The one with Crete

Seljataga magamata öö ja pagasiks endised 50 kilo asju, seisime hommikul kell kuus Kreeta pealinna Iraklio sadamas. Enne päikesetõusu on alati kõige pimedam… ja külmem. Lisaks sadas vihma ja meil ei olnud MITTE kuskile minna. Oma selle reis mõttetuma kulutuse tegime makstes taksojuhile 6 euri selle eest, et ta meid 100m nurga taha bussijaama viis. See oli kõige ehedam halva planeerimise näide. No meil ei olnud aimugi kui kaugel miski asub ja taksojuht muidugi kasutas meid ära. Jätsime oma pagasi bussijaama hoiule ja läksime linna uurima.

Ženja on lihtsalt võrratu. Jalutasime veits teadmata kuhu poole ja mida tegema. Mingi moment ta istus lihtsalt oma orava kasukas kõnniteele maha ja jäi uusi tutvusi ootama. Enne kui ma arugi sain, ulatas ta mingile noormehele demonstratiivselt käe, et too ta püsti aitaks (mida laimikarva roheliste silmadega noormees ka tegi) ja jäi talle sügavalt, sügavalt otsa vaatama. „Kui sina oleksid siin linnas uus ja otsiksid korterit, siis kuhu poole sina läheksid?” Noormees kohmetus silmnähtavalt, aga püüdis siiski midagi asjalikku rääkida. Terve selle aja silmitses Ženja teda nagu maiasmokk šokolaadi kooki. „Please don’t look at me like this.. you are just so pretty and.. and… just… what was I saying…? Terve see aeg seisin mina nende kahe kõrval ja olin Ženja tegevusest vist sama hämmingus sedasi kinni peetud noor mees.

Ega me selle härraga lobisemist väga palju targemaks ei saanud. Jalutasime sihitult, nautisime ilma ja kohalike tähelepanu. Leidsime ranna ääres puhta ja armsa hotelli, vedasime oma räme raske pagasi sinna ja magasime…. Olime kaua teel olnud ja teadsime, et uni on ainuke, mis (peale rikka mehe) aitab.

Ei pidanudki kaua magama kui helistas Olga. Laeval kohtutud härra tuttav daam Ukrainast, kes sarnaselt meiega mõned aastad tagasi Kreetale uut elu otsima oli tulnud. Ta rääkis emakeelena venekeelt ja tundus juba telefonitsi jube tore. Läksime talle õhtul külla. Tema mees tundis meest, kes rendib kortereid ja juba järgmise päeva õhtul kolisime oma uude koju.

Terrassiga korter vahemere ääres … Tunnetan kadedaid mõtteid....:) aga heee- see ei olegi tegelt nii lill kui tundub. Me maksame selle pulli eest rohkem, kui meie töötu olukord lubab, mere õhk ja kestev „talv” muudab toad rõskeks ning põrandail on paratamatult alati rannaliiv. Ma ei tea, kas olen maininud, aga ilm ei ole veel soe. Päike küll paistab, aga ikka veel madalalt ja kaob juba viie ajal mägede taha, jättes õhtud pimedaks, niiskeks ja külmaks.