Saturday, May 21, 2011

The one with Casa de Iguana

Ma arvan, et ei ole ikka veel üle saanud selle paadi lokustavast vönkest. Esimesed mustad poisid müüsid hosteli juures valjusti kanepit. Ma ei usu, et keegi meeskonnast päriselt kaine oli ja kell oli alles kolm päeval. Siin viibimine töotas huvitav tulla.




Kiilakas tatoveeritud musklis mees juhatas meid tubadesse. Ta hääl reetis ta karmi eluviisi. Ta meeldis mulle. Tegelikult nad köik meeldisid mulle, mis on veider, sest tavaliselt ma olen väga valiv.

Kombeks on kõigile uustulnukatele lühidalt rääkida hosteli reeglitest ja sellest, mis ümberkaudu teha saab. Siin on vaga kodune. Köik istuvad ühe
laua taga ja lobisevad, köik teavad köiki nimepidi. Esimesest hetkest alates oli mul seal hea. Jöime rummi virsiku mahlaga, suitsetasime, söime, rääkisime. Öhtu lõpuks olin ülemuselt loa saanud teha üks proovipäev, sest neil on uut meeskonda vaja.

Mul on selle reisi jooksul ennegi tulnud teha raskeid otsuseid, aga see on üks keerulisemaid. Miinimum tööaeg on 1 kuu, saad tasuta ööbimise, kolm söögikorda, soodsama alkoholi ja 1000 quetzale. Kõlab väga hästi. Töö ei ole kuidagi raske ja meeskond väga chill. Aga mul ongi ainult üks kuu aega ja kui selle siin veedan jääb mul Honduras ja Nicaraagua nägemata.

Aga eks ma mötlen selle üle kui kaineks saan. Millegi pärast on mul tunne, et see köik laheneb kergemini kui ma arvan.

No comments:

Post a Comment