Tagasi Conneticuti jöudmine röömustas ja kurvastas mind korraga. Ees ootas 3 päeva koos imeilusa Heliga, aga need 3 päeva olid ühtlasi mu seikluse viimased ja siit edasi viis tee tagasi koju.
Heli oli mind oodanud ja saabuda nii, et oled oodatud, on imeline tunne. Nende kolme kuuga oli palju juhtunud: Heli etendus möödus edukalt, ta sai kasulikke tutvusid ja rahuldas tugevasti oma esinemisvajadust. Laste kool oli löppenud ja nad nautisid oma suvevabadust. Ilm oli soe ja loodus kutsus palju valjemalt kui tookord aprillis.
Heli vedas mind poodidesse ja ma sain osta palju uusi asju, sest enamuse oma seljakoti sisust olin visanud Mexicos prügikasti. Kolm kuud käsitsipesu ja lakkamatut higistamist ei möju kangale kuigi hästi.
Ühel öhtul jöime Heliga pudeli rummi ja läksime kohalikku puppi seiklusi otsima. See oli masendavalt väike koht ja seal käis parajasti karaoke vöistlus. Kahjuks oli Heli oma hääle ära külmetanud ja me ei trüginud lavale. Istusime hoopis baaris ja sebisime karmi näoga barmani. Loomulikult oli ta abielus, aga viimase ringi jooke saime ikkagi baari kulul. Kodutee ajaks olin ma juba nii lövi, et Heli köndis minust 2 sammu eespool ja tegi, et ei tunne mind. Ma piilusin igasse postkasti ja keerlesin iga tänavaposti küljes. Pubi DJ söitis mööda ja pakkus meid koju viia. Mina olin loomulikult valmis ka tema koju minema, aga Heli ei arvanud see hea möte olevat. Hommikul olin talle loomulikult tänulik.
yey
ReplyDelete