The one with all the hitchhiking

Ja nii need päevad seal metsas läksid. Kastsime idusid, riisusime aeda, istutasime taimi. See on vana Mayade filoosoofia- vöta, mida loodus annab, aga anna vastu. Make the world a better place.

Ühe päeva veetsime Tatianaga Tulumis. Ta söpradel on rannas hostel. Selline lihtne seljakoti rändurite koht, kus saab odava raha eest otse ookeani ääres telkida. Tegime koos haikala lihast toitu- chevichet. Pressisin kilo laimi ja ilmselt ei pesnud korralikult käsi, sest hiljem päikest vöttes pöletas selle mahl mu mölemad käed. Esimene päev paistetasid köik sörmed ja järgmine päev tekkisid suured pöletusvillid. Meeletult valus ja ebamugav. Millegi sellise peale lihtsalt ei tule. Tänaseks on nädal möödunud ja mu käed näevad ikka veel kohtutavad välja. Köik sörmed kestendavad ja käelabad on suurte tume pruunide laikudega. Loodan vaid, et kogu see jama arme ei jäta.

Päev pärast rannapidu tuli meie metsakommuuni seesama Marcos, kes mind Tatianani juhatas. Ta oli teepealt kaasa kutsunud ühe noormehe, kelle nimi oli ka Raul. Ta oli mehhiklane, 23 aastane ja nägi välja nagu seebika meespeategelane. Me olime kommuuni köige nooremad ja saime hästi läbi. Ta oli kaheks nädalaks Mexicosse ringi rändama tulnud ja tahtis näha vöimalikult vähese rahaga vöimalikult palju, täpselt nagu mina. Ühendasime jöud ja söitsime hääletades Chichen Itzasse.

See tundus liiga lihtne. Esimene auto, millele pöialt vibutasime vöttis meid peale. Önneks oli Raul suurepärane latatara ja sai igaühega alati jutupeale, mina ainult naeratasin ja olin niisama nunnu. Järgmine autojuht tegi meiega peatuse ühe maa-aluse järve [cenote] juures, kus sai ujuda (Mexicos leidub selliseid rohkesti). Ma ei tea miks inimesed üldse bussiga söidavad.

Aga meie sihtkohas Chichen Itzas asuvad Yucatani poolsaare paremini säilinud ja kuulsamad Mayade varemed. Keset linnakut toretseb suurepärane El Castillo püramiid, mis on sisuliselt nagu suur kivist Mayade kalender. See ehitis on täielik astronoomiline ja arhidektuuriline ime. Kaks korda aastas (märtsis ja septembris) tekitab päike selle pöhjapoolsel küljel varjude mängu, mis jätab mulje trepist üles looklevast maost. Selle püramiidi sisse on ehitatud veel üks püramiid, mis ilmselt oli hauakamber. Veel 8 aastat tagasi sai minna nii püramiidi sisse kui ronida selle tippu, täna jookseb ehitise ümber range traataed. Piisas ühest önnetult alla kukkunud turistist...

Järgmine päev hääletasime Rauliga Tulumi. See on armas ranna äärne linnake. Lebasime pool päeva kuumal rannaliival, ulpisime taevasinises ookeanis, rääkisime maailmast, reisimisest ja önnelik olemisest. Kohe rannaäärsel kaljul laiuvad järjekordsed Mayade varemed. Seegi on muljetavaldav vaatamisväärsus. Nende müüride vahel seistes laiub sinu ees terve Atlandi ookean. Seal, pilguga silmapiiri püüdes ununeb aeg ja korraks tekib tunne, see vesi ja see kaljunukk ongi kogu maailm.

Edasi hääletasime järgmise autoga Playa del Carmenisse. See on kohutav ameerika turistide meka McDonaldsi ja Starbucksiga, aga kui pidu tahad, siis seal saab. Ostsime pudeli rummi ja istusime paadisillale keelt kastma. Öö oli nii soe, aegajalt puhus tuul ookeani poolt jahedamat öhku ja vesi laksus örnalt vastu sillapalke. Mu valge kleit lehvis tuuleiilis ja rumm maitses iga lonksuga magusam. lobisesime köigiga, kes mööda käisid ja jagasime meelsasti oma rummi.

Mönusas meeleolus üritasime erinevatesse klubidesse sisse saada, aga nad köik küsisid hinge hinda ja meil oli vöimalikult väikse eelarvega väljasöit. Ronisime mingisse rannabaari üle aia, aga nad viskasid meid tuldud teed tagasi välja. Sõime parema meelega viimase raha eest vöileiva ja kadusime magama. Meile meeldibki metsas rohkem.