Friday, February 13, 2009

The one with the night on the boat to Iraklio

Istun siin „paadis” kell on pool kolm öösel ja sihtpunktist lahutab meid veel 4 tundi. Ženka magab meie koti hunniku otsas. Hea tava kohaselt on suitsetamine igal pool lubatud. Mu kõrval on tuhatoos minu suitseva sigaretiga, Akon laulab „i wanna make love na-na-na” ja mul on tunne, et ma võiksin kirjutada raamatu…


Viimase 24 tunni jooksul on juhtunud eri kuradi palju. Alustan algusest…


Hotell, mida meie värvikas onu (siiani kahtleme tema seksuaalses orientatsioonis – ei oskagi midagi arvata, kui tüüp kannab lillat pealuuga tuulepluusi, demonstreerib meile oma kolme reisilt ostetud käekella, juhib kruiisilaevade ilusalongide ketti, on juuksur, joob AINULT käsitsi pressitud apelsini mahla, aga väidab, et naiste suhtes ei ole väga valiv…) soovitas, osutus bussipeatusest meie kompsudega jalgsi minekuks veidi kaugeks ja me otsustasime sisse astuda esimesest HOTELLi silti kandvast uksest. Seal haises suitsu järele, aga onu vastuvõtulaua taga tundus oma sigaretti nautivat, pakkus meile 35 euro eest kahese toa, andis teleka jaoks puldigi kaasa ja me arvasime pakkumise asjaliku olevat.


No Ženka ilme tuppa astudes oli kulda väärt. Ta nägi sellist „lihtsust” vist esmakordselt ja fakt, et peame seal öö veetma, lisas vaid õli tulle. Meie majanduslik olukord ja füüsilise jõu puudumine sai siiski otsustavaks teguriks ja kui ma olin oma voodist ära korjanud kõik need juuksekarvad, mis ei olnud minu omad ja Ženka veendunud, et prussakaid veel näha ei ole, uinusime üsna pea.


Pärast sellist ööd ja hommikust külma dušši (sooja vett ei olnud) oleme edaspidi KÕIGEKS valmis. Samas olid kõik hotelli töötajad niii toredad ja abivalmid, et praegu ei mõtle ma sellest kohast enam kordagi halvasti.

Kohtusime oma onuga hommikukohvil. Ta leppis meile kohtumise oma sõbraga, kes tegeleb vahemere kruiisilaevade meeskonna värbamisega, tegi meile nimekirja must see kohtadest Ateenas, viis meid oma kabriolett BMWga metroo jaama, luges sõnad peale kuidas oma passe ja raha ALATI päti eest varjus hoida ning kadus omi toimetusi tegema. Miks ta meiega nii hea oli, ma ei tea, aga see andis lootust, et nüüd lõpuks oleme õiges kohas.


Me olime Ateena südalinnas, keset Euroopa kultuuri sängi ja tundsime, et kõige suuremad vaatamisväärsused olime meie ise. Pidime tunnistame, et olime riietusega vist tõesti veidi üle pakkunud… või noh, ALA pakkunud…. Aga hommikul paistis päike, mida me ei olnud sitta kanti kaua näinud ja 15 kraadi tundus juba täitsa soe. Samas on Ženja ALATI pilkupüüdev ja tema sinine kleidike ja tulipunased tikk-kontsad ei olnud tõepoolest just eriline kamoflaaš.


Otsustasime kultuuri otsinguid alustada klaasikese punase veiniga, aga enne veel kui esimene pudel tühjaks sai, hakkas sadama ja aja surnuks löömise mõttes tellisime teisegi. Kui onu kokkulepitud tööintervjuule jõudsime, kulus enamus energiat sirgelt seismisele ja vaatamisväärsustest olime jõudnud külastada… eee…täpselt mitte ühtegi.


Jätkub....



No comments:

Post a Comment