Seal 11km kõrgusel, kui kuu heidab oma heledat valgust ja tooli käepidemesse torgatud klappidest kostab aafrika pingo-pongo muusikat, tundub, et maailm on meie oma.
Londoni lennujaama liftis sattusime kokku ühe erksais värvis tumedaks päevitutud väikest kasvu härraga. Ma ei mäletagi kuidas, aga mingil moel sattusime lobisema ja enne kui me arugi saime, pakkus onu meile oma abi Ateenas head hotelli leida ja rääkis, et tal on erinevaid sõpru, kellel võib töökohti olla jne… No tundus, selline tavaline loba jutt, mis kunagi tegudeni ei jõua. Pealegi ei sümpatiseerinud see onu Ženjale väga ja me lihtsalt naeratasime ja noogutasime ta jutule kaasa.
Kohale jõudes helistaski onu juba mingeid hotelle läbi ja uuris, kus on vabu tube, andis meile oma telefoni numbri ja ütles, et me helistaksime talle hommikul.
Mingi ime läbi, sujus kogu reis väga hästi. Ilmselt olime seoses juba läbielatud jamadega ikka kõige sitemateks olukordadeks valmis, aga isegi pagas jõudis meiega ühel ajal vajalikku lennujaama.
Kogu ära oldud aja raskem tund oli minu jaoks bussisõit Ateena lennujaamast sinna hotelli, mida onu meile soovitas. Kaks 20 kilost kohvrit, läppar, paar reisikotti, paberkott meie jalanõudega, kuuga jõudsalt kahanenud eelarve, kaks puru väsinud hinge, täiesti vööras linn ja mitte sendi eest kindlust mitte milleski. Esimest korda tundsin, et tahan ärgata oma voodis ja et mingisugune kindlus oleks mu elus tagasi... Täpselt see sama kindlus, mille eest ma Eestist ära olin tulnud…
(Ženja räägib vahele: „mis mõttes sujus reis hästi? Kui me Dublini lennujaamas üritasime Check in teha, siis ei tundunud arvuti meie reserveerigu numbrit ära ja me kartsime, et meil ei olegi pileteid. Ma ei ole kunagi Maryt nii endast väljas näinud… tal käed värisesid täiesti. Lõpuks tundis arvuti Mary passi ära ja ta sai pileti, aga minu nimel ei olnud ikka midagi, no ma pidin püksi sittuma. Olin valmis, et pean veel Dublinisse jääma ja hiljem Ateenasse järele minema…”)
Ja terve see aeg seal bussis, kui mina närvitsesin, oli Ženja rahulik nagu emalõvi, istus kohvri otsas ja mõtles – ma olen lõpuks Kreekas ja ma veel loputan oma imeilusat perset siin merevees…
No comments:
Post a Comment