Sunday, May 15, 2011

The one with Belize

Raul söitis järgmisel hommikul koju. Mina olin saanud kirja ühelt tsikilt, kellega Oxacas tutvusin. Ta küsis kus järjega olen ja kas ta vöib ühineda. Leppisime kohtumise Belzis, sukeldujate paradiisis Caye Caulkeri saarel.

Isegi kui olin kiindunud sellesse metsakommuuni ja Tatjana oli mulle nagu öde, olin uueks seikluseks, uueks sihtmärgiks rohkem kui valmis. Hääletasin oma seljakotiga bussijaama ja vötsin bussi Chetumali, et sealt järgmine hommik laevaga Belizi söita.

Ma olen merelaps ja see 3 tundi seal paadis oli mulle nagu kirss IGA tordi peal. Ma ei oska sõnadega seletada seda, mis värvi on ookean ja kuidas kiire sõit üle laineharjade mulle mõjub. Ma olen kindel, et ülejäänud rahvas seal laevas arvas, et olen peast segane kui terve tee pea aknast väljas mere laule laulsin.

Enne Caye Caulkerit tegime peatuse San Pedros. Seal on migratsiooniamet, kus lüüakse uus tempel passi ja - Tere tulemast Belizi!!! Uuesti paati kogunedes volksutasin laevajuhile silmi ja ta lubas mul teekonda kaptenisillal jätkata. Rööm on tödeda kui kaugele naeratusega jöuab. Rääkisin vanale merekarule, et Eestis saab talvel autoga üle jää saarelt saarele söita ja nautisin soojas tuules kuidas päike merre loojus. Möned hetked on hindamatud.

Sadamas ootas mind mu ameeriklannast tuttav Dawn. Ta oli juba reserveerinud hosteli ja teinud öhtusöögi plaanid. Peale 2 nädalat takosid ja ube tundus Belizi köök võrratu. Jöime paar rummi ananassi mahlaga ja Caye Caulker oligi paradiis.

Järgmisel hommikul läksin tuuriga snorgeldama. Nad viisid meid avamerele, kus ujusime koos raide, merikilpkonnade, lugematul hulgal muude mereelukate ja haidega. Loomulikult oli kogu see ettevõtmine vägagi turistikas ja tihtipeale said körval ujujalt müksu vöi takerdusid kellegi lestadesse aga kokkuvõttes ei vahetaks ma seda elamust millegi muu vastu.

Belizis elab 300 000 inimest, enamasti mustanahlised. Nad on üsnagi pealetükkivad ja saavad koguni pahaseks kui sa nende kaupa osta ei taha vöi nende baari sisse ei astu. Loodus on aga hingematvalt ilus. Sellel killukesel maalapil elavad köige eksootilisemad liigid ja kasvavad köige uskumatumad taimed, ookeanist ma ei räägigi.

Järgmine päev söitsime San Ignasiosse. See on väike koloniaalstiilis linnake üsna Guatemaala piiri lähedal. Esmapilgul ei midagi erilist, aga paigad, mida siit lähedalt leida võib on ahhetama panevad ka rohkem näinud reisijale. 20 minuti söidu kaugusel asub rahvuspark, kuhu siseneda saab ainult professionaalse giidiga. See on hindamatute liikidega dzungel, mille sügavustes leidub koopaid, maa-aluseid järvi, jögesid ja Mayade varemeid, paljud paigad on turistile ligipääsematud, paljud alles avastamata.

Palkasime giidi ja vötsime ette matka džunglisse eesmärgiga ronida koopasse, mida kohalikud tunnevad kui Actun Tunichil Muknal (maya keeles- kivist hauakambri koobas). See oli omamoodi Mayade pühakoda, kus tänaseni leidub rohkeid jälgi ohverdamisrituaalidest, ohvriandidest ja isegi inimohverdustest. See on väheseid kohti, kust ühtki leidu kusagile muuseumisse veetud ei ole, köik seisab täpselt nii nagu mayad selle jätsid.

Koopasuud kaitseb kitsas veeriba, millest üle tuleb ujuda. Millekski selliseks ei oleks ma osanudki valmis olla- ülepeakaela voolavas vees kivide vahel, kiivri, pealambi, täisriides ja tossudega. Seiklus oli täiskaigul käima tömmatud. Sealt edasi jätkus teekond pealambi örnas valguses kulgedes pilkases pimeduses üha sügavamale kalju sisse, kord üle kivide, kord jälle kaelani vees.

Ma ei taha isegi hakata PROOVIMA kirjeldada, mida me selles koopas nägime, kogesime ja millest osa saime. Suurt rolli selles looduse loodud imes mängis ka meie giid, kes on uskumatu fanaatik ja kelle kirg selle koopa vastu muutis kogu elamuse veel enam nauditavaks.

Kunagi klaasi veini körvale vöin heal meelel sellest päevast müstilisi lugusid pajatada, aga paberile ma seda ei pane.

2 comments:

  1. Mary, su jutustused on toredad, ma loodan väga Ladin-Ameerika mõnekuise reisi lähiaastatel ette võtta.
    Mäletan Kuubal üht trippi, mille sebisime libagiidilt, kes oli tunduvalt odavam, kui mingi safe reisibüroo. Matkasime ja valmistusime mäkketõusuks, mis pärast 4h ronimist oleks pidanud 3x3m mäetipu nautimisega päädima. Ühtäkki jäi giid seisma, tiris omal püksid jalast ja viipas käega. Puuvarjust välja tulles sain aru, et ka mina pean pükstest loobuma, sest ees ootas kivipõhjaga kiirevooluga jõgi, millest tuli üle ronida, et mäkke üldse saaks minema hakata. Nii ma siis lohistasin end sellest voolust läbi, mis iga hetk mind ära viia ähvardas. Ise hoidisin oma 15 000kr kaamerat koos pükstega peakohal ja palusin Kolumbust, et see mind aitaks :) Ta nimelt tänu sellele mäele Kuuba avastanud.

    ReplyDelete
  2. Oeh, jh, möned hetked on tõepoolest hindamatud!
    Ma nii loodan, et saad selle Lõuna-Ameerika asja ette vötta! Kui lubad, tulen sinuga;)

    ReplyDelete