Ma ei tea…ma ei tea…ma ei tea… See lause on meie vestluste üks kõige sagedamaid. Lihtsalt selle pärast, et me tegelt ka ei tea mitte midagi. Ma ei oska isegi kommenteerida, mis tunne see on. Päev algab, joome kohvi, mis edasi…emmm… ma ei tea. Ja nii IGA päev. Lihtsalt imeme lambist tegevusi välja. Väga palju aitab, kui kaua magada… nii on päev lühem ja peab vähem asju tegema.
Ilm on erakordselt sitt. Pidevalt sajab ja/või on suur tuul. Hakkasime hommikuti rannas jooksmas käima, aga viimastel päevadel on see liiga hull ettevõtmine. Lained peksavad nii kaugele ja ei jäta väga palju jooksuruumi.
Nii me siis istumegi ja ootame märtsi algust kui saame siit hullust korterist ära kolida ja oma uuel töökohal alustada. Käisime eile Ristiisaga kohvikus. Ta on kas meie kogu elu kõige suurem vedamine või… või… ma pigem ei sõnastaks selle skaala teist otsa. Kogu nende seltskond on lihtsalt nii meeldiv ja me ei jõua ära oodata, millal saame koos töötama hakata.
Eile öösel hakkas torm. Hommikul puhus tuul ikka veel nii tugevasti, et aafrika puud olid lehti pidi vastu maad. Ženja lubas, et kui lund peaks sadama hakkama, siis ta lihtsalt sõidab Tallinnasse tagasi. Ausalt öeldes ma ei imesta kui hakkaks. Dublinis ka ei olnud 6 aastat lund sadanud enne kui meie sinna elama läksime.
Tormine vahemeri on aga sõnul kirjeldamatu. Senini taevasinine vesi oli muutunud savikarva ja peksis vastu randa nagu oleks iga hinna eest tahtnud oma piiridest lahti rebida. Iga uus laine üritas küündida kaugemale kui eelmine oli jõudnud. Tuul kiskus vett endaga kaasa, ma olin hetkega läbimärg, aga vaatepilt ei lasknud mul minna. Tundus, et kui selja keeran, viskub järgmine laine üle mu pea ja kisub möllavasse merre.
aa Mary, Sa hakka kohe seal raamatut kirjutama, sest see blog on üks väga mõnus ja tore lugemine. Nii et ära räägi, et pole midagist teha, KIRJUTA!!!
ReplyDeleteLoodan, et said mu sõnumi kätte. Ei tea kas sa kasutad oma telefoni.
ReplyDeleteLugedes selle postituse viimast lõiku, lööb sõnumikirjutamise emotsioon tagasi. Istusin "uue maja kohvikus" ja jõin lattet, mille kõrvale Kaitsa tahtis alati topeltkommi ja mõtlesin, et kui selja keeran siis kuulen varsti kuidas sa oma läpaka koti kõrvale toolile viskad ja ütled, et sa vaatasid jälle poole ööni arvutist filmi. Ja siis me lähme sots. teaduste raamatukokku järjekordset projekti kirjutama.
Siis ma aga snappisin sellest välja, vaatasin kella ja mõtlesin, et kohe hakkab personali arendus ja koolitusjuhi baaskoolitus ja et ma pean veel enne vetsus käima. KURB oli. Oleksin siiralt eelistanud esimest varianti, kasvõi juhul kui mina oleksin pidanud Kaitsale topeltkommi küsima, mille vajadust ma pole kunagi mõistnud.
HEEE....kirjutamist ma jumaldan, aga iga p2ev ei ole yldse nii p6ev, et mustvalgele kirja panna...
ReplyDeleteTeen oma parima muidugi teie jaoks. Nii meeldiv on teada, et huvi on!
Kallistan!