Wednesday, March 18, 2009

The one with no money left



Tänaseks oleme Kreeta saarel viibinud täpselt kuu aega. Meie vedamised siin on olnud uskumatud ja tahaks arvata, et meie positsioon on suht kindel. Meil on kindel tööandja, elukoht ja tutvusringkond. Istume igal õhtul selle linna isadega ühes lauas, joome kohvi ja pole tänini väljas käies ise maksnud ühtegi arvet.


Lahkusime Tallinnast 17 jaanuar. Elasime kuukese Dublinis ja võtsime suuna Kreekale. Meie plaanides ei ole kordagi olnud kindlat sihtpunkti, ega naasmiskuupäeva. Ainus eesmärk oli mitte midagi kahetseda ja kõigest 100% saada. Oooo… ja nii ongi läinud… Limiteeritud eelarvest hoolimata ei ole me siiski oma ressurssidega koonerdanud. Tuleb välja, et me kumbki lihtsalt ei oska seda.


Ja nii ongi aeg läinud… Täna hommikul käisime poes, ostsime šokolaadi, leiva ja pakisuppi ning meil on kahe peale järel täpselt 40 euro senti. Ka sellest olukorrast 100% võtta, on tõeline oskus… oskus, mis meil kahel on õnneks olemas. Istusime rõdul, jõime kohvi, sõime viimase tüki šokolaadi ja mõtlesime, mida saaks maha müüa :D Tahtsin Ženkale öelda - jumal tänatud, et meil veel terve mõistus alles on, aga ka see on otsa saamise märke näitamas. Ükspäev näiteks istusime rannas ja hakkasime mere, liiva ja kuu häält tegema, oleme igavusest nime pannud igale mööbli esemele oma kodus ja igale kassile tänaval.Viimane tõsisem ajutegevus toimus Dublinisse sudokude lahendamisel.


Ning kõigest hoolimata suudab mind kurvastada vaid see, et päikest ei ole. Nagu viibiks Kalevi kommivabriku ekskursioonil, aga ühtegi kommi maitsta ei saa. Õhk on jahe, taevas pilvine, kusjuures need pilved liiguvad siin maal ka täiesti nii nagu ise tahavad – ringiratast, edasi- tagasi või üles- alla. Müstika. Aga eks siingi on alles talv ja ma tean, et suve jõudes olen valmis tapma, et päike korrakski pilve taha kaoks.


The one with the friday

Kuuldu järgi, on suviti siin linnas pidu iga päev. Praegu liigub kõige rohkem rahvast ikkagi reedeti. Meie esimesel reedel siin linnas viis Ristiisa meid mingisse linnaäärsesse trahterisse. See oli selline imeväike keldri kohake, kuhu mahtus neli lauda ning mängiti vaid kreeka muusikat. Üllatus, üllatus, ka selle koha omanik oli Ristiisa söber - kolmekümnendates väga tore, lopsakas naisterahvas - Fortuna.



Vot see oli öhtu, millist ükski turist ei näe. Täielik kohalike trill- trall, kus jook- söök ei lõppe ega tants lakka. Istusime Ženkaga, jõime veini ja tundsime, et enam paremini ei olekski saanud minna.



Kreeka keel on meie jaoks täielik müstika. Oleme nii palju kordi tundide kaupa istunud, kuulanud nende juttu ja üritanud aru saada, aga asjatult. Me ei taju mitte mingit süsteemi, ega suuda eraldada juba kuulduid sõnu. See ei sarnane mitte ühegi keelega ja ainsad rahvusvahelised sõnad, mida nad kasutavad on seks, lemon ja euro. Õnneks peab igas olukorras paika – kui piisavalt juua, siis on kõik keeled suus. Ma vannun, et selle reede õhtu lõpuks ma sain tegelt ka aru, millest kohalikud rääkisid.



Sunday, March 8, 2009

The one with the crew

Meie ümber on tekkinud täiesti uus seltskond, kes on väärt eraldi peatükki, mille ma neile siinjuures ka pühendan.


Manolis- tema omab seda restorani, kus me tööle hakkame. Tuli välja, et ta on Ristiisa naise vend. Kahjuks ei räägi ta inglise keelt rohkem kui „hello, how are you” ja „no problem” noh, ega vist ei olegi rohkem vaja. Ta näeb välja nagu karupoeg Mishka, ainult see olümpiarõngastega vöö on puudu. Aga tal on uus Audi S5, millega ta meid Amundarast Hersonisousse elama tõi. Kui me seal mägede vahel 180 km/h sõitsime, siis avarii korral oleks mul autost kahju olnud, sest meie oleks niikuinii surma saanud. Mulle tundub, et ta on selle kamba naljahammas, sest alati kui ta midagi räägib, siis kõik naeravad.


Costas- temaga ei olegi meil veel önnestunud lähemalt tutvuda, aga ta on ka meie restoranis kuidagi pidi vastutav. Tema näeb välja nagu see Sopranode mees ja räägib ikka veidi rohkem inglise keelt kui Manos.


Ivana- tema on kamba ainuke naisterahvas ja ta on üldse kolmas naine, kes meiega terve selle aja jooksul suhelnud on. Naisi liigub siin üldse vähe. Mingi tibide kamp kohvikus on täiesti olematu nähe. Naise roll siin saarel on vist lihtsalt kodus istuda ja ilus olla. Ivana igatahes elab koos Costasega. Ta on 24 aastane serblanna ja tuli Kreetale 5 aastat tagasi. Serblased vajavad Kreekasse tulemiseks viisat, Ivanale anti see ajutiseks, aga ta ei läinud selle lõppedes tagasi koju vaid jäi illegaalselt siia elama ja töötama. 3 aastat tagasi võeti ta vahele ja pandi seitsmeks päevaks kartsa. Costas muidugi tundis kõiki neid mente ja see tegi tüdruku sealviibimise mõnevõrra mugavamaks, aga vabaduse võtmine teeb selge mõistusega oma töö. Ta hakkas arvama, et teda hoitakse seal meelega kinni ja läks kõigiga jumala riidu. Önneks suudeti ta sealt kuidagi ikka välja saada ja nüüd ta elab siin önnelikult, aga ikkagi illegaalselt siin saarekesel edasi. Kõik teavad tema olukorda ja niikaua kuni keegi kitse ei pane, on kõik hästi. Igatahes on ta hästi meeldiv ja tore, nagu kõik ülejäänudki.


Iraklis- on mees, kelle eest emad oma tütreid hoiatavad. Kogu tema jutt käib vaid ühe asja ümber, naljaga pooleks muidugi. Ta on päritolult grusiin ja räägib väga head venekeelt. Tema oligi see dressides noormees, kes meid esimesel päeval Hersonisouses oma BMW tagaistmel sööma viis ja seejärel Ristiisaga tutvustas. Põhimõtteliselt oleme kogu oma praeguse olukorra just temale võlgu ning meid hirmutab mõte sellest kui palju asju oleks saanud teisiti minna ja me ei oleks seda meest mitte kunagi kohanud. Oma alatoonist hoolimata on ta lihtsalt suurepärane. „ Mulle meeldib, mismoodi te siia sattusite ja ma tahan, et te ütleksite mulle kohe kui teil midagi vaja on- ma aitan teid alati!”


Erinevatel õhtutel oleme tutvunud veel paljude inimestega, kes kõik on ühtviisi toredad ja keda me kindlasti üha rohkem nägema hakkame, aga nendest räägin siis asja käigus.


The one with moving to Hersonisous

„Siga – siga”- means slowly slowly. Nii need asjad siin käivadki – vaikselt- vaikselt. Kaks nädalat pärast seda kui meile lubati Herssonisouses korter leida, kolisime me oma uude koju sisse. Istun meie II korruse rõdul, vaade on vastasmaja aknasse ja nurga taga laiuvale Vahemerele ning mõtlen, et enam paremat ei oleks ma julgenudki soovida. Meil on 2 tuba, konditsioneer ja soe vesi. See on siin linnas juba väga hea. Kõik on suht uus ja puhas, rödul saab isegi paljajalu käia. Meil on olemas kõik kööginõud ja 2 komplekti voodipesu, pluss mõnevõrra inglise keelt kõnelev majaomanik, kes muuhulgas on Ristiisa sõber (siin linnas on muidugi enam -vähem kõik Ristiisa sõbrad).



Esimene siin viibitud öö oli aga hirmutavalt külm. See on önneks ajutine nähe, sest paari nädala pärast hakkab soojaks minema. Täna hommikul tuli majaomanik juba lisa tekkidega, sest olime talle möödaminnes maininud, et jahe oli. Nad on siin lihtsalt liiga head. Valgete inimestena saame niigi palju tähelepanu ja kui tuleb välja, et me oleme Ristiisaga, on kõik liiga lihtne. Pooled kohvikud, poed, restoranid on siin tema pere või tuttavate omad. Väikese linna asi ilmselt…



Nüüd ei jää meil muud üle kui lihtsalt oodata ja ilus olla kuni hooaeg algab. Loodame, et üsna pea saame juba oma restoranis abistamas käima hakata… laudu paigutama ja nii… siga- siga… Varsti ei jää meil aega hingatagi, lihtsalt töötame koguaeg, sest siin on nii kombeks.



The one with godfather

Kõige hullem on see, et vähemalt kuu aega läheb veel, enne kui asi käima hakkab. Kuu aega tühja passimist... Kes iganes, seda teinud on, teab kuidas mitte midagi tegemine ajusid sööb. Täielik taandareng. Meie naljad muutuvad juba ühe silbiliseks. Ma kardan, et varsti me tõepoolest ei oskagi enam kandikut hoida.


Uude korterisse ei ole me veel kolinud. Seda alles otsitakse meile. Kohvrid on sajaga kokkupakitud- nii pea kui vaja- meie oleme valmis!


Ristiisa ikka helistab meile vahel ja uurib, kas kõik hästi. Ükspäev kutsus ta meid kohvile, lihtsalt selle pärast, et meil igav ei oleks. Ma juba kordan ennast, aga ta on tegelikult ka väga meeldiv seltskond. Me olime Ženkaga arutanud kui vana ta võiks olla ja nii… Ma pakkusin 52. Oletasin, et on abielus ja et tal on mingi 2 last. Lihtsalt tegime järeldusi tema käitumise, olemise ja jutu põhjal. Kohvikus ta küsis meilt, mis me arvame kui vana ta on. Arutasime Ženkaga eesti keeles- ärme ütle 52, ütleme 40… ja Ženka ütles 45. Mina noogutasin kaasa- I think the same…Well..how old are you? – „Im 38” ….WHAPPAAA!!! See oli küll veits piinlik lugu. Ainus, mis ma mõelda suutsin - jumal tänatud, et ma 52 ei öelnud.


Vähemalt ei eksinud ma laste koha pealt. Tuleb välja, et meie ristiisal on 3 last ja noorem neist on 11 kuune. Kas nad on kõik ühe naisega ja kus see naine üldse koguaeg on, seda me ei ole veel julgenud küsida. Igal juhul on ta üks huvitav karakter ja ma soovin, et ta tõepoolest lõpuni välja meile selliseks toeks ja abiks võiks jääda nagu ta praegu olnud on.



Saturday, March 7, 2009

The one just in case

Heh...
Tahtsin lihtsalt oelda, et koik on kontrolli all, lihtsalt wireless on siin uus asi ja ma ei paase netti. Aga uued jutud on juba olemas... Panen kohe yles, kui saan...
Teeme edasi!

Monday, March 2, 2009