The one in Minnesota

St Paul AirPort, Minnesota. Kesk Ameerika on siit füüsiliselt ja vaimselt nii kaugel, et mälestused sellest seiklusest tunduvad unenäod. Aga inimesed on päris ja hüvastijätud on päris ja igatsus on päris.


Need kolm kuud on möödunud naeruväärse kiirusega ja ma olen oma rännaku lõpusirgel. Siit edasi on jäänud 4 päeva Conneticutis koos Heliga, siis NY-Warssaw ja Tallinn. Ma ei kujuta ette kuidas kohanemine selle heitliku ja kauge pöhjamaaga kujuneb. Kalendri suvi ehk leevendab protsessi, aga esimene jahe tuul, pärastlõunane vihm vöi tühi hing paneb mind pisarateni tagasi minna igatsema. Ma ei saa öelda, et ma ei taha koju tulla, tahan, väga tahan! Aga kui kauaks- selles on küsimus.


Niisama ei tule Minneapolisse kindlasti mitte keegi. Mina olen lihtsalt önnelik hing ja inimesed mu teel on olnud imelised. Suvalises hostelis Mexicos tutvusin kolme kodanikuga Minesotast- Dawn, Joel ja Anirban. Saime hästi läbi, seiklesime 2 päeva koos ja seks ajaks kui tee meid jälle lahku viis, olime saanud nii lähedaseks, et otsustasin nende küllakutset päris tösiselt vötta.


Sadas kui ma maandusin. Ma ei salli kui nii läheb. Aga taaskohtumise rööm, tuttavate külalislahkus ja Mexicost kaasa toodud kookose rumm tegid südame soojaks. Nad olid lubanud minu eest head hoolt kanda ja reaalsus kujunes veelgi paremaks kui öeldud sönad. Käisime Missisipi ääres jalutamas, kanuuga söitmas, karussellitamas, poodlemas, gay paraadil, jöime veel rummi, söime steiki, BBQd ja jäätisetorti. Köike seda saatis imeline seltskond ja palju naeru. Pärast 2 kuud džunglis olin selle ära teeninud.


Mulle meeldib Ameerikas külas käia, aga seal elamine tapaks mu söjaka loomu. Nad on seal liiga... mis see öige söna oleks? ... -ameeriklased?! Mulle meeldib kui mind ümbritsevad mötlevad inimesed ja seal neid palju ei ole.

Dawni silmad olid märjad kui me hüvasti jätsime. Önneks on ta piisavalt hull hing ja ma ei imesta kui ta oma seljakotiga üks päev mu ukse taga on. Ma igatahes ootan seda. Poisid nii emotsionaalseks ei läinud, aga ma tean, et neil oli minuga löbus ja isegi kui nad kunagi siiapoole ookeani ei jöua, jään neile igaveseks meelde.