Me jöudsime Dehlisse südaööks. Hämmastav kui palju inimesi ühte Boeingusse mahub, veel hämmastavam on kui palju kola nad endaga selles lennukis veavad. Ega me ise paremad pole, Tähnase kott on sama suur kui Oksana:)
Meie default reisikorraldaja Tähnas oli öömaja bookinud ja hosteli tasuta "töld" ootas meid lennujaama ukse ees. Öösel on köik kassid hallid ja nii ei tundunud New Dehli pimedas palju erinev muust kuuma kliima suurlinnast. Teel hosteli avastasime, et Tähnas oli oma Pentaxi kaamera KLMi raudse linnu pardale pingi alla jätnud. Leppisime kokku hommikul esimese asjana lennujaama tagasi söita ja kaotatud kaup tagasi saada.
Alles hommiku valgus näitas meile, kuhu me tegelikult olime maandunud. Köik nähtud pildid ja kuuldud jutud kahvatuvad selle kireva sagina ees. Söitsime korduvalt surmaga silmitsi seistes, taksoga, mille turvavöödel ei olnud kinnituskohti, läbi sönul kirjeldamatu liiklusmäsu ja olime önnelikud, et sinna linna kauemaks pidama ei jää.
Dehli lennujaam on hiiglaslik ja sinna ilma kehtiva lennupiletita siseneda ei saa. Tähnas soetas külastaja pileti, käis lost and found letis, kus tal soovitati KLMi kiri saata ja kogu lugu. Meil jäi üle vaid loota ausate inimeste headusele.
Dehlist edasi viis tee rongiga Agrasse. Selle räpase linna südames asub iga turisti "peab ära nägema" Daj Mahal. Valgest marmorist mauseleum, mille Mughali imperaator lasi ehitada oma kolmanda naise mälestuseks kui too nende 14. last sünnitades suri. Legend räägib, et oma üüratutest rikkustest ja varast pidas valitseja seda paleed köige kallimaks, sest see oli sama valge kui pisar tema lahkunud armastatu pösel.
Aga erilisemaks kui mistahes ehitis vöi rajatud vaatamisväärsused on hindud ise. Täpselt nii huvitavad ja elevust tekitavad kui nemad on meile oleme me neile. Nad on pisikesed, värvilised ja nobedad. Nad tahavad meiega kätt suruda, naeratavad ja lehvitavad koguaeg, küsivad meie nimesid ja kust oleme pärilt. Pole harvad juhused kui mingid tüübid oma telefonidega meid salaja filmivad. Vahepeal on tunne, nagu oleksime kohalikud kuulsused. Tihtipeale piirdub nende keeleoskus " hello, foto!!" ja "what country?" aga neile on oluline ligi tulla ja see ära öelda.
India on imeline.
Meie default reisikorraldaja Tähnas oli öömaja bookinud ja hosteli tasuta "töld" ootas meid lennujaama ukse ees. Öösel on köik kassid hallid ja nii ei tundunud New Dehli pimedas palju erinev muust kuuma kliima suurlinnast. Teel hosteli avastasime, et Tähnas oli oma Pentaxi kaamera KLMi raudse linnu pardale pingi alla jätnud. Leppisime kokku hommikul esimese asjana lennujaama tagasi söita ja kaotatud kaup tagasi saada.
Alles hommiku valgus näitas meile, kuhu me tegelikult olime maandunud. Köik nähtud pildid ja kuuldud jutud kahvatuvad selle kireva sagina ees. Söitsime korduvalt surmaga silmitsi seistes, taksoga, mille turvavöödel ei olnud kinnituskohti, läbi sönul kirjeldamatu liiklusmäsu ja olime önnelikud, et sinna linna kauemaks pidama ei jää.
Dehli lennujaam on hiiglaslik ja sinna ilma kehtiva lennupiletita siseneda ei saa. Tähnas soetas külastaja pileti, käis lost and found letis, kus tal soovitati KLMi kiri saata ja kogu lugu. Meil jäi üle vaid loota ausate inimeste headusele.
Dehlist edasi viis tee rongiga Agrasse. Selle räpase linna südames asub iga turisti "peab ära nägema" Daj Mahal. Valgest marmorist mauseleum, mille Mughali imperaator lasi ehitada oma kolmanda naise mälestuseks kui too nende 14. last sünnitades suri. Legend räägib, et oma üüratutest rikkustest ja varast pidas valitseja seda paleed köige kallimaks, sest see oli sama valge kui pisar tema lahkunud armastatu pösel.
Aga erilisemaks kui mistahes ehitis vöi rajatud vaatamisväärsused on hindud ise. Täpselt nii huvitavad ja elevust tekitavad kui nemad on meile oleme me neile. Nad on pisikesed, värvilised ja nobedad. Nad tahavad meiega kätt suruda, naeratavad ja lehvitavad koguaeg, küsivad meie nimesid ja kust oleme pärilt. Pole harvad juhused kui mingid tüübid oma telefonidega meid salaja filmivad. Vahepeal on tunne, nagu oleksime kohalikud kuulsused. Tihtipeale piirdub nende keeleoskus " hello, foto!!" ja "what country?" aga neile on oluline ligi tulla ja see ära öelda.
India on imeline.
No comments:
Post a Comment