lennuk… saabuvate lendude uksest muudkui tuleb ja tuleb inimesi. Olin oma ootuses juba nii ärevil, et tundsin, kuidas võiksin tuttavat nägu nähes üle kõikide seal seisvate muride hüpata. Ja seda arutum oli minu reaktsioon kui esimene tuttav nägu ei olnud keegi minu grupist vaid hoopis Triin Tähnas… vana töökaaslane Olde Hansast. Ma imestan kuidas mu konts ei murdunud ja kohvri rattad alt ei lennanud kui ma „Tähnas, Tähnas!!!!!!” röökides läbi rahva massi tungisin. Olin nii röömus, et oleksin võinud Tähnase ära süüa. Maailm on ikka nii väike. Teadsin küll, et ta oli lähipäevil Istanbuli tulemas, aga et täpselt sama lennukiga… no see oli uskumatu. Viie minutiga rääkisime kõik maailma asjad ära, rohkem ei olnud mul aega, sest järgmisena sisenes lennujaama üüratusse vastuvõtu ruumi minu grupp ja me pidime järgmisele lennule kiirustama hakkama.