Ühel õhtul, kui rannast jooksmast tulin, oli mu hosteli toas järjekordne uustulnuk. Ta oli Iirimaalt pärit ja saabus just ringreisilt Kesk-Ameerikast. Rääkisime möned viisakused, nagu ikka uute toakaaslastega kombeks on: "kust sa tuled, kuhu lähed, kaua oled teel, kus on hea ja kus on odav jne". Terve selle aja soris ta oma kotis ja avastas siis, et oli oma krediitkaardi unustanud padjapüüri sisse viimases hostelis, Nikaraaguas...
Ma nii ei tahtnud tema nahas olla. Ta oli Miamisse tulnud üheks ööks ja pidi järgmine hommik söitma San Franciscosse, ta taskus oli 3 dollarit. Ma olen kuulnud, kuidas omal ajal tuldi "vanast maailmast" Ameerikasse veel vähemaga ja hakati "köikide vöimaluste maal" miljoneid teenima, aga mul oli tunne, et see ei ole üks neist lugudest.
No ega siit edasi just palju vöimalusi ei olnud. Ta kirjutas oma öele, et too vana krediitkaardi sulgeks ning tagavara krediitkaardile raha kannaks. Nüüd jäi ainult oodata, et Euroopas päev algaks.
Teadmatuses oma önnetust olukorrast, oli neiu viimase sularaha lennujaama Tax Frees odavale rummile kulutanud ja jumal tänatud, sest selline seis kisendas paari terava järele. Mul oli voodi all pakk kröpsu ja nii ta läks- öö Miami Beachil ja pudel rummi.
Käisime mingil peol, kus letil tantsis Michael Jackson, söime pizzat, arutasime maailma asju ja otsustasime, et ma pean minema Nicaraaguasse. Ta jutustas, et seal on üks küla, kus üks noor ameeriklane peab hostelit. Selle koha leidmiseks peab teadma, kus ja mis see on ja kui su nägu neile ei meeldi, siis nad sind sinna ei vöta. Ta lasi sellel köigel kölada nii, nagu seal olekski paradiis.
Vöite ise ette kujutada hommikut peale liitrit rummi. Kulminatsiooniks olin öösel pudeli coolat oma kotis ümber valanud ja mu mobiiltelefon oli veel rohkem katki kui ma ise. Ka iirlasel oli paremaid hommikuid olnud. Öde oli pangaga asjad korda saanud, aga raha pidi laekuma uue nädala alguses. Peale ahastust ja mönda pisarat, tundus mulle, et tema vajab mu SOS olukorraks hoitud raha rohkem kui mina ja andsin talle 50 dollarit. Rohkem ta ei olnud nöus vötma ja sellegi lubas ülekandega tagastada.
Koos iirlasega lahkus Miamist ka hea ilm. Jalutasin kesklinna, pettusin selles hingepöhjani, naasin hostelisse just enne vihmasadu ja jäin magama. Ma ei saanudki aru kas see oli pohmakas vöi päikesepiste vöi öhk konditsioneerist, igatahes tundsin ennast erakordselt halvasti. Järgmisel hommikul (endiselt sita enesetundega) ostsin ühe otsa pileti Mehhikosse ja läksin tagasi voodisse. Uueks seikluseks oli vaja välja puhata.
No comments:
Post a Comment