The one with Maritsa

Järgmine peatus - Rio Dulce. See on väike räpane linnake riigi ida osas suurima järve ääres. Siit ei ole ookeanini enam pikk maa. Plaan oli peatuda üheks ööks ja siis jõuda Livingstone'i, päris Atlandi ääres.

Aga ma ei ole suurem asi plaani tegija, veel vähem oskan ma plaani järgi tegutseda. Nii juhtuski, et tutvusin bussis ühe prouaga, Maritsa, kes oli 20 aastat Kanadas elanud. Lobisesime niisama ja ta kutsus mind külla, kui kunagi veel naabrusesse satun. Ütlesin, et kui talle sobib, vöin kohe ka tulla.

Tema linnake El Estor on küll kaardile märgitud, aga see koht on nii väike ja möttetu, et ilma tuttavateta sinna naljalt ei jöuaks. Need inimesed on lühikesed ja veidi mongoliidsete joontega. Neil on kombeks sünnitada nii palju lapsi kui juhtub ja see teeb nad üsna vaeseks. Köik kohad on neid mudilasi täis, nad on mustad ja pool paljad. Kogu see linnake on veits udune, järv ja taevas ja mäed on köik ühte värvi.

Maritsa majake on kohe keset linna. Ta abikaasa töötab linnavalitsuses. Nad on uskumatult toredad inimesed. Ma sain magamiseks eraldi külaliste maja. Nad viisid mind linnatuurile ja tegid mulle süüa.

Jäin kokku kaheks ööks. Teisel päeval viisid nad mind kose juurde, kust voolas maapöuest kuum vesi. See oli fantastiline koht. Tagasi tulime mikrobussiga, mis oli täis matšeetadega räpaseid töömehi. Kaks tüüpi istusid katusel. See ei ole päriselt lubatud ja politsei tegi juhile trahvi :D

Vestlesin põgusalt ühe jörmi vennaga, kes mul praktiliselt süles istus. Ta oli mönda aega Ameerikas elanud ja valdas konarlikku inglise keelt. Ta ütles, et ma olen GRINGO. Üritasin talle seletada, et olen Eestist ja et see on Euroopas... Ta jäi oma arvamuse juurde.

Ma arvan, et olin neile kohalikele seal bussis sama suur elamus kui see pärastlöunane söit keset dzunglit koos 20 tömmu miniinimese ja kölaritest kajava "cherry, cherry lady" looga oli mulle.