Möödunud suvest vöiksin raamatu kirjutada. See on mul ka ka plaanis, aga kunagi hiljem, siis kui ma suureks saan. Uus talv algab uute seiklustega.
"Noh, teeme selle peo siis kiiresti ära, mul on vaja kell 6 lokatsioonile söita!" ütles Reet kui ta veidi enne südaööd mu minekupeo juba hörenenud ridadega liitus. Selle peoga oli töepoolest kiire, aga pidamata ei saanud see jääda- mind ootas ees 2 kuud kodumaast kaugel, kusagil Aasias.
Tallinn on südatalve nullkraadisel varahommikul önnetult hall. Kesklinna värvituledes majad on udu all hägused ja lumevallide sopakord joonistab olukorrast trööstitu pildi. Söidutee äärtest örnalt sulama hakanud lögane lumi kahises taksoauto rattakoopastesse ja ma tundsin, et viimane aeg on selle linnaga nägemist teha.
Ma ei saanud kaineks enne Pakistani öhuruumi sisenemist ja see oli paras aega avada uus pudel veini. Jagasime Oksanaga, Tähnas ei joo lennukis, ta joob üldse harva. Minagi olen suure suuga lubanud need kaks reisikuud kaine olla. Küll aga on meil mölemal Oksanaga pool liitrit pipraviina seljakotis, no nii profülaktika möttes. 25 grammi igal hommikul vööraste bakterite tapmiseks oli Ülikooli apteekri professionaalne soovitus.
Ma ei olnud sendi eest maganud, tulin otse Hollywoodist ja ajasin suust sellist jura välja, et Tähnas oleks mind oma peas vist hea meelega lennujaama maha jätnud. Önneks on nii tema kui Oksana hullu panemisega harjunud ja mind ei ole tegelikult raske kaasas kanda. Mul on hea meel, et ma päris kaine ei olnud, nii ei muretsenud ma kordagi, mis maha ununes, tegemata jäi vöi kust väravast lennuk läheb, jätsin juhtimise Tähnasele ja Oksanale, neile see sobis ja nii jäigi.
Ma ei saa öelda, et ma oleksin kordagi kartnud, et me kolmekesi koos toimima ei hakka, aga ikka mötlesin, et väljaspool Olde Hansat tunneme üksteist üsna pealiskaudselt ja oleme päris elus ikka täitsa isepäised naised, tüli ja pravuuri saab tühjastki tulla. Meie värvikad natuurid lubavad siiski loota, et need 2 kuud täiesti vööral maal, köigi koos ületatud kannatuste ja röömudega panevad meid üksteist paremini möistma ning selle reisi algusest saab alata ka uus söprus.
"Noh, teeme selle peo siis kiiresti ära, mul on vaja kell 6 lokatsioonile söita!" ütles Reet kui ta veidi enne südaööd mu minekupeo juba hörenenud ridadega liitus. Selle peoga oli töepoolest kiire, aga pidamata ei saanud see jääda- mind ootas ees 2 kuud kodumaast kaugel, kusagil Aasias.
Tallinn on südatalve nullkraadisel varahommikul önnetult hall. Kesklinna värvituledes majad on udu all hägused ja lumevallide sopakord joonistab olukorrast trööstitu pildi. Söidutee äärtest örnalt sulama hakanud lögane lumi kahises taksoauto rattakoopastesse ja ma tundsin, et viimane aeg on selle linnaga nägemist teha.
Ma ei saanud kaineks enne Pakistani öhuruumi sisenemist ja see oli paras aega avada uus pudel veini. Jagasime Oksanaga, Tähnas ei joo lennukis, ta joob üldse harva. Minagi olen suure suuga lubanud need kaks reisikuud kaine olla. Küll aga on meil mölemal Oksanaga pool liitrit pipraviina seljakotis, no nii profülaktika möttes. 25 grammi igal hommikul vööraste bakterite tapmiseks oli Ülikooli apteekri professionaalne soovitus.
Ma ei olnud sendi eest maganud, tulin otse Hollywoodist ja ajasin suust sellist jura välja, et Tähnas oleks mind oma peas vist hea meelega lennujaama maha jätnud. Önneks on nii tema kui Oksana hullu panemisega harjunud ja mind ei ole tegelikult raske kaasas kanda. Mul on hea meel, et ma päris kaine ei olnud, nii ei muretsenud ma kordagi, mis maha ununes, tegemata jäi vöi kust väravast lennuk läheb, jätsin juhtimise Tähnasele ja Oksanale, neile see sobis ja nii jäigi.
Ma ei saa öelda, et ma oleksin kordagi kartnud, et me kolmekesi koos toimima ei hakka, aga ikka mötlesin, et väljaspool Olde Hansat tunneme üksteist üsna pealiskaudselt ja oleme päris elus ikka täitsa isepäised naised, tüli ja pravuuri saab tühjastki tulla. Meie värvikad natuurid lubavad siiski loota, et need 2 kuud täiesti vööral maal, köigi koos ületatud kannatuste ja röömudega panevad meid üksteist paremini möistma ning selle reisi algusest saab alata ka uus söprus.
No comments:
Post a Comment