The one with quitting

Nii on nagu elu käib… Öö läbi rallid bossuga (mömmiga) linna paremates klubides, lööd klaase kokku põhiliste võllidega ja hommikul küürid rämeda vodka-redbulli pohmakaga restorani peldikut. Viimane on hommikuse vahetuse kohus. Siis saad vanadelt olijatelt ette ja taha, mis kõik valesti on, vead punaseks põlenud turistidele toitu ette, passid päris palju tühja, sest hooaeg ei ole ikka veel alanud ja õhtul venib ühele joogile minek vähemalt viieni hommikul… no i vot tak mõ šili…

Aga tänaseks on meie jaoks LascaLaga kõik.

Istud nendega ühes lauas, nad aitavad sind kui sul on vaja, nad kuulavad sind, arvestavad sinuga, aga päriselt võrdne sa ei ole, see pind sinu jalge all on ikkagi nende oma. Meie pidasime end nendega võrdseks. See oli koht, kus mõõda lasime. Ärge saage valesti aru- kõik on ikkagi OK, me ei läinud kellegagi riidu ega midagi, aga me lihtsalt saime aru, et selles kohas ei saa me kunagi piisavalt heaks ja targem on asjaga lõpparve teha enne kui vaimne tervis kannatama hakkab.

Ženile ei meeldinud LascaLas juba ammu, aga ma koguaeg utsitasin teda veel ja veel proovima. Pakutud palk oli liiga hea selleks, et lihtsalt alla anda. Ja loomulikult tundsime teatud kohustust Ristiisa ja Mömmi ees, sest nad olid meile selle võimaluse andnud ja loobumine tundus mõneti tänamatu.

Ei Sääsk ega Vunts ega keegi sellest meeskonnast ei kõigutanud mind, aga see kuidas boss Costas meisse suhtus sai otsustavaks. Tema on selles äris olnud ligemale 30 aastat ja millegi pärast arvab, et tal on tuline õigus kõiki alluvaid idiootidena kohelda. Kui kiireks läheb, seisab ta keset kööki, vehib kätega ja röögib kõigi peale. Kui 30 aastat töökogemust ikka veel sellist suhtumist lubab, tekivad mul omad kahtlused. Töö koordineerimisel ja arutul röökimisel on vahe.

Igatahes, ühel neist kiiretest hetkedest, leidis isand Costas alust ka minu peal end välja elada. Ma ütlen ausalt- mitte keegi, mitte kunagi, ei ole minu peale, kogu minu elu jooksul niimoodi karjunud. 3 sekundiks jäi kõigi töö seisma, ilmselt saavutas see karje ka vanadele olijatele uue taseme.

Jah, ma olen noor, ma olen blond, ma olen naine, ma tulen kusagilt pärapõrgust, mul ei ole diplomit, ma ei tea kõike, ma teen asju valesti, aga SITT ma ei ole. Ma ei oska sõnadesse panna seda hetke ega seda tunnet, aga ma olin valmis oma kohvri samal õhtul kokku pakkima ja Eestisse tulema.

Ütlesin Ženile, et nüüd me siia enam tööle ei jää. Päeva lõpus rääkisime Mömmi ja Costase naisega. Nad ikka üldse ei saanud aru, milles asi- „aga Costas ongi selline… ta töötabki nii.” Oo wow, aga vaata siis ma ei taha Costasega enam rohkem koos töötada. Loomulikult ei arvanud ka Costas ise ennast midagi kohatut teinud olevat- „Ma lihtsalt õpetasin sind, kui on kiire, siis mul ei ole aega mõelda, kes mida tunneb, mina pean siin arved maksma!”

Järgmisel hommikul ütlesime oma lõpliku otsuse mitte jääda. Kõik inimesed seal, isand Costas välja arvata muidugi, olid täiesti teised. Neil oli siiralt kahju, et me ära lähme. Isegi Sääsel. Ma ei imesta ka. Eks nad said ise ka lõpuks aru, et me ei ole mingid ullikesed ja et meiega oli tegelt päris lõbus. Õhtul tegime oma põlle taskud tühjaks, hüüdsime ukselt „Kali nighta!” ja järgmine päev magasime poole kaheni. Luksus, mida me endale juba pooleteist kuud lubanud ei olnud.