The one with new stops

Bussiliiklus Mexicos on suurepärane. Veidi kallima pileti eest saad söita esimese klassi bussis, kus on köik mugavused ja täisvöimsusel öhukonditsioneer ning ärgates oledki jälle uues linnas.

Hämmastav kui palju erinev on iga uus koht eelmisest. Olin nüüd jõudnud kesk Mexicosse, väiksesse linna Oxaca. Siin on nii puhas ja värske. Inimesed on nii ilusad ja suure linna ebamugavusest pole siin enam juttugi. Pargid on täis peresid, köigil on aega, iga nurga peal müüakse midagi head, öhus on vürtse ja rahu. Siia vöiks pikemaks jääda.

Esimene peatus olid jällegi asteekide varemed. Sedapuhku inglise keelsete legendidega. See on hämmastav kui vähe nendest kultuuridest tegelikult teatakse. Leidude pöhjal, vöib paika panna nende toitumisharjumused, töö ja elustiili, leidub kirjeid nende jumalustest ja tseremooniatest, aga kuidas nad need püramiidid ehitasid, kas ohverdati pallimängu vöitnud vöi kaotanud meeskond vöi kuidas kurat nad Pii väärtuse välja arvutasid, saame vaid oletada.



Päike kõrvetas jälle lagipähe. Mu tervis oli tublisti paranenud ja sain köigest viimast vötta. Tagasiteel pöikasime läbi kohaliku turu. See koht oli ebamaine. Ma ei usu, et kusagil maailmas on niiiiii palju manti korraga ühes kohas. Poolt pakutavast polnud ma elu sees näinud: kimpudeks köidetud ürdid ja maitsetaimed, kottide kaupa vürtse, igas kujus ja toonis juurikaid ning marju, virnade viisi puuvilju ja olluseid, mille söögikölblikuses ma kindel ei tahtnud olla. Müüjad olid lahked, kutsusid maitsma ja tahtsid kangesti kaupa teha. Ma söin esimest korda mangot. Otse letilt ja näppudega, see maitses nagu taevas. Ostsime pätsi saia ja pehmeks küpsenud avokaado. Istusime mingi räpase laua taha, tädi müüs meile ölut ja pakkus avokaado saia peale soola ja pipart, ei kuskilt ilmus šombreeroga mariachi ning mängis meile pilliloo. Mexico on fantastiline!