Söitsin 6 tundi bussiga mägisest Kesk-Mexicost uue seatud eesmärgi poole idas. Köik, mis aknast paistis oli hingematvalt ilus. Midagi sellist näeb National Geographicu kanalist. Lugematu hulk rohelisi toone, puud, mis kasvatavad kookost, banaani, mangot ja jumal teab mida. Kord viis tee läbi tiheda padriku, kord ülesmäge, lastes kogu ilu otsekui platvormilt imetleda, kord mööda kitsast kurvilist teed läbi kirjude külade, kus aeg näis seisvat.
Toonitatud klaasid ja öhukonditsioneer ei lase aimatagi milline leitsak ja niiskus väljas valitseb. Saabusin loojangul. Bussist väljudes löin ennast vastu kuuma öhku ära, isegi tuuleiil pöletas. Mul ei olnud aimugi kuhu ja kas edasi.
Igal ühel on asjadest omad arusamad ja nii ei saagi asjade üle otsustada, enne kui oma silmaga ära näed. Vötsin takso ja lasin end söidutada kohta, millest kuulnud olin. Väljas oli pime, löhnas nagu hein. Olen oma reisil pidevas teadmatuses. Ma ei ehita mingeid ootusi, ma saabun ja hindan kohapeal, aga see koht vöttis mind jalust. Keset pimedat dzunglit, ihuüksi oma pagasi, möiraahvide ja miljoni ööelajaga, kelle territooriumile olin tunginud. Hetkeks kartsin isegi oma seljakotti.
Olin El Pachanis. See on omamoodi pungalote külake, kus 15 aastat tagasi peatusid enamasti geoloogid ja muud teadlased, kes ümbritsevas džunglis Palenque Mayade varemeid uurimas käisid. Täna on see omamoodi rändurhipide koht, kus odava raha eest saab peatuda, süüa, pidutseda ja/vöi valikuliselt psühhodeelseid aineid tarbida.
Toetasin oma koti voodile ja ei olnud kindel kas olen vaimselt ja füüsiliselt nii tugev, et öö selles onnis veeta. Kuulsin kuidas pambuset katuses putukad sahistasid, laes rippus ventilaator ja lambipirn. Askeetlik...
Öhuniiskus oli vähemalt 100%, külm dušš andis julgust juurde. Läksin inimesi otsima. Üle jöe viis valgustatud sild ja edasi kitsas jalgrada, mille löpus paistis ödus taverna. Liitusin mingi seltskonnaga, kelle hele nahk ja blond juus viitas Euroopa päritolule- seljakotituristid nagu minagi. Rääkisime tühjast tähjast, omasugustega on see lihtne. Jäin täpselt niikauaks, et oma esimesest dzungli hirmust vestlusega üle saada ja naasin oma seljakoti juurde. Töstsin seinal konutava ritsika oma toast välja, raputasin linad puhtaks ja lasin unel end kaasa viia.
Hommikul oli köik ilus. Päike hoiab elukad eemale. Peale tassi kohvi olin valmis köigeks, mis päeval on anda. Palenques asuvad imelised Mayade varemed. Teadjad räägivad, et turistile on nähtav vaid väike osa sellest, mida dzungel tegelikult peidab. Paljugi kunagisest impeeriumist ja selle aaretest on alles avastamata. Tänaseni teadmata põhjusel hülgasid Mayad selle linna ja kadusid jäljetult. Fanaatikud usuvad, et nad leidsid tee teise dimensiooni. Kusagil dzungli sügavustest olevat leitud kolm hiiglasuurt ringi, usutakse, et need ongi nn "väravad", mida nad minekuks kasutasid. Ja väidetavalt ei ennusta nende kalender 2012 aastaks mitte maailmalöppu vaid nende väravate "taasavanemist". Elame, näeme!
Aga igatahes, need varemed, kuhu raha eest lastakse, on müstilised. Ei pea eriline teadur olema, möistmaks, et köige selle ehitamiseks 2000 aastat tagasi PIDID need inimesed mingid erilised olema.
Sündmuskohalt naastes olin jälle plaanita. Reaalsus on raske. Nii palju on teha ja näha ja käia, millestki ei taha ilma jääda, samas KÖIKE ei jöua kunagi. Valikute tegemine on paljuski önnemäng. Valisin köht täis süüa ja siis mötlema hakata.
U and me and devil makes three
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment