The one with the shamaan

Esimest korda elus saatsin restoranis toidu kööki tagasi, sest see oli riknenud. Ma kujutan ette kui raske on 45 kraadises džunglis toit värske hoida. Kuumas kliimas peab eurooplane üle üldse eriliselt ette vaatama, mis ja kust suhu pistab. Eelmises linnas olin juba midagi ebatervet söönud ja kogu tee bussis hoidsin hinge kinni, et pöhja alt ära ei lööks.

Önneks oli mul hea seltskond. Üksi teel olles olen üsnagi agressiivseks kasvanud ja astun julgelt ligi igale ühele, kes mind huvitab. Istusin eelmisest öhtust tuttava näoga ettekandja lauda, Marcos oli ta nimi. Ta nägi välja nagu tal on nii mönigi lugu varuks. Selgus, et ta on pool oma elu USAs eland, Vietnamis kopteri piloot olnud, Mexicos shamaanide juures öppinud, möned ravimid välja töödanud, kusagilt oma maadelt maagilist savi leidnud, mis köiki maailma haiguseid parandab ja see on ainult jäämäe tipu osa tema lugudest. Nüüd elab ta El Pachanis, viib läbi erinevaid rituaale ja tseremooniaid, teeb massaaže ja ravib haigeid.

Vahepeal ühines meiega veel üks tüüp, inglane, David. Ta ei olnud shamaan. Ta oli mootorratta turist. Rentis oma Londoni korteri välja, pakkis asjad ja asus oma kaherattalisel söbral maailmale ringi peale tegema. Kokku on ta selleks arvestanud 5 aastat, praegu on käsil kolmas. Ma ei julgend mainidagi, et mulle on kolm kuudki juba liiga palju.

Ja siis ilmus veel üks tüüp, Raul. Selline pikk, pika musta patsiga ja pealuudest kaelakeega. No tema oli küll shamaan, nagu filmis. Päris elus töötab ta Palenques giidina. Hirmutavalt tark mees. Vaesest kodust pärit, pidi kooli pooleli jätma ja perele raha teenima. Pages üle piiri Ameerikasse, tegi juhutöid, siis otsustas, et kuhugi jöudmiseks peab ikkagi öppima. Sealt edasi hakkaski end ise harima, elas shamaanide juures, öppis anatoomiat, ajalugu, astronoomiat jne. Elas päris head elu kuni ühel hetkel tüdines maailmast ja kolis metsa tagasi. Kui raha vaja on, siis teeb suurtele gruppidele Mayade varemetes tuure ja aegajalt viib läbi tseremooniaid ja teeb niisama showd.

Istusime seal köik koos, rääkisime elust, arutasime, kuhu ma edasi peaks minema, mida kindlasti nägema. Marcos rääkis mulle ühest naisest, kellel on Tulumis, metsa sees mingi pungalo ja seal on nagu mingi kommuun, kus inimesed tsillivad, kasvatavad idusid ja naudivad elu. Tundus pönev. Aga Raul ja David arvasid, et ma ei peaks üldse kuhugi kiirustama vaid veel El Pachanis chillima.

Plaani mul ju polnud, nüüd olid vähemalt inimesed kellega aega veeta. Olin oma nuustiku teel olles kaotanud ja seal džungli kuumuses hakkas nahka kooruma ja üldse jube ebamugav oli. Raul oli just linnapoole minemas ja oli nõus mind poodi viima. Võibolla ma usaldan inimesi liialt ja ma ei peaks igasse autosse istuma, aga ta tundus ohutu ja lubas, et ei kaota mind kuhugi džunglisse ära. Ja mulle meeldib kohalikega koos, nii näeb ja kogeb palju rohkem.

Tagasiteel läksime tema juurest läbi, ta rullis sigari suuruse jointi. Kartsin, et ta suitsetab seda homseni, aga ta väitis, et tömbab 2 sellist, enne kui tööle läheb. Harjumise asi. Aitasin teda sellega...

Ma kujutan ette, mis tunne seda juttu lugeda on- Mary, sa oled hull, lähed mingi lambi tüübiga, lambi kohta, suitsetad lambi jointi. Arvasin ise ka nii. Ma ei tea kust see tuleb, aga ma usaldan oma instinkte. Raul ütleb, et see on naiselik intuitsioon :D

Mulle meeldib, kuidas kanep möjub. Arvan ikka veel, et see vöiks legaalne olla. Selle joove on kordades ohutum ja nauditavam kui alkohol. See paneb maailma seisma, laseb nautida hetke ja ise ennast.

Istusime kahekesi Rauli majakese terrassil. Seal oli nii rahulik ja vaikne. Ta rääkis mulle lugusid mayadest, tähtedest, maailmast, tulevikust ja köigest muust, mis pähe tuli. Mulle meeldis teda kuulata. Ta tundus ebareaalne. Siis ta pakkus, et vöib mulle massaazi teha. Loomulikult olin juba oma peas igasugused tsenaariumid läbi mänginud ja välja möelnud vöimalikud pögenemisteed, aga mu köhutunne lubas, et see köik on ohutu. Ja mul on hea meel, et ma seda vöimalust käest ei lasknud. Ta ragistas köiki konte mu kehas ja venitas vist igat lihast. See oli fantastiline tunne.

Siis söidutas ta mind hostelisse tagasi, tänas hea seltskonna eest, puistas veel möned tarkuse terad ja jättis nägemiseni. Siia maani mötlen vahel, et ta ei olnud päris...