The one with all Estonians

Arutasime Zeniga, kas eestlasi ka siin käima hakkab. Ja ei läinudki kaua, kui LascaLa ees ullitades kuulsime kaht neidu minu ema keelt rääkides mööda kõndivat. Läksin põlema nagu kutsikas, oleks mul saba, oleksin selle otsast liputanud.

Tsikid osutusid jumala ägedaks. Nende viimasel öhtul siin kutsusime nad endiga päris Kreeta klubisse. No see oli ikka üks raju öö. Ma loodan, et neile ka meeldis, mina igatahes jõudsin alles hommikul kell 7 koju. Siinkohal – Merle ja Kerttu, tervitused teile!

"Do you have sardines?", küsis üks härra minult resto ukse peal. Lubasin suure suuga, et muidugi, võtke aga istet. Kui ma tema daamile menüü ulatasin, ütles too mulle eesti keeles "Aitäh!" mehele menüüd ulatades vastasin- "Aga palun!" Ma kujutan seda üllatust ette. Tuled Kreeta saarel mingisse suvalisse kohta sööma ja ettekandja on eestlane. Onu oli veits pettunud ka- „ma tahtsin daami ees uhkeldada, et oskan kreeka keeles toitu tellida ja näe, nüüd ei saagi.”

Kolmandad eestlased olid minu jaoks täielik pettumus- kuulen, lähevad mööda, ma olen vormi riides restorani ukse peal, hüüan neile eesti keeles- TERE DAAMID! Nad ütlevad „Tere” ning sammuvad edasi nagu see oleks kõige tavalisem asi. Võib-olla neile oligi.

Järgmised olid seevastu väga ägedad. Lähevad neljakesi, söövad jäätist, ma ei mäletagi kuidas neile ligi astusin, aga nemad võlgu ei jäänud - „Heldeke, mis sa siin teed, orjaks müüdi või? Tahad me viime sind Eestisse tagasi?” Jäime lobisema ja enne kui nad ehk isegi aru said, sõid nad juba meie miljoni dollari vaatega restorani terrassil õhtust. Oleks Eestis ka teise eestlasega kontakti loomine nii lihtne, oleksime üks ägedaim rahvus. Pärast sööki jõime koos kaks pauku rakit (kohalik viina moodi jook) ja mul oli oma väikese rahva üle hea meel.