The one with staying

Ma ei oleks kunagi uskunud aga iga sissekandega läheb mul eestikeelne eneseväljendamine üha raskemaks. Siiani on minu blogi olnud mu pöhiline emakeelne sõber. Peale pikki päevi muus keeles punnides on imehea end eesti keeles maha laadida.

Eile aga tundsin esimest korda kuidas sõnad jäid kinni ja enamus mötteid mu peas olid inglise keelsed. See on tegelt päris loogiline, aga samas häiriv. Siit edasi on eestikeelne blogi juba pöhimötte küsimus.

Tuleb välja, et eksisin oma viimases sissekandes. La Casa de Iguanasse jäämise vöi edasi minemise otusus ei olnud kaugeltki lihtne. Vöi noh, tegelikult teadsin, et jään, aga selle otsuse enesele rahuldavalt ära argumenteerimine oli keeruline. Mingil moel on see isegi alles protsessis. Muidugi ei seo mind selle kohaga ükski leping, vöiksin iga kell koti kokku panna ja värava tagant "hasta luego" teha, aga ma ei ole päris see tüüp. Nüüd jääb üle antud vöimalusele maksimum panus panna. Kui ma kunagi teada saan, milleks kogu see olukord hea oli, annan teada.

The one with Casa de Iguana

Ma arvan, et ei ole ikka veel üle saanud selle paadi lokustavast vönkest. Esimesed mustad poisid müüsid hosteli juures valjusti kanepit. Ma ei usu, et keegi meeskonnast päriselt kaine oli ja kell oli alles kolm päeval. Siin viibimine töotas huvitav tulla.

Kiilakas tatoveeritud musklis mees juhatas meid tubadesse. Ta hääl reetis ta karmi eluviisi. Ta meeldis mulle. Tegelikult nad köik meeldisid mulle, mis on veider, sest tavaliselt ma olen väga valiv.

Kombeks on kõigile uustulnukatele lühidalt rääkida hosteli reeglitest ja sellest, mis ümberkaudu teha saab. Siin on vaga kodune. Köik istuvad ühe

laua taga ja lobisevad, köik teavad köiki nimepidi. Esimesest hetkest alates oli mul seal hea. Jöime rummi virsiku mahlaga, suitsetasime, söime, rääkisime. Öhtu lõpuks olin ülemuselt loa saanud teha üks proovipäev, sest neil on uut meeskonda vaja.

Mul on selle reisi jooksul ennegi tulnud teha raskeid otsuseid, aga see on üks keerulisemaid. Miinimum tööaeg on 1 kuu, saad tasuta ööbimise, kolm söögikorda, soodsama alkoholi ja 1000 quetzale. Kõlab väga hästi. Töö ei ole kuidagi raske ja meeskond väga chill. Aga mul ongi ainult üks kuu aega ja kui selle siin veedan jääb mul Honduras ja Nicaraagua nägemata.

Aga eks ma mötlen selle üle kui kaineks saan. Millegi pärast on mul tunne, et see köik laheneb kergemini kui ma arvan.

The one with Maritsa

Järgmine peatus - Rio Dulce. See on väike räpane linnake riigi ida osas suurima järve ääres. Siit ei ole ookeanini enam pikk maa. Plaan oli peatuda üheks ööks ja siis jõuda Livingstone'i, päris Atlandi ääres.

Aga ma ei ole suurem asi plaani tegija, veel vähem oskan ma plaani järgi tegutseda. Nii juhtuski, et tutvusin bussis ühe prouaga, Maritsa, kes oli 20 aastat Kanadas elanud. Lobisesime niisama ja ta kutsus mind külla, kui kunagi veel naabrusesse satun. Ütlesin, et kui talle sobib, vöin kohe ka tulla.

Tema linnake El Estor on küll kaardile märgitud, aga see koht on nii väike ja möttetu, et ilma tuttavateta sinna naljalt ei jöuaks. Need inimesed on lühikesed ja veidi mongoliidsete joontega. Neil on kombeks sünnitada nii palju lapsi kui juhtub ja see teeb nad üsna vaeseks. Köik kohad on neid mudilasi täis, nad on mustad ja pool paljad. Kogu see linnake on veits udune, järv ja taevas ja mäed on köik ühte värvi.

Maritsa majake on kohe keset linna. Ta abikaasa töötab linnavalitsuses. Nad on uskumatult toredad inimesed. Ma sain magamiseks eraldi külaliste maja. Nad viisid mind linnatuurile ja tegid mulle süüa.

Jäin kokku kaheks ööks. Teisel päeval viisid nad mind kose juurde, kust voolas maapöuest kuum vesi. See oli fantastiline koht. Tagasi tulime mikrobussiga, mis oli täis matšeetadega räpaseid töömehi. Kaks tüüpi istusid katusel. See ei ole päriselt lubatud ja politsei tegi juhile trahvi :D

Vestlesin põgusalt ühe jörmi vennaga, kes mul praktiliselt süles istus. Ta oli mönda aega Ameerikas elanud ja valdas konarlikku inglise keelt. Ta ütles, et ma olen GRINGO. Üritasin talle seletada, et olen Eestist ja et see on Euroopas... Ta jäi oma arvamuse juurde.

Ma arvan, et olin neile kohalikele seal bussis sama suur elamus kui see pärastlöunane söit keset dzunglit koos 20 tömmu miniinimese ja kölaritest kajava "cherry, cherry lady" looga oli mulle.

The one with Guatemala

Beliz on fantastiline maa. Imeliste metsade, körgete mägede, valgete liivarandade ja helesinise veega. Meeletut kuumust jahutab kerge meretuul. Aga need inimesed ei meeldi mulle. Nad on pealetükkivad ja völtsid. Vöib kindel olla, et iga "Söbrad, teretulemast Belizi" vestlus löppeb sellega, et nad küsivad sult möne dollari vöi suitsu.

Veetsin Belizis kokku kolm ööd. Sellest piisas, oli aeg söita Guatemaalasse. Belizi sisenemine ei maksa midagi,aga sealt lahkudes küsivad nad sinult 18 dollarit. Ahvid :) Huvitav, mis siis saab kui sul sentigi ei ole? See piiripunkt oli üldse väga naljakas. Angaar keset lagedat välja. Ühes otsas maksid nöutud 18$, teises otsas löi onu su passi templi ja "Nägemist!" Siis oli tükk tühja maad, uus angaar, uus tempel passi ja oledki Guatemaalas. Nende kahe angaari vahel muutus nahavärv, keel, valuuta ja suhtumine.

Esimese peatuse Guatemaalas tegime väikeses järve äärses linnas Floreses. Töeline keskkonna muutus. Inimesed olid nii rahulikud, see linn nii puhas, pühapäevane ja euroopalik. Eesmärk oli külastada Guatemaala suuremaid Mayade varemeid Tikalis, aga praegu on hooaja löpp, turiste ei liigu ja meile sobival ajal ei läinud ühtegi bussi. Ilm oligi liiga kuum, tundus möistlik pigem Floresesse jääda ja külma jooki nautides kogu linna ilu imetleda. Hiljem muidugi selgus, et olla sealkandis ja Tikali mitte minna on sama kui käia Pariisis ja Eifeli torn vahele jätta.

Aga Kesk- Ameerika bussiliiklusele peab au andma. Pikemateks vahemaadeks on väljasöit alati sätitud nii, et sihtpunkti jöuaksid varahommikul. Pagas on nummerdatud ja selle kadusmise töenäosus üsnagi väike. Istmed mugavad ja öhk jahe, tösiküll, mönikord isegi liiga jahe. Aga ma olen juba kogenud seljakoti reisija- kannan bussis alati sokke, dressikat ja tekikest.

Kell 10 hommikul jöudsime Panajachelli Atitlani järve ääres. See on jällegi pöhiline turisti sihtkoht rohkete söögikohtade ja turgudega. Peale Belizi tundub köik nii odav. Toidud on värsked ja portsud mehised. Korralik hommikusöök ja kohvi 45 kohalikku raha (1 quetzale- 1,5 EEK). Kotike kooritud mangot vöi ananassi 5 quetzale, korralikult küps avokaado 3 quetzale. Jalutan ringi ja tunnen siiralt, et siia vöiks elama jääda.

Atitlani järv asub riigi ida osas ja selle ümber on väikesed armsad mägikülakesed nagu seened. Pöhiline liiklus toimub paadiga. Rajad läbi metsa on väidetavalt ohtlikud. Paaril korral on turiste relva vöi matšeetaga paljaks varastatud. Aga seda vöib igal pool juhtuda.

Jäime järve äärde kaheks ööks. Seal on nii rahulik. Aeg nagu seisaks. Enamus ümbritsevast kinnisvarast kuulub pensjonipölve nautivatele "gringodele". Nad lohisevad ringi, on pikajuukselised ja ei tee midagi. Sellegi poolest nautisin öhtuti kuuvalguses nende lugusid kuulata.

Olin oma ameeriklasest söbra Dawniga nädalakese teel olnud. See oli üksindusele mönus vaheldus. Käisime väljas söömas ja tegime asju, mida turistid ikka välismaal teevad teevad. Aga see aeg sai kiiresti otsa. Dawn pidi tagasi USAsse tööle söitma ja mina jäin Guatemaalasse jälle oma vana hea seljakotiga üksi, otsima uut peatuspaika, leidma uut seiklust.

Mul on igast kohast alati natuke kurb lahkuda, inimestest lahkuda on veel hullem. Aga iga suurepärane kogemus paneb mind tahtma edasi minna ja vaatata what else is out there, who else can i meet. Ja siiani ei ole ma pidanud pettuma.

The one with Belize

Raul söitis järgmisel hommikul koju. Mina olin saanud kirja ühelt tsikilt, kellega Oxacas tutvusin. Ta küsis kus järjega olen ja kas ta vöib ühineda. Leppisime kohtumise Belzis, sukeldujate paradiisis Caye Caulkeri saarel.

Isegi kui olin kiindunud sellesse metsakommuuni ja Tatjana oli mulle nagu öde, olin uueks seikluseks, uueks sihtmärgiks rohkem kui valmis. Hääletasin oma seljakotiga bussijaama ja vötsin bussi Chetumali, et sealt järgmine hommik laevaga Belizi söita.

Ma olen merelaps ja see 3 tundi seal paadis oli mulle nagu kirss IGA tordi peal. Ma ei oska sõnadega seletada seda, mis värvi on ookean ja kuidas kiire sõit üle laineharjade mulle mõjub. Ma olen kindel, et ülejäänud rahvas seal laevas arvas, et olen peast segane kui terve tee pea aknast väljas mere laule laulsin.

Enne Caye Caulkerit tegime peatuse San Pedros. Seal on migratsiooniamet, kus lüüakse uus tempel passi ja - Tere tulemast Belizi!!! Uuesti paati kogunedes volksutasin laevajuhile silmi ja ta lubas mul teekonda kaptenisillal jätkata. Rööm on tödeda kui kaugele naeratusega jöuab. Rääkisin vanale merekarule, et Eestis saab talvel autoga üle jää saarelt saarele söita ja nautisin soojas tuules kuidas päike merre loojus. Möned hetked on hindamatud.

Sadamas ootas mind mu ameeriklannast tuttav Dawn. Ta oli juba reserveerinud hosteli ja teinud öhtusöögi plaanid. Peale 2 nädalat takosid ja ube tundus Belizi köök võrratu. Jöime paar rummi ananassi mahlaga ja Caye Caulker oligi paradiis.

Järgmisel hommikul läksin tuuriga snorgeldama. Nad viisid meid avamerele, kus ujusime koos raide, merikilpkonnade, lugematul hulgal muude mereelukate ja haidega. Loomulikult oli kogu see ettevõtmine vägagi turistikas ja tihtipeale said körval ujujalt müksu vöi takerdusid kellegi lestadesse aga kokkuvõttes ei vahetaks ma seda elamust millegi muu vastu.

Belizis elab 300 000 inimest, enamasti mustanahlised. Nad on üsnagi pealetükkivad ja saavad koguni pahaseks kui sa nende kaupa osta ei taha vöi nende baari sisse ei astu. Loodus on aga hingematvalt ilus. Sellel killukesel maalapil elavad köige eksootilisemad liigid ja kasvavad köige uskumatumad taimed, ookeanist ma ei räägigi.

Järgmine päev söitsime San Ignasiosse. See on väike koloniaalstiilis linnake üsna Guatemaala piiri lähedal. Esmapilgul ei midagi erilist, aga paigad, mida siit lähedalt leida võib on ahhetama panevad ka rohkem näinud reisijale. 20 minuti söidu kaugusel asub rahvuspark, kuhu siseneda saab ainult professionaalse giidiga. See on hindamatute liikidega dzungel, mille sügavustes leidub koopaid, maa-aluseid järvi, jögesid ja Mayade varemeid, paljud paigad on turistile ligipääsematud, paljud alles avastamata.

Palkasime giidi ja vötsime ette matka džunglisse eesmärgiga ronida koopasse, mida kohalikud tunnevad kui Actun Tunichil Muknal (maya keeles- kivist hauakambri koobas). See oli omamoodi Mayade pühakoda, kus tänaseni leidub rohkeid jälgi ohverdamisrituaalidest, ohvriandidest ja isegi inimohverdustest. See on väheseid kohti, kust ühtki leidu kusagile muuseumisse veetud ei ole, köik seisab täpselt nii nagu mayad selle jätsid.

Koopasuud kaitseb kitsas veeriba, millest üle tuleb ujuda. Millekski selliseks ei oleks ma osanudki valmis olla- ülepeakaela voolavas vees kivide vahel, kiivri, pealambi, täisriides ja tossudega. Seiklus oli täiskaigul käima tömmatud. Sealt edasi jätkus teekond pealambi örnas valguses kulgedes pilkases pimeduses üha sügavamale kalju sisse, kord üle kivide, kord jälle kaelani vees.

Ma ei taha isegi hakata PROOVIMA kirjeldada, mida me selles koopas nägime, kogesime ja millest osa saime. Suurt rolli selles looduse loodud imes mängis ka meie giid, kes on uskumatu fanaatik ja kelle kirg selle koopa vastu muutis kogu elamuse veel enam nauditavaks.

Kunagi klaasi veini körvale vöin heal meelel sellest päevast müstilisi lugusid pajatada, aga paberile ma seda ei pane.

The one with all the hitchhiking

Ja nii need päevad seal metsas läksid. Kastsime idusid, riisusime aeda, istutasime taimi. See on vana Mayade filoosoofia- vöta, mida loodus annab, aga anna vastu. Make the world a better place.

Ühe päeva veetsime Tatianaga Tulumis. Ta söpradel on rannas hostel. Selline lihtne seljakoti rändurite koht, kus saab odava raha eest otse ookeani ääres telkida. Tegime koos haikala lihast toitu- chevichet. Pressisin kilo laimi ja ilmselt ei pesnud korralikult käsi, sest hiljem päikest vöttes pöletas selle mahl mu mölemad käed. Esimene päev paistetasid köik sörmed ja järgmine päev tekkisid suured pöletusvillid. Meeletult valus ja ebamugav. Millegi sellise peale lihtsalt ei tule. Tänaseks on nädal möödunud ja mu käed näevad ikka veel kohtutavad välja. Köik sörmed kestendavad ja käelabad on suurte tume pruunide laikudega. Loodan vaid, et kogu see jama arme ei jäta.

Päev pärast rannapidu tuli meie metsakommuuni seesama Marcos, kes mind Tatianani juhatas. Ta oli teepealt kaasa kutsunud ühe noormehe, kelle nimi oli ka Raul. Ta oli mehhiklane, 23 aastane ja nägi välja nagu seebika meespeategelane. Me olime kommuuni köige nooremad ja saime hästi läbi. Ta oli kaheks nädalaks Mexicosse ringi rändama tulnud ja tahtis näha vöimalikult vähese rahaga vöimalikult palju, täpselt nagu mina. Ühendasime jöud ja söitsime hääletades Chichen Itzasse.

See tundus liiga lihtne. Esimene auto, millele pöialt vibutasime vöttis meid peale. Önneks oli Raul suurepärane latatara ja sai igaühega alati jutupeale, mina ainult naeratasin ja olin niisama nunnu. Järgmine autojuht tegi meiega peatuse ühe maa-aluse järve [cenote] juures, kus sai ujuda (Mexicos leidub selliseid rohkesti). Ma ei tea miks inimesed üldse bussiga söidavad.

Aga meie sihtkohas Chichen Itzas asuvad Yucatani poolsaare paremini säilinud ja kuulsamad Mayade varemed. Keset linnakut toretseb suurepärane El Castillo püramiid, mis on sisuliselt nagu suur kivist Mayade kalender. See ehitis on täielik astronoomiline ja arhidektuuriline ime. Kaks korda aastas (märtsis ja septembris) tekitab päike selle pöhjapoolsel küljel varjude mängu, mis jätab mulje trepist üles looklevast maost. Selle püramiidi sisse on ehitatud veel üks püramiid, mis ilmselt oli hauakamber. Veel 8 aastat tagasi sai minna nii püramiidi sisse kui ronida selle tippu, täna jookseb ehitise ümber range traataed. Piisas ühest önnetult alla kukkunud turistist...

Järgmine päev hääletasime Rauliga Tulumi. See on armas ranna äärne linnake. Lebasime pool päeva kuumal rannaliival, ulpisime taevasinises ookeanis, rääkisime maailmast, reisimisest ja önnelik olemisest. Kohe rannaäärsel kaljul laiuvad järjekordsed Mayade varemed. Seegi on muljetavaldav vaatamisväärsus. Nende müüride vahel seistes laiub sinu ees terve Atlandi ookean. Seal, pilguga silmapiiri püüdes ununeb aeg ja korraks tekib tunne, see vesi ja see kaljunukk ongi kogu maailm.

Edasi hääletasime järgmise autoga Playa del Carmenisse. See on kohutav ameerika turistide meka McDonaldsi ja Starbucksiga, aga kui pidu tahad, siis seal saab. Ostsime pudeli rummi ja istusime paadisillale keelt kastma. Öö oli nii soe, aegajalt puhus tuul ookeani poolt jahedamat öhku ja vesi laksus örnalt vastu sillapalke. Mu valge kleit lehvis tuuleiilis ja rumm maitses iga lonksuga magusam. lobisesime köigiga, kes mööda käisid ja jagasime meelsasti oma rummi.

Mönusas meeleolus üritasime erinevatesse klubidesse sisse saada, aga nad köik küsisid hinge hinda ja meil oli vöimalikult väikse eelarvega väljasöit. Ronisime mingisse rannabaari üle aia, aga nad viskasid meid tuldud teed tagasi välja. Sõime parema meelega viimase raha eest vöileiva ja kadusime magama. Meile meeldibki metsas rohkem.

The one with Tatiana

Mu uus nuustik oli suurepärane. Pani mind jälle inimesena tundma. Isegi kui pesemiseks oli vaid leige vesi ja dušširuumi seinal loivas igasuguseid elukaid.

Suureks heameeleks leidsin Rauli hiljem uuesti restoranist. Ta ikkagi oli päris. Söime koos öhtust. Mu köht oli ikka veel hell ja ma ei julgenud eriti midagi sinna juurde pista. Tellisin röstitud saia küüslaugu vöiga. Raul töi autost kaks avokaadot. Klaas punast veini ja ma vannun- see oli köige ilusam söögikord mu elus.

Hommikul vöttis Raul mind jälle linna kaasa, aga öues oli vähemalt 45 kraadi ja me läksime tema juurde varju. Suitsetasime, vaatasime mingit veidrat Jaapani animafilmi ja mul oli jälle aeg minna. Mul oli vaja leida see müstiline naine Tatiana ja tema pungalo keset metsa, millest Marcos rääkinud oli.

Jöudsin Tulumi hommikul kell 6. Siit edasi teadsin vaid, et mul on vaja jöuda 31 kilomeetripostini Cobá suunas. Istusin 4 tundi bussijaamas. Seal oli tasuta WiFi. Aga Google Map kilomeetriposte ei näita :D Kirjutasin öele, kus olen ja kuhu poole minema hakkan ning soovitasin umbes sealt kandist mind otsima hakata kui ma 3 päeva jooksul ühendust ei vöta.

Olen vist korra juba öelnud- kui sa ei tea kuhu sa minema pead, ei saa sa ära eksida. Sedapuhku see teadmine mind väga ei rahustanud. Suure seljakotiga, 40 kraadises kuumuses, keset tühja välja, kuhu järjekordne buss mind maha jättis, oli korraks üsnagi öövastav. Aga mul ei jäänud muud üle kui see Tatiana üles leida.

31 kilomeetriposti juurest läks töepoolest kitsuke kruusatee metsa. Kaotada ei olnud mul ju midagi, läksin vaatama. Saja meetri pärast leidsin majakese ja siis veel ühe. Üks neiu riisus tänavat. Ja usu vöi ei, see oligi Tatiana kodu. Ta ei olnud hetkel kodus, aga riisuv neiu näis minusugustega harjunud olevat, pakkus istuda ja oodata.

Hoovi vuras must VolksWageni pörnikas, roolis noor, pikkade lokkis juustega naine- palju kuuldud Tatiana. Temast kiirgas nii palju röömu, energiat ja headust, et köik kohad said seda täis. Istusime hetkeks ja juba oli tal uus plaan minna Playa del Carmenisse peole. Ma ei suutnud uskuda, aga tema pörnikasse mahtus viis inimest ja koer.

Tatiana on 34. Oma varase nooruse töötas ta Cancunis (see on pöhiline turisti linn, umbes nagu Miami) animaatorina. Pöhimötteliselt maksti talle rämeda peo panemise eest. Hiljem hakkas tegelema kinnisvaraga, ostis endale paar korterit ja 10 hektarit maad, tüdines töötamisest, rentis korterid välja, ehitas oma maalapile palmi lehtedest katusega pungalo ja jäigi sinna paikseks. Nüüd on ta eesmärk luua selline kommuun, kuhu köik head inimesed saavad tulla ja koos olla. Et midagi teha oleks, kasvatab ta idusid. Idud on köige ideaalsem kütus, mida sa saad oma kehale anda.

Ja nii see elu seal ongi- möned tunnid aias tööd ja siis igaüks ise vaatab, mis teha tahab. Enamus ajast läks ikka ölle joomiseks ja kanepi suitsetamiseks. Siis mängiti kaarte vöi trumme, räägiti niisama juttu ja tehti koos süüa. Love, piece and happiness! Töeline hipi paradiis.

Mul kulus ikka päris kaua, enne kui ma seal rahu sain. Igal öhtul kui päike looja läks ja ööelukad mu katuses sahistama hakkasid, mötlesin, et homme hakkan edasi minema. Aga iga päev juhtus jälle midagi pönevat, tuli uusi inimesi, istutasime uusi taimi ning nii selle koha kui Tatiana olemus ja energia on lihtsalt sedavörd paeluvad, et löpuks tundus hea möte möneks ajaks paigale jääda.

The one with the shamaan

Esimest korda elus saatsin restoranis toidu kööki tagasi, sest see oli riknenud. Ma kujutan ette kui raske on 45 kraadises džunglis toit värske hoida. Kuumas kliimas peab eurooplane üle üldse eriliselt ette vaatama, mis ja kust suhu pistab. Eelmises linnas olin juba midagi ebatervet söönud ja kogu tee bussis hoidsin hinge kinni, et pöhja alt ära ei lööks.

Önneks oli mul hea seltskond. Üksi teel olles olen üsnagi agressiivseks kasvanud ja astun julgelt ligi igale ühele, kes mind huvitab. Istusin eelmisest öhtust tuttava näoga ettekandja lauda, Marcos oli ta nimi. Ta nägi välja nagu tal on nii mönigi lugu varuks. Selgus, et ta on pool oma elu USAs eland, Vietnamis kopteri piloot olnud, Mexicos shamaanide juures öppinud, möned ravimid välja töödanud, kusagilt oma maadelt maagilist savi leidnud, mis köiki maailma haiguseid parandab ja see on ainult jäämäe tipu osa tema lugudest. Nüüd elab ta El Pachanis, viib läbi erinevaid rituaale ja tseremooniaid, teeb massaaže ja ravib haigeid.

Vahepeal ühines meiega veel üks tüüp, inglane, David. Ta ei olnud shamaan. Ta oli mootorratta turist. Rentis oma Londoni korteri välja, pakkis asjad ja asus oma kaherattalisel söbral maailmale ringi peale tegema. Kokku on ta selleks arvestanud 5 aastat, praegu on käsil kolmas. Ma ei julgend mainidagi, et mulle on kolm kuudki juba liiga palju.

Ja siis ilmus veel üks tüüp, Raul. Selline pikk, pika musta patsiga ja pealuudest kaelakeega. No tema oli küll shamaan, nagu filmis. Päris elus töötab ta Palenques giidina. Hirmutavalt tark mees. Vaesest kodust pärit, pidi kooli pooleli jätma ja perele raha teenima. Pages üle piiri Ameerikasse, tegi juhutöid, siis otsustas, et kuhugi jöudmiseks peab ikkagi öppima. Sealt edasi hakkaski end ise harima, elas shamaanide juures, öppis anatoomiat, ajalugu, astronoomiat jne. Elas päris head elu kuni ühel hetkel tüdines maailmast ja kolis metsa tagasi. Kui raha vaja on, siis teeb suurtele gruppidele Mayade varemetes tuure ja aegajalt viib läbi tseremooniaid ja teeb niisama showd.

Istusime seal köik koos, rääkisime elust, arutasime, kuhu ma edasi peaks minema, mida kindlasti nägema. Marcos rääkis mulle ühest naisest, kellel on Tulumis, metsa sees mingi pungalo ja seal on nagu mingi kommuun, kus inimesed tsillivad, kasvatavad idusid ja naudivad elu. Tundus pönev. Aga Raul ja David arvasid, et ma ei peaks üldse kuhugi kiirustama vaid veel El Pachanis chillima.

Plaani mul ju polnud, nüüd olid vähemalt inimesed kellega aega veeta. Olin oma nuustiku teel olles kaotanud ja seal džungli kuumuses hakkas nahka kooruma ja üldse jube ebamugav oli. Raul oli just linnapoole minemas ja oli nõus mind poodi viima. Võibolla ma usaldan inimesi liialt ja ma ei peaks igasse autosse istuma, aga ta tundus ohutu ja lubas, et ei kaota mind kuhugi džunglisse ära. Ja mulle meeldib kohalikega koos, nii näeb ja kogeb palju rohkem.

Tagasiteel läksime tema juurest läbi, ta rullis sigari suuruse jointi. Kartsin, et ta suitsetab seda homseni, aga ta väitis, et tömbab 2 sellist, enne kui tööle läheb. Harjumise asi. Aitasin teda sellega...

Ma kujutan ette, mis tunne seda juttu lugeda on- Mary, sa oled hull, lähed mingi lambi tüübiga, lambi kohta, suitsetad lambi jointi. Arvasin ise ka nii. Ma ei tea kust see tuleb, aga ma usaldan oma instinkte. Raul ütleb, et see on naiselik intuitsioon :D

Mulle meeldib, kuidas kanep möjub. Arvan ikka veel, et see vöiks legaalne olla. Selle joove on kordades ohutum ja nauditavam kui alkohol. See paneb maailma seisma, laseb nautida hetke ja ise ennast.

Istusime kahekesi Rauli majakese terrassil. Seal oli nii rahulik ja vaikne. Ta rääkis mulle lugusid mayadest, tähtedest, maailmast, tulevikust ja köigest muust, mis pähe tuli. Mulle meeldis teda kuulata. Ta tundus ebareaalne. Siis ta pakkus, et vöib mulle massaazi teha. Loomulikult olin juba oma peas igasugused tsenaariumid läbi mänginud ja välja möelnud vöimalikud pögenemisteed, aga mu köhutunne lubas, et see köik on ohutu. Ja mul on hea meel, et ma seda vöimalust käest ei lasknud. Ta ragistas köiki konte mu kehas ja venitas vist igat lihast. See oli fantastiline tunne.

Siis söidutas ta mind hostelisse tagasi, tänas hea seltskonna eest, puistas veel möned tarkuse terad ja jättis nägemiseni. Siia maani mötlen vahel, et ta ei olnud päris...

The one with the dzungle

Söitsin 6 tundi bussiga mägisest Kesk-Mexicost uue seatud eesmärgi poole idas. Köik, mis aknast paistis oli hingematvalt ilus. Midagi sellist näeb National Geographicu kanalist. Lugematu hulk rohelisi toone, puud, mis kasvatavad kookost, banaani, mangot ja jumal teab mida. Kord viis tee läbi tiheda padriku, kord ülesmäge, lastes kogu ilu otsekui platvormilt imetleda, kord mööda kitsast kurvilist teed läbi kirjude külade, kus aeg näis seisvat.

Toonitatud klaasid ja öhukonditsioneer ei lase aimatagi milline leitsak ja niiskus väljas valitseb. Saabusin loojangul. Bussist väljudes löin ennast vastu kuuma öhku ära, isegi tuuleiil pöletas. Mul ei olnud aimugi kuhu ja kas edasi.

Igal ühel on asjadest omad arusamad ja nii ei saagi asjade üle otsustada, enne kui oma silmaga ära näed. Vötsin takso ja lasin end söidutada kohta, millest kuulnud olin. Väljas oli pime, löhnas nagu hein. Olen oma reisil pidevas teadmatuses. Ma ei ehita mingeid ootusi, ma saabun ja hindan kohapeal, aga see koht vöttis mind jalust. Keset pimedat dzunglit, ihuüksi oma pagasi, möiraahvide ja miljoni ööelajaga, kelle territooriumile olin tunginud. Hetkeks kartsin isegi oma seljakotti.

Olin El Pachanis. See on omamoodi pungalote külake, kus 15 aastat tagasi peatusid enamasti geoloogid ja muud teadlased, kes ümbritsevas džunglis Palenque Mayade varemeid uurimas käisid. Täna on see omamoodi rändurhipide koht, kus odava raha eest saab peatuda, süüa, pidutseda ja/vöi valikuliselt psühhodeelseid aineid tarbida.

Toetasin oma koti voodile ja ei olnud kindel kas olen vaimselt ja füüsiliselt nii tugev, et öö selles onnis veeta. Kuulsin kuidas pambuset katuses putukad sahistasid, laes rippus ventilaator ja lambipirn. Askeetlik...

Öhuniiskus oli vähemalt 100%, külm dušš andis julgust juurde. Läksin inimesi otsima. Üle jöe viis valgustatud sild ja edasi kitsas jalgrada, mille löpus paistis ödus taverna. Liitusin mingi seltskonnaga, kelle hele nahk ja blond juus viitas Euroopa päritolule- seljakotituristid nagu minagi. Rääkisime tühjast tähjast, omasugustega on see lihtne. Jäin täpselt niikauaks, et oma esimesest dzungli hirmust vestlusega üle saada ja naasin oma seljakoti juurde. Töstsin seinal konutava ritsika oma toast välja, raputasin linad puhtaks ja lasin unel end kaasa viia.

Hommikul oli köik ilus. Päike hoiab elukad eemale. Peale tassi kohvi olin valmis köigeks, mis päeval on anda. Palenques asuvad imelised Mayade varemed. Teadjad räägivad, et turistile on nähtav vaid väike osa sellest, mida dzungel tegelikult peidab. Paljugi kunagisest impeeriumist ja selle aaretest on alles avastamata. Tänaseni teadmata põhjusel hülgasid Mayad selle linna ja kadusid jäljetult. Fanaatikud usuvad, et nad leidsid tee teise dimensiooni. Kusagil dzungli sügavustest olevat leitud kolm hiiglasuurt ringi, usutakse, et need ongi nn "väravad", mida nad minekuks kasutasid. Ja väidetavalt ei ennusta nende kalender 2012 aastaks mitte maailmalöppu vaid nende väravate "taasavanemist". Elame, näeme!

Aga igatahes, need varemed, kuhu raha eest lastakse, on müstilised. Ei pea eriline teadur olema, möistmaks, et köige selle ehitamiseks 2000 aastat tagasi PIDID need inimesed mingid erilised olema.

Sündmuskohalt naastes olin jälle plaanita. Reaalsus on raske. Nii palju on teha ja näha ja käia, millestki ei taha ilma jääda, samas KÖIKE ei jöua kunagi. Valikute tegemine on paljuski önnemäng. Valisin köht täis süüa ja siis mötlema hakata.

U and me and devil makes three

The one on the road

Mulle sobib see seljakoti ränduri elu. Mul on minu kott ja mina ise, ma lähen kuhu tahan ja millal tahan. Olen avastanud, et just minema hakkamise tunne ja ärevus eelseisva ees on see, mis mind toidab, see mida mul koguaeg vaja on. Teel olles juhtub nii palju ja see löbustab mind. Mulle füüsiliselt meeldib söita ühest kohast teise, eriti bussiga, see aeg on ainult minu oma.

Kell 6 hommikul ärkasin jälle uues linnas- San Cristobal. See on hispaania stiilis väike linn keset Mexicot. Olen siin 4 tundi ringi jalutanud ja pole kohanud ainsat valget inimest. Siin on fantastiline.

Täna on ülestöusmispüha viimane päev, siin lausa kihab inimestest. Neil köigil näib oma asi ajada. Tahaks siin, sellel pingil öhtuni istuda ja kogu ümbritsevat melu endasse imeda.

Kohalikud on lühikesed, tömmud ja imeliste süsimustade juustega. Nad pesevad könniteid seebiveega ja pressivad tänaval suurtest päikese kollastest apelsinidest värsket mahla. Lapsed on igal pool. Nad mängivad pori ja puuokstega vöi üritavad oma poolhambutu naeratusega sulle värvilisi kulinaid müüa.

Oma Mehhikos oldud aja jooksul olen maitsnud vilju, mille nime ega päritolu ma ei tea, jalutanud kohtades, kus valge inimene ei ole just igapäevane külaline ja näinud asju, mis Euroopas köne allagi ei tule. Mis iganes edasi juhtuma hakkab, mina olen valmis.

The one with new stops

Bussiliiklus Mexicos on suurepärane. Veidi kallima pileti eest saad söita esimese klassi bussis, kus on köik mugavused ja täisvöimsusel öhukonditsioneer ning ärgates oledki jälle uues linnas.

Hämmastav kui palju erinev on iga uus koht eelmisest. Olin nüüd jõudnud kesk Mexicosse, väiksesse linna Oxaca. Siin on nii puhas ja värske. Inimesed on nii ilusad ja suure linna ebamugavusest pole siin enam juttugi. Pargid on täis peresid, köigil on aega, iga nurga peal müüakse midagi head, öhus on vürtse ja rahu. Siia vöiks pikemaks jääda.

Esimene peatus olid jällegi asteekide varemed. Sedapuhku inglise keelsete legendidega. See on hämmastav kui vähe nendest kultuuridest tegelikult teatakse. Leidude pöhjal, vöib paika panna nende toitumisharjumused, töö ja elustiili, leidub kirjeid nende jumalustest ja tseremooniatest, aga kuidas nad need püramiidid ehitasid, kas ohverdati pallimängu vöitnud vöi kaotanud meeskond vöi kuidas kurat nad Pii väärtuse välja arvutasid, saame vaid oletada.



Päike kõrvetas jälle lagipähe. Mu tervis oli tublisti paranenud ja sain köigest viimast vötta. Tagasiteel pöikasime läbi kohaliku turu. See koht oli ebamaine. Ma ei usu, et kusagil maailmas on niiiiii palju manti korraga ühes kohas. Poolt pakutavast polnud ma elu sees näinud: kimpudeks köidetud ürdid ja maitsetaimed, kottide kaupa vürtse, igas kujus ja toonis juurikaid ning marju, virnade viisi puuvilju ja olluseid, mille söögikölblikuses ma kindel ei tahtnud olla. Müüjad olid lahked, kutsusid maitsma ja tahtsid kangesti kaupa teha. Ma söin esimest korda mangot. Otse letilt ja näppudega, see maitses nagu taevas. Ostsime pätsi saia ja pehmeks küpsenud avokaado. Istusime mingi räpase laua taha, tädi müüs meile ölut ja pakkus avokaado saia peale soola ja pipart, ei kuskilt ilmus šombreeroga mariachi ning mängis meile pilliloo. Mexico on fantastiline!

The one with Mexico City

Ma tulin Miami Beachilt- shokolaadi pruun, miniseelikus ja körgete kingadega... Mu 16 kilone seljakott ja Mexico City 18 kraadi oli terav kontrast mu riietusele ja sellele kust tulnud olin.

See linn on räpane ja raske. Need inimesed on kuidagi kinnised, neil tundub olevat ebamugav ja nad on igalpool. Nad ei meeldi mulle ja see tunne näis olevat vastastikune. Ilmselt kirjutas mu umbkeelsus ja blond juus *"GRINGO" mulle nätaki otsaette.

3 tunnine lennukisöit öhukonditsiooneeris ja magamata öö ei olnud mu tervislikku seisundit just parandanud. Tegin tiiru südalinnas. Mu saabumine oli sattunud ülestöusmispühade peale ja see rahvamass tahtis mind lämmatada. Pögenesin keskväljaku katedraali. See oli imeline ehitis. Mulle meeldivad kirikud. Ma ei kuulu ühtegi usulahku ja vöin kogu Piibli töe kergelt kahtluse alla seada, aga iga pühakoda on minujaoks eriline paik. Nende ehitiste suurus, seinte kindlus ja detailide rohkus tekitab minus teatavat aukartust nende inimeste ees, kes köigesse sellesse päriselt usuvad. Nende usk, on minu jaoks püha.

Jäin suure ristilöödud Jeesuse kuju ette istuma, keegi mängis orelit. Need möned minutid olid müstilised. Kölab nagu klišee, aga mul on tunne, et seal, keset Mexico Cityt, selle kulla ja nikerdustega kaunistatud kuju ees, sölmisin ma Jumalaga rahu...

Tagasi hostelis leidsin mingid tsikid, tegime ühed tequilad, aga mu keha tundus palavikus ja kurk valutas, olin sunnitud kotile ära kobima. Järgmisel hommikul läksime koos ajalooga tutvuma, tuleb välja, et kogu Kesk-Ameerika on seda rohkelt täis ;)

Teotihuacan oli omal ajal Mexico köige suurem linn. Selle tänaseni säilinud püramiidid pärinevad esimesest sajandist ja kuigi ülejäänud linnast on alles vaid fragmendid, laseb see, mis alles on päris hästi ettekujutada, asteekide kunagist vöimsust ja rikkust. Ei 40 kraadine kuumus ega kurguvalu ei takistanud mind piilumast iga nurga taha ega ronimast iga püramiidi tippu. See oli päris muljetavaldav kogemus. Kahjuks olid köik märgid ja legendid hispaania keelsed ja meie ainus giid oli Lonely Planeti 2000 aasta eksemplar. Aga seltskond oli tore ja me ei hoolinud, et iga katkise kivi juures uut loengut ei peetud.

Plaanisin öhtul uude linna söita, aga mu keha arvas, et tahab veel veidi puhata. Oligi parem, sain uutelt tuttavatelt rohkem asju pärida. Üks neiudest oli Austraaliasth pärit, elas Californias ja oli just tulnud 2 kuuliselt seljakotireisilt Kesk-Ameerikas. Panime koos kirja köik olulised kohad, kus ma lihtsalt PEAN ära käima ja jöime veel ühed tequilad- Arriva! Uuel hommikul käisime Mehhiko Antropoloogia muuseumis, see on Ameerika suurim ja sinna on kokku kogutud köik tähtsamad ning väärtuslikumad leiud varemetest üle Kesk-Ameerika.

Öhtul jöime austraallasega viimased tequilad ja mul oli aeg jälle edasi minna. Seekord juba kindla sihi ja üle keskmise teadmistega.

*GRINGO - on söna, mida mehiklased kasutavad ameeriklaste kohta. See tuleb eelmise sajandi revolutsiooni ajast, kui ameeriklased tulid siia rahu rikkuma. Nende mundri värv oli roheline ja mehiklased hüüdsid neile -"Green go! Green go!"

The one with the Irish

Ühel õhtul, kui rannast jooksmast tulin, oli mu hosteli toas järjekordne uustulnuk. Ta oli Iirimaalt pärit ja saabus just ringreisilt Kesk-Ameerikast. Rääkisime möned viisakused, nagu ikka uute toakaaslastega kombeks on: "kust sa tuled, kuhu lähed, kaua oled teel, kus on hea ja kus on odav jne". Terve selle aja soris ta oma kotis ja avastas siis, et oli oma krediitkaardi unustanud padjapüüri sisse viimases hostelis, Nikaraaguas...

Ma nii ei tahtnud tema nahas olla. Ta oli Miamisse tulnud üheks ööks ja pidi järgmine hommik söitma San Franciscosse, ta taskus oli 3 dollarit. Ma olen kuulnud, kuidas omal ajal tuldi "vanast maailmast" Ameerikasse veel vähemaga ja hakati "köikide vöimaluste maal" miljoneid teenima, aga mul oli tunne, et see ei ole üks neist lugudest.

No ega siit edasi just palju vöimalusi ei olnud. Ta kirjutas oma öele, et too vana krediitkaardi sulgeks ning tagavara krediitkaardile raha kannaks. Nüüd jäi ainult oodata, et Euroopas päev algaks.

Teadmatuses oma önnetust olukorrast, oli neiu viimase sularaha lennujaama Tax Frees odavale rummile kulutanud ja jumal tänatud, sest selline seis kisendas paari terava järele. Mul oli voodi all pakk kröpsu ja nii ta läks- öö Miami Beachil ja pudel rummi.

Käisime mingil peol, kus letil tantsis Michael Jackson, söime pizzat, arutasime maailma asju ja otsustasime, et ma pean minema Nicaraaguasse. Ta jutustas, et seal on üks küla, kus üks noor ameeriklane peab hostelit. Selle koha leidmiseks peab teadma, kus ja mis see on ja kui su nägu neile ei meeldi, siis nad sind sinna ei vöta. Ta lasi sellel köigel kölada nii, nagu seal olekski paradiis.

Vöite ise ette kujutada hommikut peale liitrit rummi. Kulminatsiooniks olin öösel pudeli coolat oma kotis ümber valanud ja mu mobiiltelefon oli veel rohkem katki kui ma ise. Ka iirlasel oli paremaid hommikuid olnud. Öde oli pangaga asjad korda saanud, aga raha pidi laekuma uue nädala alguses. Peale ahastust ja mönda pisarat, tundus mulle, et tema vajab mu SOS olukorraks hoitud raha rohkem kui mina ja andsin talle 50 dollarit. Rohkem ta ei olnud nöus vötma ja sellegi lubas ülekandega tagastada.

Koos iirlasega lahkus Miamist ka hea ilm. Jalutasin kesklinna, pettusin selles hingepöhjani, naasin hostelisse just enne vihmasadu ja jäin magama. Ma ei saanudki aru kas see oli pohmakas vöi päikesepiste vöi öhk konditsioneerist, igatahes tundsin ennast erakordselt halvasti. Järgmisel hommikul (endiselt sita enesetundega) ostsin ühe otsa pileti Mehhikosse ja läksin tagasi voodisse. Uueks seikluseks oli vaja välja puhata.