The one with back to square one

Ženile pakuti ühes äärmiselt armsas ime pisikeses restoranis tööd juba siis kui me alles LascaLas olime. Just kui ta otsustas selle vastu võtta, pakkus ka üks meie tuttav talle oma juveeli poes tööd. Nüüd on jälle mure. Kas teha asja, mis meeldib üliväga- töötada seal VÄGA nunnus restos, või teha asja, kust saab head raha- töötada juveeli poes. Tuleb välja, et mõlemat korraga ühest kohast saada ei ole just väga tihti võimalik.

Samal ajal kui Ženil on 2 uut töökohta, ei ole minul ühtegi. Ja ma isegi ei tea, mida ma tahan. Mind ärritab üliväga, et pean jälle algusest alustama. Proovin kõiki mõtteid seada nii, et ma ei kahetseks oma, iga hetkega üha enam liiga impulsiivselt langetatud näivat, LascaLast lahkumise otsust. See õhkkond seal oli ebaterve ja kui juba poole koormusega töötades olid inimesed nii agressiivsed, siis täis koormusega nad söövad üksteist elusalt. Mulle ei ole seda vaja. Ma olen ikkagi valge inimene :D

Samal ajal hakkab majanduskriis ka siin, kõige kurja eest nii kaitstud näival saarekesel, oma karvast palet ilmutama. Käisin täna veits ringi, kuulasin maad… nutune on olukord. Hotellid on tühjad, restodes on meeskonda rohkem kui külalisi ja müüjad haigutavad poe ukse ees. Ilm on ka alles jahe…

Ma ei tea, mida tänada, et meil on Ristiisa. „Ärge arvake, et kui te enam minu kohas ei tööta, et ma teie jaoks kuhugi ära kaon. Kui vaja, ma aitan!” Vot selline mees… Ükspäev Žen oli väga tüdinud kõigest, Ristiisa küsis, mis sa teha tahad. "Ma tahan ära surra", ütles Žen ja Ristiisa vastas täieliku rahuga- „Mitte siin saarel! Ma ei lase sul!” Ja me teame, et ta räägib tött.