The one with the houseboat

Alleppey on jöeäärne linnake emakese India edelaosas. See on järjekordne kireva eluga asula, rohkelt inimesi, lehmi ja rikshasid, aga pöhiline atraktsioon, mis rändajaid siia sigrimigrisse toob, on unistavalt mööda vett liuglevad majalaevad. Need on midagi jahi ja paadi ja maja vahepealset, neil on mootor, rool, magamistuba, kapten, peakokk ja wc.

Ühe sellise oleme Tähnasega endale täna ööseks laenanud. Lonely Planet ütleb, et see on ilmselt köige kallim asi, mida seljakoti reisija Indias teeb, aga kindlalt iga ruupiat väärt. 

Võtsime punutud korvtoolidesse istet, kapten töi kandikuga kaks lemonsoodat ja kadus rooli taha. Algas teekond mööda tumerohelist vett otse horisondi poole. Natuke valge inimese tunne tuli jälle. Istud nagu koloniaalaja proua enda ujuvas elutoas, libistad külma jooki, vaatad kuidas kohalikud paljajalu mööda kalda äärt sagivad ja kirjutad oma väikeste valgete kätega päevikusse unististavalt möned read. 

Siin on jälle kogu elu vee äärde kogunenud. Kirjudes sarides naised pesevad pesu, mehed ujuvad ja lapsed püüavad ajaviiteks kala. Kahjuks on liigne majapaatide liiklus ja kaldaäärne elutegevus jöevett agaralt reostanud. Nii mönedki väiksemad kanalid on veerohtu täis kasvanud ja kalda ääred vahutavad kilest, pudelitest ja muust pahnast. See vaatepilt on kurb, aga veel kurvem on, et iga tühi pakend vöi suitsukoni lendab jälle üle käe vette. Mulle ei mahu pähe, kuhu nad arvavad, et see sodi kaob? Selline suhtumine on pika aegne tegemata töö ja sellise suhtumise muutmine vötab veel rohkem aega. Kohtasime üht saksa vanaprouat, kes oli käinud Indias 1990 algul ja tema sõnul olevat olukord siis veel hullem olnud. Ma ei oska seda ettekujutada. 

Tähnas hakkas kodustele postkaarte kirjutama ja mina sättisin end laevanina lamatsile mönusalt köhuli. Jögi muutus edenedes üha laimaks tuues silmapiiril lamavaid saari ja laide lähemale. Maa ja vesi ja puud on erineva varjuga rohelised ning moodustavad ühtlaselt sinise taevaga sujuva kontrasti. See söit vöiks olla unelm kui iga mööduva majapaadi mootori mürin sind reaalsusesse tagasi ei pöristaks. 

Järgmise külakese ääres tegime peatuse, et öhtusöögiks kala ja jöevähki osta ning uuesti hoogu üles vöttes kaeti meile löunalaud. See oli imeline einestamine, otse keset vett. Magustoiduks töi kokapoiss malbe naeratusega kohvi ja örnalt suhkruseks puistatud banaani. Niiske tuul keerutas lokkides ja köht löi nurru. Täiusele krooniks jutustasime Tähnasega üksteisele värvilisemaid juhtunud lugusid. Teemasid elust, armastusest, jumalast, usust, anatoomiast ja hälvetest jagus kuni päike juba päris madalale laskus ning saabus aeg ööseks ankrusse seada. 

Ma olin ette kujutanud, et söidame selle laevaga ikka kuhugi päris džunglisse, kus rippuvate liaanide vahel tee saab otsa ja kaldal haigutavad krokodillid, aga ei. Parkisime oma kodu teiste samasuguste körvale järjekordse kaldaküla serval. Mind paneb imestama, kuidas köik tuuri korraldajad teevad täpselt sama ringi, peatuvad samades kohtades ja ilmselt pakuvad sama sööki ka.  

Meie magamistuba oli suht umbne ja seinale kinnitatud propeller puhus suvalises suunas. Tähnas oma elava kujutlusvöimega nägi terve öö unes kuidas keegi paadi seinast läbi saeb ja minu koti ära varastab. Ta unenäod on alati veits veidrad. 

Hommikusöögi lõpuks randusime kodusadamas, tänasime meeskonda möne rahatähega ning peale löunaks olime juba jälle teel uude linna. 

The one...

Seekordne reis ei soosi blogimist. Me oleme koguaeg kolmekesi, meil on väga palju lobisemist ning me ei vaiki isegi siis kui midagi tarka enam öelda ei ole. Ka enne uinumist ei katke jutulöng enne kui viimane silmapaar on sulgund. Ärkvel olles kulub
aga iga hetk ümbritsevaga tegelemiseks. Iga küla meie teel on pöhimötteliselt suurem kui Eesti ja meie, kolme blondi, vaatevälja ilmumine tekitab kohalikes nii palju elevust, et seda oleks patt jälgimata jätta. 

India on nii värviline ja sillerdav, et seda sõnadega kirjeldada tundub mulle alatasa üle jöu olevat. Kirjapaneku väärilist juhtub aga vahetpidamata. 

Tänaseks on ära oldud pea aegu kuu. Oksana puhkus sai läbi ja ta pidi kevadet igatsevasse Eestisse naasma. Nüüd vallutame India mägesid ja merd Tähnasega kahekesi. Önneks pakub see maa nii uskumatult palju, et siin ei katke kunagi tee ega löppe avastamisrööm. 

Meie reis on kulgenud läbi valge pärli Agra, püha jöe Varanasi, Holi värvides Jaipuri, hea hinnaga Bushkari, sinise Jotburi ja kuuma-niiske Goa. Meie tempo on kiire olnud. Veetsime igas linnas kaks ööd ja üritasime iga päevavalgusega vöimalikult palju teha, näha ja jöuda. Kuna India on üüratu, vötab ühest kohast teise jöudmine arvestatava aja. Reisikorraldaja Tähnas on önneks pikemad vahemaad broneenud öörongidesse. Olime sellistest igasuguseid öudusi kuulnud. Näiteks, et mehed vahivad sind ning rahuldavad ennast samal ajal käega, vöi et rotid ja prussakad siblivad pinkide vahel ja söövad su sussid ära. Meie midagi sellist ei kohanud. Kohtasime hoopis sadu paare tumepruune silmi, kes meilt uudishimust pilke ära ei saanud ja keeli, mis kibelesid küsima, kust me tuleme ja hingi, kes olid valmis jagama oma öhtusööki, aitama parandada katkist kardinapuud vöi sulle joostes peatusest hommikukohvi tooma. 

















Tagant järgi möeldes ajan tihti sassi, mis ja kus juhtus.  Ma arvan see on vabandadav, kui kahe nädalaga üle 2300 km läbida ja igal hommikul uues linnas ärgata. Aja jooksul jõuan ehk köigest lähemalt rääkida aga praegu jätkan sellega kus asi pooleli on. 

The one on the shores of Ganges

Hindud usuvad, et elutee löpp Gangese vees katkestab igavese ümbersünni ringi. Tuhanded palverärandurid kogunevad jöe kaldale, et selle öndsa veega oma eluaja patte maha pesta vöi läbi viia möne lähedase kremeerimistseremoonia. 

Päikseloojang ja -töus on ghattides ääres köige rahvarohkemad. Kogunetakse, et tuua jöele ohvriande ja et seda kummardada. Ka kerjused, kärnahaiged ja muud voostrid libisevad seks ajaks meelsasti massi hulka. Ikka kukutatakse nende räpaste pihkude vahele möni münt, sest vaestele kopika poetamine puhastab patust karmat. Meie oleme otsustanud oma karmaga silmitsi seista ja hoiame kukrud nende küsijate ees kinni. Köigile niikuinii ei jaksa anda ja ühte hinge paari mündiga ei päästa.  

Järgmise hommiku plaan oli ärgata kell kuus, et minna paadiga Gangesele päikesetöusu vaatama. See on järjekordne turisti atraktsioon, mille müümisele köik hindud, kellel paat on, tormi jooksevad. "Boat, madam?" kölavad nad peaaegu kooris kui valge inimene hommikul nina välja pistab. 

Kui mina olin oma köhuhädast juba peaaegu üle, läks Tähnasel olukord hellaks ja tema jäi tuppa tukkuma. Läksime Oksanaga kahekesi leidma veekindlat alust ja öiglast hinda, et teiste, turiste täis, paatide vahel päikesetöusus sillerdavat vett künda ja esimesi kiiri linnale kerkimas näha. 

Oksana on väga osav kaupleja. Ta raputab surmtösiselt pead ja ütleb: "No, no, no, this too expensive!" ja ta saab iga kord oma hinna, nii mönigi kord POOLE väiksema. Aga kell kuus hommikul ei jaksa isegi Oksana kaubelda ja me valisime esimese paadi, mille "kapten" näis suutvat aere hoida.   

Terve jögi kihas elust nagu sipelgapesa. Seal loksus igas suuruses ja seiskorras aerupaate, hüppas kalu, ulpis lillevanikuid ja ujuvaid küünlaid, mida kohalikud ise meisterdavad ning igal vöimalusel müüa pakuvad. Minu jaoks on see lihtsalt järjekordne viis reostust tekitada. Need lillevanikud söövad lehmad kaldale jöudes ära, aga fooliumalusel pölenud küünlad kogunevad laisalt randa, segunevad muu saastaga, mis üle käe vette on pudenenud ja jäävadki sinna...

Tegime paadiga tunnise ringi, mille jooksul päike juba soojendavale körgusele jõudis, maksime umbkeelsele kaptenile mõned ruupiad rohkemgi ja naasime hosteli vaiksete seinade vahele. 

The one with walking around

Varanasisse jõudes olime teel olnud neli päeva. Kogu selle aja olime hullunud India maitsetest. Tellisime alati laua toitu täis ja ägisesime, et see köik alla saada. Teinekord söime täiesti nurgatagustes kohtades, mis oma tegumoelt ja hügieenilt jäid Baltijaamalegi alla, aga road olid imelised. Tundus, et mida räpasem, seda parem. Jöime suutäie pipraviina alla ja olime kuulikindlad. Aga juba Varanasis sain  toidumürgituse. Oma nädal aega peale seda ei suutnud ühtegi India vürtsi nuusutadagi. Söin ainult röstsaia ja küpsiseid. 

Nüüd hoidsime mönda aega putka toidust körvale. Vahelduseks oli mönus valge inimese kombel müslit ja omletti süüa. Tähnas on ainuke, kes vürtsikast toidust ja uutest maitsetest kordagi ära ei öelnud. Avastasime, et Coca Cola loputab köik alla ja puhastab igast bakterist, mürk nagu ta on. Ilmselt oleks see ka mind köhuhädast päästnud, kui ma seda suhkrumulli vett juua suudaks. 

Sitast enesetundest hoolimata keeldusin tuppa tukkuma jäämast. Jalutasime keskpäeva kuumuses läbi pühade ghattide ja jälgisime inimeste toimetusi. Kohalikud lapsed jooksid ligi, tahtsid meile igast rämpsu müüa vöi niisama kerjata. Nad on täpselt nii pealetükkivad kui sa lubad neil olla. 

Meie lemmikud on pikkade hallide habemetega oranzi riietatud guurud, kes igal pool varjulistemates kohtades päevakuuma eest redutavad. Nende mugavast poosist ja häirimatust pilgust öhkab kogu maailma rahu ja teadmisi.  

Ühe ghati treppidele on mingi mees väikese tee poekese ehitanud. See ei olnud suurem kui kanakuut ning ei mahutanud rohkem kui paar maitseaine topsi ja imeväikse pliidi, mille taga mees ise rätsepistes kuuma piima sisse ürte segas. 10 ruupia (0,2 EUR)  eest saame kahvatusse klaastopsikusse kaks chaid ja istume treppidele jooki, Gangest ja kohalikke nautima. Ei lähe kaua kui meie ümber koguneb käputäis räpaste riietega ja kriimuliste nägudega last. Nad müüvad midagi ja tahavad niisama lobiseda. Teeme nendega pilte ja targutame niisama. Päike hakkab laisalt linna taha libisema, õhtune öhk on jahedam ja toob ghattide ümber uue elu ja sagimise.

The one with all the the colors, shit and holy cows

Peale 17 tundi öises rongis jöudsime Varanasisse. See on järjekordne püha linn, mis kulgeb mööda Gangese jöe räpast kallast. Kogu elu näib käivat selle vee ääres, seal ujutakse, pestakse pesu, söidetakse paatidega, jahutatakse lehmi, koeri ja kitsi ning püütakse kala. Varanasi on maailma vanim püsiva asustusega linn, selle tänavatest ja müüridest öhkab lugusid maailmast enne meie aja- ja kultuurilugu. 

Käin Oksanast ja Tähnasest alati paar sammu tagapool. Ma tean, et ma ei jöua KÖIKE näha, aga ma proovin. Püüan iga hinna eest mitte sita sisse astuda, mitte millegi alla jääda ja tsikke mitte silmast kaotada. 

Siin liikluses on nii palju elemente- rattad, tuk-tukid, tsiklid, rikšad, lehmad, autod, kerjused ja turistid. Köik nad liiguvad mingis suunas, ilma ühegi reeglita ja rohket müra tekitades. See lärm ja sagimine näib köige vähem häirivat lehmi, kes signaali ei anna ja suunda ei muuda. Nad astuvad sulle peale kui sa eest ei liigu ja situvad kui tuju tuleb. 

Veel värvilisemad on teeääred. Seal on poed ja juuksurid, räpastel linikutel puuvilja hunnikud otse tänaval, öliste pannidega ja rasvas küpsenud pakoradega söögikohad, putkad, kus müüakse korraga miljon pisiasja, pellarussi mootoriga suhkruroo mahlapressid, kärud pähklite, jäätise ja muu jamaga, mida valge inimene ei peaks suhu panema. Seintel ja tänavapostidel ripub loendamatult eri värvi ja kujuga silte nii hindu, inglise kui hinglise keeles. Päikeses tuhmunud Miki Hiire ja Antonio Banderase pildiga reklaamplakatid kutsuvad ostma riideid, prille, käekelli ja muid kulinaid. Siin läheb köik müügiks. Isegi naeratus ja koos tehtud pilt.

The one with INDIA

Me jöudsime Dehlisse südaööks. Hämmastav kui palju inimesi ühte Boeingusse mahub, veel hämmastavam on kui palju kola nad endaga selles lennukis veavad. Ega me ise paremad pole, Tähnase kott on sama suur kui Oksana:)

Meie default reisikorraldaja Tähnas oli öömaja bookinud ja hosteli tasuta "töld" ootas meid lennujaama ukse ees. Öösel on köik kassid hallid ja nii ei tundunud New Dehli pimedas palju erinev muust kuuma kliima suurlinnast. Teel hosteli avastasime, et Tähnas oli oma Pentaxi kaamera KLMi raudse linnu pardale pingi alla jätnud. Leppisime kokku hommikul esimese asjana lennujaama tagasi söita ja kaotatud kaup tagasi saada.

Alles hommiku valgus näitas meile, kuhu me tegelikult olime maandunud. Köik nähtud pildid ja kuuldud jutud kahvatuvad selle kireva sagina ees. Söitsime korduvalt surmaga silmitsi seistes, taksoga, mille turvavöödel ei olnud kinnituskohti, läbi sönul kirjeldamatu liiklusmäsu ja olime önnelikud, et sinna linna kauemaks pidama ei jää.

Dehli lennujaam on hiiglaslik ja sinna ilma kehtiva lennupiletita siseneda ei saa. Tähnas soetas külastaja pileti, käis lost and found letis, kus tal soovitati KLMi kiri saata ja kogu lugu. Meil jäi üle vaid loota ausate inimeste headusele. 

Dehlist edasi viis tee rongiga Agrasse. Selle räpase linna südames asub iga turisti "peab ära nägema" Daj Mahal. Valgest marmorist mauseleum, mille Mughali imperaator lasi ehitada oma kolmanda naise mälestuseks kui too nende 14. last sünnitades suri. Legend räägib, et oma üüratutest rikkustest ja varast pidas valitseja seda paleed köige kallimaks, sest see oli sama valge kui pisar tema lahkunud armastatu pösel. 

Aga erilisemaks kui mistahes ehitis vöi rajatud vaatamisväärsused on hindud ise. Täpselt nii huvitavad ja elevust tekitavad kui nemad on meile oleme me neile. Nad on pisikesed, värvilised ja nobedad. Nad tahavad meiega kätt suruda, naeratavad ja lehvitavad koguaeg, küsivad meie nimesid ja kust oleme pärilt. Pole harvad juhused kui mingid tüübid oma telefonidega meid salaja filmivad. Vahepeal on tunne, nagu oleksime kohalikud kuulsused. Tihtipeale piirdub nende keeleoskus " hello, foto!!" ja "what country?" aga neile on oluline ligi tulla ja see ära öelda. 

India on imeline. 

The one with from Hollywood

Möödunud suvest vöiksin raamatu kirjutada. See on mul ka ka plaanis, aga kunagi hiljem, siis kui ma suureks saan. Uus talv algab uute seiklustega. 

"Noh, teeme selle peo siis kiiresti ära, mul on vaja kell 6 lokatsioonile söita!" ütles Reet kui ta veidi enne südaööd mu minekupeo juba hörenenud ridadega liitus. Selle peoga oli töepoolest kiire, aga pidamata ei saanud see jääda- mind ootas ees 2 kuud kodumaast kaugel, kusagil Aasias. 

Tallinn on südatalve nullkraadisel varahommikul önnetult hall. Kesklinna värvituledes majad on udu all hägused ja lumevallide sopakord joonistab olukorrast trööstitu pildi. Söidutee äärtest örnalt sulama hakanud lögane lumi kahises taksoauto rattakoopastesse ja ma tundsin, et viimane aeg on selle linnaga nägemist teha.

Ma ei saanud kaineks enne Pakistani öhuruumi sisenemist ja see oli paras aega avada uus pudel veini. Jagasime Oksanaga, Tähnas ei joo lennukis, ta joob üldse harva. Minagi olen suure suuga lubanud need kaks reisikuud kaine olla. Küll aga on meil mölemal Oksanaga pool liitrit pipraviina seljakotis, no nii profülaktika möttes. 25 grammi igal hommikul vööraste bakterite tapmiseks oli Ülikooli apteekri professionaalne soovitus. 

Ma ei olnud sendi eest maganud, tulin otse Hollywoodist ja ajasin suust sellist jura välja, et Tähnas oleks mind oma peas vist hea meelega lennujaama maha jätnud. Önneks on nii tema kui Oksana hullu panemisega harjunud ja mind ei ole tegelikult raske kaasas kanda. Mul on hea meel, et ma päris kaine ei olnud, nii ei muretsenud ma kordagi, mis maha ununes, tegemata jäi vöi kust väravast lennuk läheb, jätsin juhtimise Tähnasele ja Oksanale, neile see sobis ja nii jäigi. 

Ma ei saa öelda, et ma oleksin kordagi kartnud, et me kolmekesi koos toimima ei hakka, aga ikka mötlesin, et väljaspool Olde Hansat tunneme üksteist üsna pealiskaudselt ja oleme päris elus ikka täitsa isepäised naised, tüli ja pravuuri saab tühjastki tulla. Meie värvikad natuurid lubavad siiski loota, et need 2 kuud täiesti vööral maal, köigi koos ületatud kannatuste ja röömudega panevad meid üksteist paremini möistma ning selle reisi algusest saab alata ka uus söprus.