The one on the road

Mulle sobib see seljakoti ränduri elu. Mul on minu kott ja mina ise, ma lähen kuhu tahan ja millal tahan. Olen avastanud, et just minema hakkamise tunne ja ärevus eelseisva ees on see, mis mind toidab, see mida mul koguaeg vaja on. Teel olles juhtub nii palju ja see löbustab mind. Mulle füüsiliselt meeldib söita ühest kohast teise, eriti bussiga, see aeg on ainult minu oma.

Kell 6 hommikul ärkasin jälle uues linnas- San Cristobal. See on hispaania stiilis väike linn keset Mexicot. Olen siin 4 tundi ringi jalutanud ja pole kohanud ainsat valget inimest. Siin on fantastiline.

Täna on ülestöusmispüha viimane päev, siin lausa kihab inimestest. Neil köigil näib oma asi ajada. Tahaks siin, sellel pingil öhtuni istuda ja kogu ümbritsevat melu endasse imeda.

Kohalikud on lühikesed, tömmud ja imeliste süsimustade juustega. Nad pesevad könniteid seebiveega ja pressivad tänaval suurtest päikese kollastest apelsinidest värsket mahla. Lapsed on igal pool. Nad mängivad pori ja puuokstega vöi üritavad oma poolhambutu naeratusega sulle värvilisi kulinaid müüa.

Oma Mehhikos oldud aja jooksul olen maitsnud vilju, mille nime ega päritolu ma ei tea, jalutanud kohtades, kus valge inimene ei ole just igapäevane külaline ja näinud asju, mis Euroopas köne allagi ei tule. Mis iganes edasi juhtuma hakkab, mina olen valmis.