Beliz on fantastiline maa. Imeliste metsade, körgete mägede, valgete liivarandade ja helesinise veega. Meeletut kuumust jahutab kerge meretuul. Aga need inimesed ei meeldi mulle. Nad on pealetükkivad ja völtsid. Vöib kindel olla, et iga "Söbrad, teretulemast Belizi" vestlus löppeb sellega, et nad küsivad sult möne dollari vöi suitsu.
Veetsin Belizis kokku kolm ööd. Sellest piisas, oli aeg söita Guatemaalasse. Belizi sisenemine ei maksa midagi,aga sealt lahkudes küsivad nad sinult 18 dollarit. Ahvid :) Huvitav, mis siis saab kui sul sentigi ei ole? See piiripunkt oli üldse väga naljakas. Angaar keset lagedat välja. Ühes otsas maksid nöutud 18$, teises otsas löi onu su passi templi ja "Nägemist!" Siis oli tükk tühja maad, uus angaar, uus tempel passi ja oledki Guatemaalas. Nende kahe angaari vahel muutus nahavärv, keel, valuuta ja suhtumine.
Esimese peatuse Guatemaalas tegime väikeses järve äärses linnas Floreses. Töeline keskkonna muutus. Inimesed olid nii rahulikud, see linn nii puhas, pühapäevane ja euroopalik. Eesmärk oli külastada Guatemaala suuremaid Mayade varemeid Tikalis, aga praegu on hooaja löpp, turiste ei liigu ja meile sobival ajal ei läinud ühtegi bussi. Ilm oligi liiga kuum, tundus möistlik pigem Floresesse jääda ja külma jooki nautides kogu linna ilu imetleda. Hiljem muidugi selgus, et olla sealkandis ja Tikali mitte minna on sama kui käia Pariisis ja Eifeli torn vahele jätta.
Aga Kesk- Ameerika bussiliiklusele peab au andma. Pikemateks vahemaadeks on väljasöit alati sätitud nii, et sihtpunkti jöuaksid varahommikul. Pagas on nummerdatud ja selle kadusmise töenäosus üsnagi väike. Istmed mugavad ja öhk jahe, tösiküll, mönikord isegi liiga jahe. Aga ma olen juba kogenud seljakoti reisija- kannan bussis alati sokke, dressikat ja tekikest.
Kell 10 hommikul jöudsime Panajachelli Atitlani järve ääres. See on jällegi pöhiline turisti sihtkoht rohkete söögikohtade ja turgudega. Peale Belizi tundub köik nii odav. Toidud on värsked ja portsud mehised. Korralik hommikusöök ja kohvi 45 kohalikku raha (1 quetzale- 1,5 EEK). Kotike kooritud mangot vöi ananassi 5 quetzale, korralikult küps avokaado 3 quetzale. Jalutan ringi ja tunnen siiralt, et siia vöiks elama jääda.
Atitlani järv asub riigi ida osas ja selle ümber on väikesed armsad mägikülakesed nagu seened. Pöhiline liiklus toimub paadiga. Rajad läbi metsa on väidetavalt ohtlikud. Paaril korral on turiste relva vöi matšeetaga paljaks varastatud. Aga seda vöib igal pool juhtuda.
Jäime järve äärde kaheks ööks. Seal on nii rahulik. Aeg nagu seisaks. Enamus ümbritsevast kinnisvarast kuulub pensjonipölve nautivatele "gringodele". Nad lohisevad ringi, on pikajuukselised ja ei tee midagi. Sellegi poolest nautisin öhtuti kuuvalguses nende lugusid kuulata.
Olin oma ameeriklasest söbra Dawniga nädalakese teel olnud. See oli üksindusele mönus vaheldus. Käisime väljas söömas ja tegime asju, mida turistid ikka välismaal teevad teevad. Aga see aeg sai kiiresti otsa. Dawn pidi tagasi USAsse tööle söitma ja mina jäin Guatemaalasse jälle oma vana hea seljakotiga üksi, otsima uut peatuspaika, leidma uut seiklust.
Mul on igast kohast alati natuke kurb lahkuda, inimestest lahkuda on veel hullem. Aga iga suurepärane kogemus paneb mind tahtma edasi minna ja vaatata what else is out there, who else can i meet. Ja siiani ei ole ma pidanud pettuma.
Veetsin Belizis kokku kolm ööd. Sellest piisas, oli aeg söita Guatemaalasse. Belizi sisenemine ei maksa midagi,aga sealt lahkudes küsivad nad sinult 18 dollarit. Ahvid :) Huvitav, mis siis saab kui sul sentigi ei ole? See piiripunkt oli üldse väga naljakas. Angaar keset lagedat välja. Ühes otsas maksid nöutud 18$, teises otsas löi onu su passi templi ja "Nägemist!" Siis oli tükk tühja maad, uus angaar, uus tempel passi ja oledki Guatemaalas. Nende kahe angaari vahel muutus nahavärv, keel, valuuta ja suhtumine.Esimese peatuse Guatemaalas tegime väikeses järve äärses linnas Floreses. Töeline keskkonna muutus. Inimesed olid nii rahulikud, see linn nii puhas, pühapäevane ja euroopalik. Eesmärk oli külastada Guatemaala suuremaid Mayade varemeid Tikalis, aga praegu on hooaja löpp, turiste ei liigu ja meile sobival ajal ei läinud ühtegi bussi. Ilm oligi liiga kuum, tundus möistlik pigem Floresesse jääda ja külma jooki nautides kogu linna ilu imetleda. Hiljem muidugi selgus, et olla sealkandis ja Tikali mitte minna on sama kui käia Pariisis ja Eifeli torn vahele jätta.Aga Kesk- Ameerika bussiliiklusele peab au andma. Pikemateks vahemaadeks on väljasöit alati sätitud nii, et sihtpunkti jöuaksid varahommikul. Pagas on nummerdatud ja selle kadusmise töenäosus üsnagi väike. Istmed mugavad ja öhk jahe, tösiküll, mönikord isegi liiga jahe. Aga ma olen juba kogenud seljakoti reisija- kannan bussis alati sokke, dressikat ja tekikest.
Kell 10 hommikul jöudsime Panajachelli Atitlani järve ääres. See on jällegi pöhiline turisti sihtkoht rohkete söögikohtade ja turgudega. Peale Belizi tundub köik nii odav. Toidud on värsked ja portsud mehised. Korralik hommikusöök ja kohvi 45 kohalikku raha (1 quetzale- 1,5 EEK). Kotike kooritud mangot vöi ananassi 5 quetzale, korralikult küps avokaado 3 quetzale. Jalutan ringi ja tunnen siiralt, et siia vöiks elama jääda.
Atitlani järv asub riigi ida osas ja selle ümber on väikesed armsad mägikülakesed nagu seened. Pöhiline liiklus toimub paadiga. Rajad läbi metsa on väidetavalt ohtlikud. Paaril korral on turiste relva vöi matšeetaga paljaks varastatud. Aga seda vöib igal pool juhtuda.
Jäime järve äärde kaheks ööks. Seal on nii rahulik. Aeg nagu seisaks. Enamus ümbritsevast kinnisvarast kuulub pensjonipölve nautivatele "gringodele". Nad lohisevad ringi, on pikajuukselised ja ei tee midagi. Sellegi poolest nautisin öhtuti kuuvalguses nende lugusid kuulata.Olin oma ameeriklasest söbra Dawniga nädalakese teel olnud. See oli üksindusele mönus vaheldus. Käisime väljas söömas ja tegime asju, mida turistid ikka välismaal teevad teevad. Aga see aeg sai kiiresti otsa. Dawn pidi tagasi USAsse tööle söitma ja mina jäin Guatemaalasse jälle oma vana hea seljakotiga üksi, otsima uut peatuspaika, leidma uut seiklust.
Mul on igast kohast alati natuke kurb lahkuda, inimestest lahkuda on veel hullem. Aga iga suurepärane kogemus paneb mind tahtma edasi minna ja vaatata what else is out there, who else can i meet. Ja siiani ei ole ma pidanud pettuma.
No comments:
Post a Comment