Taolisest noortelaagrist võtsin osa viiendat korda. Mul on hea meel, et iga korraga on Eesti grupp aina parem ja parem. Me olime 8 TÄIESTI erineva tausta ja ideega noort, aga meil oli tohutult lõbus. Eestlased välismaal on ikka midagi muud. Me olime esimesed, kes ärkasid ja viimased, kes peo lõpus tubadesse vaarusid. Esimesed olime me ka Vahemerre ujuma kiirustamisel. Kohalike jaoks oli veel külm, aga 8 põhjamaalast 16 kraadist merd ei pelga.
Poisid olid esimesena vees, tüdrukud jäid kaldale. Ma seisin jalgupidi liivas, nautisin päikest ja plaanisin Ženkale sõnumit saatma hakata, kui Martin otsustas grupijuhi, seega mind, ära ristida ja enne kui ma reageerida jõudsin, lõid Vahemere lained üle mu pea kokku… Teksade taskus olnud raha kuivas ära, tulemasin hakkas tööle, aga soolane merevesi mu NOKIA display all ja liiv klemmide vahel, tegi oma töö. Niisiis sõbrad, mulle helistada ei ole enam mõtet, sellest pillist enam asja ei saa ja uut minu töötu olek nii pea osta ei luba.
Kui väga palju teha, siis juhtub ka väga palju. Ühel hommikul kukkusid 3 minu grupi noort pilti tehes üle terrassi ääre kividele. Kõik kohad olid verd ja paanikat täis. Läksime kiirabiga haiglasse. Martinil ja Irinal olid peas haavad, Olga sai kõvasti põrutada. Önneks olid kõik jumala rahulikud, korraldajad reageerisid kiiresti ja arstid teadsid oma tööd. Kui lõpuks kõik haavad kinni olid ömmeldud, röntgeni pildid ühtegi mõra ega murdu ei tuvastanud ja me asja üle vaikselt nalja viskama hakates kodupoole liikuma hakkasime, jõudis mulle olukord kohale. Alles siis sain aru, kui önnelikult see önnetus läks. Sentimeeter siia- sinna ja keegi neist oleks võinud surma saada. See mõte ajas südame pahaks ja terve kodutee ma lihtsalt nutsin. Nad ei mõistnud miks. Ma ei üritanudki seletada. Nad ei oleks aru saanud. Aga seal ma olin, keset Türgi pärapõrgut, nii, et mul ei ole MITTE midagi, peale 27 liiri mu pükste taskus ja ainus, millest ma hoolin, ainus, mida omaks saan pidada, on inimesed minu ümber… ja nad saavad haiget. See tundus nii vale ja ebaõiglane ja ma saan aru, et te keegi ei saa kunagi seda mõistma, aga ma tundsin, et see, mis juhtus, oli minu süü. Mitte otseselt, muidugi…isegi mitte ringiga… aga oli…
Tagantjärele olen kogu laagriga väga rahul, me nägime väga palju, kohtusime uute inimestega, jõime palju viina, tantsisime ööd läbi, tegime rannas lõket ja panime neid kõiki järgmiseks reisisihiks !ESTONIA! seadma.
No comments:
Post a Comment