The one with the restaurant

Restoran LASCALA avas sellise nimega oma uksed esimest korda. Varem tunti seda kohta „Cavodora” nime all. Covodora on kreeka keeles paadi sild (või -sadam- ma ei ole kindel) ja seesama paadisild on nüüd ehitatud restorani terrassiks. LASCALA on ainuke restoran Herssonissoses, millel on selline merre ulatuv terrass.

Nad räägivad, et korraga mahub meile sööma ligemale 300 inimest. No ma oman kahtlusi. Istuma võib-olla tõesti mahuks, aga meie köök on väiksem kui minu elutuba ja seal töötab 3 inimest. Ristiisa muidugi ütles, et veel 2 inimest tuleb lisaks, aga ma ei tea kus nad töötama hakkavad, sest kööki küll kuidagi pidi viiekesi ei ruumi.

Meile Ženkaga on olukord üpris keeruline. Olde Hansa on meid täiesti ära hellitanud ja pärast nädala pikkust junnimist LASCALAS, ei tea me kuhu poole joosta. See kuidas nad töötavad on meie jaoks…. no ma ei leia sõna….oh, …. see on lihtsalt vale. Süsteemi ei ole. No on, aga see ei tööta. Muidugi on asi alles liiga alguses, et tibusid lugema hakata, aga ma kardan, et kui asi nii edasi läheb, siis tibusid ei tulegi.

Cavodora nime all töötas restoran 8 aastat. Eelmine aasta läks neil asi perse ja tänavu panid Ristiisa ja Mõmmi oma õlad (raha) alla. Idee oli kõik muuta, alates nimest lõpetades teenidusprotsessiga. Kuna aga eelmisest aastast jäi 2 teenindajaid alles, siis ei ole sisuliselt midagi muutunud. Vanad olijad Mömmit eriti ei respekteeri ja seda raskem on meie olukord, sest meie oleme Mömmi käsilased :P

Ženka on juba päris mitu korda põlle nurka viskama hakanud. Ta närvid lihtsalt ei pea vastu. Pole ime ka, kui KÕIK, mis sa teed, teed sa valesti. Usu või mitte, aga isegi nuge saab valesti poleerida. „I have worked as a waitress for 20 years, I have many diploms for this work, If i tell you something, then you must do it.” Vot selline suhtumine hommikust õhtuni. Ainus, mis mulle jõudu annab, on teadmine, et ma olen hea ja ma ei saa lasta endal alla anda, ilma proovimata. Õnneks teevad need vanad olijad ise ka nii palju asju valesti. Minu igasugune respekt ja usk neisse on kadunud.

„ If you know what you do is right- do it. Dont listen to them,” ütles Ristiisa ja nii me teemegi, mingi diplomiga vanatüdruk meid ei kõiguta. Tomorrow is a new day!

The one with a current situation

No ja ükspäev selgus, et käes on 23 kuupäev, mis tähendab, et nüüd oleme vöörsil viibinud juba üle kolme kuu. See on pikim aeg, mis olen eemal viibinud oma kodust, inimestest, keda armastan ja maast, mida omaks pean. Kui aga keegi pakuks mulle võimalust kasvõi homme koju söita- ma ei tahaks. Siin on liiga palju pooleli ja kuigi koguaeg on tunne, et kõik on väga hea, usun, et kõige parem on alles ees.

Vahepeal on palju muutunud. Esiteks on meil uus elukaaslane. Seoses majanduse mõningase ebastabiilsusega oli Ženja ema Eestis juba 3 kuud töötu ja nad otsustasid, et proovivad talle siin tööd leida. Muidugi on see mõnevõrra raske, sest ema ei räägi ei kreeka ega inglise keelt, aga 2 kätt ja 2 jalga on temalgi ja läbi meie tutvuste peaks see olema ainult aja küsimus. Seniks aga on meil perenaine, kes triigib ja koristab ning loomulikult valmistab kõige minimaalsemate vahenditega PÄRIS toitu. See on luksus, mida me ei ole Ženkaga endale ikka väga kaua lubada suutnud.

Teine suurem muutus on seotud meie tööhõivega. Nimelt avas restoran „LASCALA” 16. aprillil oma uksed ja meie Ženkaga läksime üle kolme kuu tööle. See oli tõttöelda päris uus ja mõnevõrra uskumatu tunne. Oleme nii kaua looderdanud ja tühja tallanud, et ma ausalt öeldes kardan, mis moodi me hakkama saama hakkame. Seda enam, et peame tööl olema IGA päev terve hooaja jooksul (6 kuud). Ei, tegelikult ma ei karda, sest ma ei oska ettegi kujutada, kuidas see võimalik on.

Kui ma siis viie kuu jooksul ühtegi sissekannet oma blogisse ei tee, ärge muretsege- ma olen tööl.

The one with trhee nights in a row

Kell on pool kuus hommikul. Laekusime äsja. Viimsed kolm ööd on olnud meeletud. Me ei ole nii ammu maganud ja ma ei mäleta, mis tunne on kaine olla. Külm on… nagu ikka enne päikese tõusu. Horisontaalses asendis uinuks ma ilmselt enne kui pea patja puudutaks, aga ma istun rõdul, värisen üleni, ilmselt külmast, mitte hirmust kohe saabuva pohmaka ees, taustaks mängib, iroonilisel kombel, Nukitsamehe nimelisest linateosest tuntud „Kodulaul” ja üritan mõnegi pead prahina ummistavatest mõtetest paberile saada.

Kui koguaeg on kõik roheline, puud apelsinide ja sidrunite all lookas, keskmine temperatuur üle 18 kraadi, tundub imelik öelda, et nüüd on kevad. Ma ei tea, mille järgi nad seda otsustavad siin… ilmselt tiheneva liikluse ja elavneva linnapildi põhjal. Me Ženjaga vaatame igat turisti nagu ilmaimet. Veel nädal aega tagasi olime selle linna ainsamaid „valgeid inimesi”. Iga päev taasavatakse üha uusi ja uusi kohvikuid, poode, restorane, mis „talve” tulles hoolegi sisse pakiti. Need on selle kandi kevade märgid.

Kui mul ühe lause moodustamiseks 20 minutit ei kuluks, oleks Eesti kõvema bestselleri autori koha peal minu, mitte isand Mihkel Raua nimi. Aga võib-olla peaks minagi veel mõnda aega rämedalt jooma, panema kõike, mis ette juhtub, surmaga silmitsi seistes, edasist karsklust vanduma ja alles pärast paari aastat kainet kaalumist, läbielatu ühtse sõnade vooluna paberile higistama.

Täna on kuidagi eriti kontrastselt tunda kui mitu korda mõte kiiremini liigub kui käed. Seoses konstantse üle keha värisemisega ja ajutise motoorse vilumuse halvatusega, olen nii palju terasid kaotsi lasknud, et võiksin kogu majanduskriisi põhjuse enda kanda võtta. Viin on kurjast…

Mere kohalt hakkab päike tõusma, mägede kohal hõljub alles kuu. Lõikava külma tunde asemele on aeglaselt hiilimas kolm päeva hoolikalt valitud vahenditega edasi lükatud pohmakas ja ma istun siin vaid selle pärast, et homme on vaba päev ja ma ei saa enne magama jääda kui ma välja ei mõtle, kas see kui hing on rahul ongi hingerahu ja kas Mona Lisa naerab millegi üle või kellegagi koos.

Tunnen kõike seda, millest Aristoteles on filosofeerinud, Zimmer muusikaks kirjutanud, Picasso pildiks maalinud, Sigmund mõelnud ning Mulder ja Scully ebamaiseks pidanud.

The one with the youthcamp

Taolisest noortelaagrist võtsin osa viiendat korda. Mul on hea meel, et iga korraga on Eesti grupp aina parem ja parem. Me olime 8 TÄIESTI erineva tausta ja ideega noort, aga meil oli tohutult lõbus. Eestlased välismaal on ikka midagi muud. Me olime esimesed, kes ärkasid ja viimased, kes peo lõpus tubadesse vaarusid. Esimesed olime me ka Vahemerre ujuma kiirustamisel. Kohalike jaoks oli veel külm, aga 8 põhjamaalast 16 kraadist merd ei pelga.


Poisid olid esimesena vees, tüdrukud jäid kaldale. Ma seisin jalgupidi liivas, nautisin päikest ja plaanisin Ženkale sõnumit saatma hakata, kui Martin otsustas grupijuhi, seega mind, ära ristida ja enne kui ma reageerida jõudsin, lõid Vahemere lained üle mu pea kokku… Teksade taskus olnud raha kuivas ära, tulemasin hakkas tööle, aga soolane merevesi mu NOKIA display all ja liiv klemmide vahel, tegi oma töö. Niisiis sõbrad, mulle helistada ei ole enam mõtet, sellest pillist enam asja ei saa ja uut minu töötu olek nii pea osta ei luba.


Kui väga palju teha, siis juhtub ka väga palju. Ühel hommikul kukkusid 3 minu grupi noort pilti tehes üle terrassi ääre kividele. Kõik kohad olid verd ja paanikat täis. Läksime kiirabiga haiglasse. Martinil ja Irinal olid peas haavad, Olga sai kõvasti põrutada. Önneks olid kõik jumala rahulikud, korraldajad reageerisid kiiresti ja arstid teadsid oma tööd. Kui lõpuks kõik haavad kinni olid ömmeldud, röntgeni pildid ühtegi mõra ega murdu ei tuvastanud ja me asja üle vaikselt nalja viskama hakates kodupoole liikuma hakkasime, jõudis mulle olukord kohale. Alles siis sain aru, kui önnelikult see önnetus läks. Sentimeeter siia- sinna ja keegi neist oleks võinud surma saada. See mõte ajas südame pahaks ja terve kodutee ma lihtsalt nutsin. Nad ei mõistnud miks. Ma ei üritanudki seletada. Nad ei oleks aru saanud. Aga seal ma olin, keset Türgi pärapõrgut, nii, et mul ei ole MITTE midagi, peale 27 liiri mu pükste taskus ja ainus, millest ma hoolin, ainus, mida omaks saan pidada, on inimesed minu ümber… ja nad saavad haiget. See tundus nii vale ja ebaõiglane ja ma saan aru, et te keegi ei saa kunagi seda mõistma, aga ma tundsin, et see, mis juhtus, oli minu süü. Mitte otseselt, muidugi…isegi mitte ringiga… aga oli…


Tagantjärele olen kogu laagriga väga rahul, me nägime väga palju, kohtusime uute inimestega, jõime palju viina, tantsisime ööd läbi, tegime rannas lõket ja panime neid kõiki järgmiseks reisisihiks !ESTONIA! seadma.

The one with a trip to Turkey

Iga sammuga Ženkast kaugemale astudes tundsin üha rohkem kuidas pool minust jääb maha. Mul seisis ees 7 tundi laeva sõitu Ateenasse, kust edasi viis tee Istanbuli. Olin aasta alguses oma tuttavatele andnud lubaduse osaleda järjekordses noortelaagris Türgis, sedapuhku Antalya lähedal asuvas väikeses linnakeses Anamuris.

Me oleme nüüd juba pea 3 kuud elanud Ženjaga külg külje kõrval, lahkudes teineteisest maksimaalselt 15 minutiks, kui Žen läks poodi tilli ostma ja ma koorisin kodus kartuleid. Eestis olin alati eelistanud pigem omapead olla ja see uus „üksinda” tunne seal laevas hirmutas mind. Tundsin ennast nii abituna, nii poolikuna ja ei tahtnud mõeldagi, et pean 10 päeva ilma Ženjata hakkama saama. Rääkimata, et kahekesi olles on palju lihtsam ärkvel püsida ja valvas olla, koos olles on üks meist alati valmis naeratama, kui teine enam ei jaksa.

Päikese tõus on igal pool kirjeldamatult kaunis, esimestes päikesekiirtes Ateena võttis aga hingetuks. Kõik tundus nii puutumatu, nii siiras ja ilus. Sõitsin bussiga lennujaama, peas miljon ükssada muret (kas mu grupp ikka jõuab ühes tükis Istanbuli, kas Žen läheb selle aja jooksul üksinda elamisest hulluks, kas meie lennu ajad klapivad, kas ees olev laager tuleb ikka nii hea kui ma ootan, kauaks jagub 20 eurist mu taskus????) aga aknast avanev vaade pani kõik unustama. Siiani oli kõik hästi läinud ning usk ja lootus ei lubanud halba peljata.

Kõik läkski hästi. Enne kui aru sain nautisin Istanbulis ühe viie tärnise hotelli kuuma dušši ja ees ootas öö Türgi meelelahutuspealinnas. Siin on ikka liiga lihtne blondi peaga valge tütarlaps olla, eriti veel siis kui sul on tuttavad, kes sinu heaolu enda südameasjaks võtnud on.

Järgmisel hommikul olin tagasi Istanbuli lennujaamas, et vastu võtta oma noortelaagri grupp otse Eestist ja koos jätkata teekonda lennukiga Antalyasse ning sealt edasi väikesesse linnakesse Anamuri, mis muuhulgas on tuntud kui banaani paradiis.

Ma ei ole ammu nii elevil olnud. Ei mäletagi millal ma viimati teist Eestlast näinud olin ja nüüd kohe, kohe maandub lend, millega saabub 7 minu kaasmaalast. Mõte nende kottides olevast mustast leivast ja Vana Tallinnast ajas ihu imelikuks… või tegi seda eile ära joodud türgi vein või 2 magamata ööd…

Istanbuli lennujaam on tohutu. Iga minut maandub mingi lennuk… saabuvate lendude uksest muudkui tuleb ja tuleb inimesi. Olin oma ootuses juba nii ärevil, et tundsin, kuidas võiksin tuttavat nägu nähes üle kõikide seal seisvate muride hüpata. Ja seda arutum oli minu reaktsioon kui esimene tuttav nägu ei olnud keegi minu grupist vaid hoopis Triin Tähnas… vana töökaaslane Olde Hansast. Ma imestan kuidas mu konts ei murdunud ja kohvri rattad alt ei lennanud kui ma „Tähnas, Tähnas!!!!!!” röökides läbi rahva massi tungisin. Olin nii röömus, et oleksin võinud Tähnase ära süüa. Maailm on ikka nii väike. Teadsin küll, et ta oli lähipäevil Istanbuli tulemas, aga et täpselt sama lennukiga… no see oli uskumatu. Viie minutiga rääkisime kõik maailma asjad ära, rohkem ei olnud mul aega, sest järgmisena sisenes lennujaama üüratusse vastuvõtu ruumi minu grupp ja me pidime järgmisele lennule kiirustama hakkama.