The one with the friday

Kuuldu järgi, on suviti siin linnas pidu iga päev. Praegu liigub kõige rohkem rahvast ikkagi reedeti. Meie esimesel reedel siin linnas viis Ristiisa meid mingisse linnaäärsesse trahterisse. See oli selline imeväike keldri kohake, kuhu mahtus neli lauda ning mängiti vaid kreeka muusikat. Üllatus, üllatus, ka selle koha omanik oli Ristiisa söber - kolmekümnendates väga tore, lopsakas naisterahvas - Fortuna.

Vot see oli öhtu, millist ükski turist ei näe. Täielik kohalike trill- trall, kus jook- söök ei lõppe ega tants lakka. Istusime Ženkaga, jõime veini ja tundsime, et enam paremini ei olekski saanud minna.

Kreeka keel on meie jaoks täielik müstika. Oleme nii palju kordi tundide kaupa istunud, kuulanud nende juttu ja üritanud aru saada, aga asjatult. Me ei taju mitte mingit süsteemi, ega suuda eraldada juba kuulduid sõnu. See ei sarnane mitte ühegi keelega ja ainsad rahvusvahelised sõnad, mida nad kasutavad on seks, lemon ja euro. Õnneks peab igas olukorras paika – kui piisavalt juua, siis on kõik keeled suus. Ma vannun, et selle reede õhtu lõpuks ma sain tegelt ka aru, millest kohalikud rääkisid.