Monday, May 2, 2011

The one with Mexico City

Ma tulin Miami Beachilt- shokolaadi pruun, miniseelikus ja körgete kingadega... Mu 16 kilone seljakott ja Mexico City 18 kraadi oli terav kontrast mu riietusele ja sellele kust tulnud olin.

See linn on räpane ja raske. Need inimesed on kuidagi kinnised, neil tundub olevat ebamugav ja nad on igalpool. Nad ei meeldi mulle ja see tunne näis olevat vastastikune. Ilmselt kirjutas mu umbkeelsus ja blond juus *"GRINGO" mulle nätaki otsaette.

3 tunnine lennukisöit öhukonditsiooneeris ja magamata öö ei olnud mu tervislikku seisundit just parandanud. Tegin tiiru südalinnas. Mu saabumine oli sattunud ülestöusmispühade peale ja see rahvamass tahtis mind lämmatada. Pögenesin keskväljaku katedraali. See oli imeline ehitis. Mulle meeldivad kirikud. Ma ei kuulu ühtegi usulahku ja vöin kogu Piibli töe kergelt kahtluse alla seada, aga iga pühakoda on minujaoks eriline paik. Nende ehitiste suurus, seinte kindlus ja detailide rohkus tekitab minus teatavat aukartust nende inimeste ees, kes köigesse sellesse päriselt usuvad. Nende usk, on minu jaoks püha.

Jäin suure ristilöödud Jeesuse kuju ette istuma, keegi mängis orelit. Need möned minutid olid müstilised. Kölab nagu klišee, aga mul on tunne, et seal, keset Mexico Cityt, selle kulla ja nikerdustega kaunistatud kuju ees, sölmisin ma Jumalaga rahu...

Tagasi hostelis leidsin mingid tsikid, tegime ühed tequilad, aga mu keha tundus palavikus ja kurk valutas, olin sunnitud kotile ära kobima. Järgmisel hommikul läksime koos ajalooga tutvuma, tuleb välja, et kogu Kesk-Ameerika on seda rohkelt täis ;)

Teotihuacan oli omal ajal Mexico köige suurem linn. Selle tänaseni säilinud püramiidid pärinevad esimesest sajandist ja kuigi ülejäänud linnast on alles vaid fragmendid, laseb see, mis alles on päris hästi ettekujutada, asteekide kunagist vöimsust ja rikkust. Ei 40 kraadine kuumus ega kurguvalu ei takistanud mind piilumast iga nurga taha ega ronimast iga püramiidi tippu. See oli päris muljetavaldav kogemus. Kahjuks olid köik märgid ja legendid hispaania keelsed ja meie ainus giid oli Lonely Planeti 2000 aasta eksemplar. Aga seltskond oli tore ja me ei hoolinud, et iga katkise kivi juures uut loengut ei peetud.

Plaanisin öhtul uude linna söita, aga mu keha arvas, et tahab veel veidi puhata. Oligi parem, sain uutelt tuttavatelt rohkem asju pärida. Üks neiudest oli Austraaliasth pärit, elas Californias ja oli just tulnud 2 kuuliselt seljakotireisilt Kesk-Ameerikas. Panime koos kirja köik olulised kohad, kus ma lihtsalt PEAN ära käima ja jöime veel ühed tequilad- Arriva! Uuel hommikul käisime Mehhiko Antropoloogia muuseumis, see on Ameerika suurim ja sinna on kokku kogutud köik tähtsamad ning väärtuslikumad leiud varemetest üle Kesk-Ameerika.

Öhtul jöime austraallasega viimased tequilad ja mul oli aeg jälle edasi minna. Seekord juba kindla sihi ja üle keskmise teadmistega.

*GRINGO - on söna, mida mehiklased kasutavad ameeriklaste kohta. See tuleb eelmise sajandi revolutsiooni ajast, kui ameeriklased tulid siia rahu rikkuma. Nende mundri värv oli roheline ja mehiklased hüüdsid neile -"Green go! Green go!"

No comments:

Post a Comment