The one with a current situation

No ja ükspäev selgus, et käes on 23 kuupäev, mis tähendab, et nüüd oleme vöörsil viibinud juba üle kolme kuu. See on pikim aeg, mis olen eemal viibinud oma kodust, inimestest, keda armastan ja maast, mida omaks pean. Kui aga keegi pakuks mulle võimalust kasvõi homme koju söita- ma ei tahaks. Siin on liiga palju pooleli ja kuigi koguaeg on tunne, et kõik on väga hea, usun, et kõige parem on alles ees.

Vahepeal on palju muutunud. Esiteks on meil uus elukaaslane. Seoses majanduse mõningase ebastabiilsusega oli Ženja ema Eestis juba 3 kuud töötu ja nad otsustasid, et proovivad talle siin tööd leida. Muidugi on see mõnevõrra raske, sest ema ei räägi ei kreeka ega inglise keelt, aga 2 kätt ja 2 jalga on temalgi ja läbi meie tutvuste peaks see olema ainult aja küsimus. Seniks aga on meil perenaine, kes triigib ja koristab ning loomulikult valmistab kõige minimaalsemate vahenditega PÄRIS toitu. See on luksus, mida me ei ole Ženkaga endale ikka väga kaua lubada suutnud.

Teine suurem muutus on seotud meie tööhõivega. Nimelt avas restoran „LASCALA” 16. aprillil oma uksed ja meie Ženkaga läksime üle kolme kuu tööle. See oli tõttöelda päris uus ja mõnevõrra uskumatu tunne. Oleme nii kaua looderdanud ja tühja tallanud, et ma ausalt öeldes kardan, mis moodi me hakkama saama hakkame. Seda enam, et peame tööl olema IGA päev terve hooaja jooksul (6 kuud). Ei, tegelikult ma ei karda, sest ma ei oska ettegi kujutada, kuidas see võimalik on.

Kui ma siis viie kuu jooksul ühtegi sissekannet oma blogisse ei tee, ärge muretsege- ma olen tööl.