The one with Heli again

Tagasi Conneticuti jöudmine röömustas ja kurvastas mind korraga. Ees ootas 3 päeva koos imeilusa Heliga, aga need 3 päeva olid ühtlasi mu seikluse viimased ja siit edasi viis tee tagasi koju.

Heli oli mind oodanud ja saabuda nii, et oled oodatud, on imeline tunne. Nende kolme kuuga oli palju juhtunud: Heli etendus möödus edukalt, ta sai kasulikke tutvusid ja rahuldas tugevasti oma esinemisvajadust. Laste kool oli löppenud ja nad nautisid oma suvevabadust. Ilm oli soe ja loodus kutsus palju valjemalt kui tookord aprillis.

Heli vedas mind poodidesse ja ma sain osta palju uusi asju, sest enamuse oma seljakoti sisust olin visanud Mexicos prügikasti. Kolm kuud käsitsipesu ja lakkamatut higistamist ei möju kangale kuigi hästi.

Ühel öhtul jöime Heliga pudeli rummi ja läksime kohalikku puppi seiklusi otsima. See oli masendavalt väike koht ja seal käis parajasti karaoke vöistlus. Kahjuks oli Heli oma hääle ära külmetanud ja me ei trüginud lavale. Istusime hoopis baaris ja sebisime karmi näoga barmani. Loomulikult oli ta abielus, aga viimase ringi jooke saime ikkagi baari kulul. Kodutee ajaks olin ma juba nii lövi, et Heli köndis minust 2 sammu eespool ja tegi, et ei tunne mind. Ma piilusin igasse postkasti ja keerlesin iga tänavaposti küljes. Pubi DJ söitis mööda ja pakkus meid koju viia. Mina olin loomulikult valmis ka tema koju minema, aga Heli ei arvanud see hea möte olevat. Hommikul olin talle loomulikult tänulik.

The one in Minnesota

St Paul AirPort, Minnesota. Kesk Ameerika on siit füüsiliselt ja vaimselt nii kaugel, et mälestused sellest seiklusest tunduvad unenäod. Aga inimesed on päris ja hüvastijätud on päris ja igatsus on päris.


Need kolm kuud on möödunud naeruväärse kiirusega ja ma olen oma rännaku lõpusirgel. Siit edasi on jäänud 4 päeva Conneticutis koos Heliga, siis NY-Warssaw ja Tallinn. Ma ei kujuta ette kuidas kohanemine selle heitliku ja kauge pöhjamaaga kujuneb. Kalendri suvi ehk leevendab protsessi, aga esimene jahe tuul, pärastlõunane vihm vöi tühi hing paneb mind pisarateni tagasi minna igatsema. Ma ei saa öelda, et ma ei taha koju tulla, tahan, väga tahan! Aga kui kauaks- selles on küsimus.


Niisama ei tule Minneapolisse kindlasti mitte keegi. Mina olen lihtsalt önnelik hing ja inimesed mu teel on olnud imelised. Suvalises hostelis Mexicos tutvusin kolme kodanikuga Minesotast- Dawn, Joel ja Anirban. Saime hästi läbi, seiklesime 2 päeva koos ja seks ajaks kui tee meid jälle lahku viis, olime saanud nii lähedaseks, et otsustasin nende küllakutset päris tösiselt vötta.


Sadas kui ma maandusin. Ma ei salli kui nii läheb. Aga taaskohtumise rööm, tuttavate külalislahkus ja Mexicost kaasa toodud kookose rumm tegid südame soojaks. Nad olid lubanud minu eest head hoolt kanda ja reaalsus kujunes veelgi paremaks kui öeldud sönad. Käisime Missisipi ääres jalutamas, kanuuga söitmas, karussellitamas, poodlemas, gay paraadil, jöime veel rummi, söime steiki, BBQd ja jäätisetorti. Köike seda saatis imeline seltskond ja palju naeru. Pärast 2 kuud džunglis olin selle ära teeninud.


Mulle meeldib Ameerikas külas käia, aga seal elamine tapaks mu söjaka loomu. Nad on seal liiga... mis see öige söna oleks? ... -ameeriklased?! Mulle meeldib kui mind ümbritsevad mötlevad inimesed ja seal neid palju ei ole.

Dawni silmad olid märjad kui me hüvasti jätsime. Önneks on ta piisavalt hull hing ja ma ei imesta kui ta oma seljakotiga üks päev mu ukse taga on. Ma igatahes ootan seda. Poisid nii emotsionaalseks ei läinud, aga ma tean, et neil oli minuga löbus ja isegi kui nad kunagi siiapoole ookeani ei jöua, jään neile igaveseks meelde.

The one with Livingstone

Avastasin, et ei ole sönagagi kirjeldanud seda linna, kuhu pidama olen jäänud. Livingstone on möne tuhande elanikuga väike garifuna linnake Guatemala kagu osas, Atlandi ookeani ääres, Rio Dulce järve suudmes.

Kohalikud on pöhiliselt mustanahalised, omal ajal Aafrikast toodud orjade järeltulijad. 19 sajandi alguses sai Livingstone'st ametlik sadamalinn. Rohke liiklus töi kaasa hasartmängud, prostitutsiooni, lausjoomingud ja löbusa elu. Siia eksinud misjonärid kuulutasid selle koha 'ilma Jumalata linnaks'. Tänaseks on asi paljuski maha rahunenud, aga jäljed sellest ajast on ikka veel olemas ja ma kujutan selgesti ette kuidas elu käis nagu Kariibimere piraatide filmis.

Tänase päevani pääseb Livingstone'i ainult mereteed pidi vöi hobusega. Kohalikud on keeldunud igasugusest maismaa ühendusest ja nii ei too siia linna ükski maantee ega käidav rada. 20. saj löpul oli Livingstone pöhiline narkovärav Pöhja- ja Lõuna- Ameerika vahel. Nüüdseks on asi väidetavalt kontrolli alla saadud, aga köik vöimalikud mönuained on endiselt üsna soodsa hinna ja hea kvaliteediga väga kergesti kättesaadavad.

Aga mu köige suurem pettumus on rannajoon ja merevesi. Maja taga on ookean, aga see on niiiiiii räpane, et siin oldud aja jooksul ja isegi 45 kraadise kuumusega, ei ole ma sinna ujuma läinud. Kanalisatsioon jookseb otse vette ja prügi on igal pool, alates pinnal ulpivatest pudelikorkidest, löpetades pool lagunenud pampersite ja katkiste rehvidega puude all. Liiv on mulla ja sodiga segamini, vesi kahvatu hallikas vöi mustjasroheline. Paadisöidu kaugusel on turistidele tasuline rand - Playa Blanco, kus omanikud üritavad kitsast rannariba puhtana hoida, aga lained toovad üha uut saasta kaasa ja vaene neegripoiss peab terve päeva rehaga mööda mereäärt vantsima. Aga neeger on loomupoolest laisk, ega ta väga ei pinguta kah...

The one with the job

Jah, ma olen laisk olnud. Paigal viibimine möjub nii. Tekib teatud rutiin ja blogi kirjutamine ei ole seni kuidagi päevakorda mahtunud. Aga ma püüan kaotatud aja tasa teha.

Kui ma La Iguanasse saanubusin töötasid siin kaks inglise tsikki (18 ja 19 aastased)- Heather ja Sasha, üks kanada poiss Joel(18) ja üks inglise poiss Ray(26). Viimane oli selline tüüpiline 'iga naise mees', aga ta on 10 aastat barman olnud ja seda vöis igast tema liigutusest näha. Selle meeskonna ülesanne oli päevast päeva rämedalt pidu panna, inimesi löbustada ja neile vöimalikult palju alkoholi müüa.

Ma arvan, et minu siia jäämise kaalukaim pöhjus oligi tegelikult Ray. Mul tekkis tema vastu suur respekt, sest ta mötles ja tegutses nagu valge inimene, nii nagu mina harjunud olen. Kui levis söna minu soovist 1 proovipäev teha, tuli Ray minu juurde ja veits isegi palus, et ma jääks, sest tal oli plaan edasi reisida ja ta ei tahtnud hosteli omanikku tööjöu hädasse jätta. Väga täiskasvanud suhtumine ja need kaks suurt sinist silma- mul ei olnud südant talle EI! öelda. Oma peas sain selle otsusega rahu alles siis kui suutsin möelda, et siia jäämine ja nende inimeste aitamine on minu panus köige hea eest, mis mind mu reisil saatnud on.

Et oma aega vöimalikult ratsionaalselt tarbida, alustasin hispaania keele tundidega, (olgu siis mainitud, et enamus Kesk-Ameerikat räägib seda keelt). Praktika poolega on siin hostelis muidugi raske, sest kogu suhtlus käib inglise keeles, aga mu öpetaja räägib ainult hispaania keelt ja mu tahe on tugev.

Minu tööpäev algab kell 7 hommikul ja löppeb kell 15.00. See on minu endisele öisele eluviisile tore vaheldus. Siinne päike ongi juba varastest tundidest liiga kuum, et kauem magada.

Töö ise on imelihtne- check in/check out, hommikusöögi serveerimine ja üle üldine olukorra kontrolli all hoidmine. Kui hostel on tühi, käime sadamas paate ootamas, et uusi inimesi tuua. Sellest on saanud mu päevade tipp hetk. Seal kai peal saab päikest võtta ja neegripoistega lobiseda. Ma olen neile juba "oma särk", surume käppa ja teeme " yo- yo, que pasa!" ... Jah, ma ise ka ei usu....

Tänaseks olen avastanud, et köige raskem osa selle töö juures on igal öösel hullu möllu panna. See on enam vähem sama kohustuslik nagu ruumi korrashoid vöi söögi serveerimine. Kuigi minu ametlik tööpäev löppeb kell 15, olen ikkagi 'part of the crew' ja see hostel on mu kodu, nii olen sisuliselt 24/7 valvel. Meil on omad mängud ja vöistlused ja tantsud, mis igal õhtul läbi tuleb teha. Keegi muidugi ei sunni meid, see lihtsalt läheb nii. Ei pea vist mainima, et alkoholi tarbimisega on sama lugu.

Päris huvitavaid inimesi käib siit läbi, päris huvitavaid lugusid juhtub. Aga kui ma siit löpuks pääsen, pean küll rangele rohelise tee ja salati dieedile jääma.

The one with staying

Ma ei oleks kunagi uskunud aga iga sissekandega läheb mul eestikeelne eneseväljendamine üha raskemaks. Siiani on minu blogi olnud mu pöhiline emakeelne sõber. Peale pikki päevi muus keeles punnides on imehea end eesti keeles maha laadida.

Eile aga tundsin esimest korda kuidas sõnad jäid kinni ja enamus mötteid mu peas olid inglise keelsed. See on tegelt päris loogiline, aga samas häiriv. Siit edasi on eestikeelne blogi juba pöhimötte küsimus.

Tuleb välja, et eksisin oma viimases sissekandes. La Casa de Iguanasse jäämise vöi edasi minemise otusus ei olnud kaugeltki lihtne. Vöi noh, tegelikult teadsin, et jään, aga selle otsuse enesele rahuldavalt ära argumenteerimine oli keeruline. Mingil moel on see isegi alles protsessis. Muidugi ei seo mind selle kohaga ükski leping, vöiksin iga kell koti kokku panna ja värava tagant "hasta luego" teha, aga ma ei ole päris see tüüp. Nüüd jääb üle antud vöimalusele maksimum panus panna. Kui ma kunagi teada saan, milleks kogu see olukord hea oli, annan teada.

The one with Casa de Iguana

Ma arvan, et ei ole ikka veel üle saanud selle paadi lokustavast vönkest. Esimesed mustad poisid müüsid hosteli juures valjusti kanepit. Ma ei usu, et keegi meeskonnast päriselt kaine oli ja kell oli alles kolm päeval. Siin viibimine töotas huvitav tulla.

Kiilakas tatoveeritud musklis mees juhatas meid tubadesse. Ta hääl reetis ta karmi eluviisi. Ta meeldis mulle. Tegelikult nad köik meeldisid mulle, mis on veider, sest tavaliselt ma olen väga valiv.

Kombeks on kõigile uustulnukatele lühidalt rääkida hosteli reeglitest ja sellest, mis ümberkaudu teha saab. Siin on vaga kodune. Köik istuvad ühe

laua taga ja lobisevad, köik teavad köiki nimepidi. Esimesest hetkest alates oli mul seal hea. Jöime rummi virsiku mahlaga, suitsetasime, söime, rääkisime. Öhtu lõpuks olin ülemuselt loa saanud teha üks proovipäev, sest neil on uut meeskonda vaja.

Mul on selle reisi jooksul ennegi tulnud teha raskeid otsuseid, aga see on üks keerulisemaid. Miinimum tööaeg on 1 kuu, saad tasuta ööbimise, kolm söögikorda, soodsama alkoholi ja 1000 quetzale. Kõlab väga hästi. Töö ei ole kuidagi raske ja meeskond väga chill. Aga mul ongi ainult üks kuu aega ja kui selle siin veedan jääb mul Honduras ja Nicaraagua nägemata.

Aga eks ma mötlen selle üle kui kaineks saan. Millegi pärast on mul tunne, et see köik laheneb kergemini kui ma arvan.

The one with Maritsa

Järgmine peatus - Rio Dulce. See on väike räpane linnake riigi ida osas suurima järve ääres. Siit ei ole ookeanini enam pikk maa. Plaan oli peatuda üheks ööks ja siis jõuda Livingstone'i, päris Atlandi ääres.

Aga ma ei ole suurem asi plaani tegija, veel vähem oskan ma plaani järgi tegutseda. Nii juhtuski, et tutvusin bussis ühe prouaga, Maritsa, kes oli 20 aastat Kanadas elanud. Lobisesime niisama ja ta kutsus mind külla, kui kunagi veel naabrusesse satun. Ütlesin, et kui talle sobib, vöin kohe ka tulla.

Tema linnake El Estor on küll kaardile märgitud, aga see koht on nii väike ja möttetu, et ilma tuttavateta sinna naljalt ei jöuaks. Need inimesed on lühikesed ja veidi mongoliidsete joontega. Neil on kombeks sünnitada nii palju lapsi kui juhtub ja see teeb nad üsna vaeseks. Köik kohad on neid mudilasi täis, nad on mustad ja pool paljad. Kogu see linnake on veits udune, järv ja taevas ja mäed on köik ühte värvi.

Maritsa majake on kohe keset linna. Ta abikaasa töötab linnavalitsuses. Nad on uskumatult toredad inimesed. Ma sain magamiseks eraldi külaliste maja. Nad viisid mind linnatuurile ja tegid mulle süüa.

Jäin kokku kaheks ööks. Teisel päeval viisid nad mind kose juurde, kust voolas maapöuest kuum vesi. See oli fantastiline koht. Tagasi tulime mikrobussiga, mis oli täis matšeetadega räpaseid töömehi. Kaks tüüpi istusid katusel. See ei ole päriselt lubatud ja politsei tegi juhile trahvi :D

Vestlesin põgusalt ühe jörmi vennaga, kes mul praktiliselt süles istus. Ta oli mönda aega Ameerikas elanud ja valdas konarlikku inglise keelt. Ta ütles, et ma olen GRINGO. Üritasin talle seletada, et olen Eestist ja et see on Euroopas... Ta jäi oma arvamuse juurde.

Ma arvan, et olin neile kohalikele seal bussis sama suur elamus kui see pärastlöunane söit keset dzunglit koos 20 tömmu miniinimese ja kölaritest kajava "cherry, cherry lady" looga oli mulle.