The one with the comeback

Seda peatükki olen kaua oma peas kedranud. Ei tea kas alustada sealt, kus lugu lõppes või hüpata julmalt käesolevatesse seiklustesse. Ma ei saa öelda, et ma Eestis oleks igavat elu elanud, aga niipea kui mind siia saarele tagasi lennutanud Boeingu rattad maad puudutasid on päevad uskumatut täis.

Olde Hansa viimane tööpäev oli laupäeval ja pühapäeva pärastlõunal võtsin juba suuna lõunasse. Mu siinne tööandja oli mu tulekust küll teadlik, aga täpsest kuupäevast või kellaajast kindlasti mitte. Minu seikluste himuline stiil jättis sellised pisiasjad täpsustamata.

Kui lennujaamas kohvrit ootasin üritasin ühte reisiagentuuri tädi ära rääkida, et paketireisi bussiga oma kodulinna Hersonissosesse saada, aga ta hakkas kuidagi ebamugavalt midagi keerutama ja nii meeleheitel ma ka ei olnud, et teda mingit pidi paluma hakata. See saar on mind hästi hoidnud ja omaks võtnud, siin ei karda ma midagi.

Ma ei jõudnud isegi arvama hakata, kus pool bussijaam võiks olla kui üks eelmise aasta tuttav mulle otsa koperdas. Ega ta mu nime ei mäletanud, aga ta oli autoga ja just Hersonissose poole teel ning rohkem kui hea meelega nõus mind ära viskama.

„Tere tulemast koju“ sönas sohver kui Hersonissose sisse sõitis,„Did you miss it??“

Tundsin kuidas need tuttavad tuled ja öhu soojus tõid tagasi selle rahu mu hinge, mis kõik need külmad kuud mu kodumaal mult ära olid viinud, ning vaid muigasin juhile vastuseks...

Minu Jana ja Georgious (Vesuuvio omanukud) istusid oma välikohvikus. Peatusime sinna ette ja lasime pika signaali. „Vaata, kelle ma teile tõin!!!“ hüüdis mind ära visanud tuttav (olgu siinkohal mainitud, et ta on Georgiouse suur söber). Ma hüppasin Janale kaela ja unustasin niigi vaeva näinud juhi oma kohvrit maha tõstma. Mul oli tunne nagu ma ei oleks ära olnudki.

The one with Vesuvio

Kui ma oleksin turist, oleks Vesuvio mu lemmik restoran. Hee… eks ta on ka praegu minu lemmik restoran, aga seda suuresti, sest töötan seal ja mulle on nii kui nii kõik palju toredam.

Meie peamine trump on see, et asume peatänavalt veidi nurga taga ja erineme suuresti ülejäänud söögikohtadest, mis nagu seened piki rannapromenaadi pikutavad. Vesuvio on nagu taga hoov, mis on täis lilli, maitsetaimi, puid ja ilupöösaid ning üle kogu selle kupatuse laiub viinamarja väätidest katus koos päris viinamarjadega. Septembri lõpus saavad marjad küpseks, siis me hakkame neid sööma ja pakume külalistelegi (kui niigi sitt hooaeg selleks ajaks juba läbi ei ole muidugi).

Minu põhikolleeg Manolis kannab kõige elava eest selles aias tõelist isa hoolt. Kastab kõiki taimi pühaliku hoolega, räägib lilledega nagu mu ema, aga tema tõelised lemmikud on ikkagi viinamarjad. Iga tööpäeva alguses möödab ta kõigepealt pilguga palju miski kasvanud on ja kust, mida kõpitseda tuleb. Kord juhtus, et mingi liigselt mõnujooki tarbinud malaka oli ühe lillepoti üle aia ümber lükanud ja kord oli üks taim koos potiga sootuks minema taritud. Siis oli Manolis kuri nagu makaak ja sajatas üsna pika monoloogi roppusi… sealt mu keeleoskus kujunebki…

Ühel öhtul kutsus Manolis mind kavala pilguga endaga kaasa, ronis ühe laua peale ja noppis peotäie esimesi valmis saanud viinamarju. No ma olin umbes sama elevil nagu temagi, kuigi tema röömustas, et marjad nii vara valmis on ja mina, sest ma ei olnud kogu oma elu jooksul otse puuotsast viinamarju söönud. Manolis oli juhm, kui talle selle saladuse avaldasin ja arvab vist tänini, et tegin nalja.

Iga jumala päev kell viis oleme Manolisega platis, istume laua taga joome ühe mahla, kraabime kokku viimase tahtejõu ja hakkame laudu katma. Alates laudlinast kuni klaasideni ja iga jumala öhtul kell kaks kulub kogu tahtejõud sama kupatuse kokkupakkimiseks. Miski ei saa ööseks välja jääda, sest sisuliselt on kogu restoran ikkagi lageda taeva all ja joobes noorukid võivad igast laokile jäänud resto inventarist enesele lelu teha. Ma ei kujuta ette, et Manoli on kõike seda teinud järjest 10 aastat, mul on juba 3 kuuga kõigest sellest oksendamiseni.

Ent kõigest hoolimata ei saa ma üle ega ümber sellest suurest önnetundest kui tööpäev lõpeb ja ma Vesuviost koju jalutan, üle kere väsinud aga endaga jumala rahul. Kui ma selle aja üle elan, olen orderit väärt- pool aastat ilma ühegi vaba päevata rämedalt töötamist. Pärast sellist katsumust ei peagi minust enam naelu tegema, ma olen ise ülekere üks raudnael.

The one where Žen goes home

Möödunud on 2 kuud. Oma peas olen selle aja jooksul välja mõelnud vähemalt 10 erinevat algust käesolevale sissekandele ja nüüd, kui lõpuks klaviatuuri kohal koogutan, ei meenu ükski. Võib-olla jätkan, kus pooleli jäin…

Önn ei ole ikka veel rahas. Önn on see kui tuled öösel pool kolm töölt koju, särk läbimärg, selg valutab, jalatallad tunduvad maha tallatud maast ümmargused, aga kuukiirtes mängivate lainete aeglane kohin kõditab kõrvu ja palavast päevast ikka veel soe tuul sasib soengust ära vajunud juustes... hingad örnalt soolast mereöhku ning köik muu ununeb. Jääb vaid ööpimeduses piirideta näiv Vahemeri, kuu ja kaugelt kostuv ööelu kömin. Ma armastan seda kohta!

Ma armastan seda kohta ka peale seda kui mu senise elu kõige pikem kooselu suhe läbi sai. Nimelt otsustas mu elukaaslane Ženja mind siia Vahemere müütilisemale saarele maha jätta ning kui ta peale pikki ponnistusi oma kohvri luku kinni suutis venitada, lasi ta suurel metalllinnul end Eestisse tagasi kanda.

See oli tema otsus ja kuigi mul oli üsna suur roll, miks ta selle tegemist nii kaua edasi lükkas, ei tahtnud ma olla põhjus, miks ta tugevalt vastu enese tahtmist siin edasi punnitama peaks. Mõnikord võidab see, kes esimesena alla annab. Ma tean, et see ära oldud kuus kuud õpetas talle palju ja ma tean, et ta ei kahetse selle seikluse ette võtmist ning ma soovin, et kõik, see, mida ta väärt on ja mida ta nii kaua oodanud on, leiaks tema juurde tee.

Ma olen läbi kogu elu võrdlemisi üksik hunt olnud. Kuigi tulen suurest perekonnast ja vajan enda ümber pidevalt suurt seltskonda, armastan neid hetki, kus sulgen kogu maailma eest ukse ja olen lihtsalt üksinda. Alates 17. jaanuarist olime Ženiga paar :D elasime kuus kuud külg külje kõrval. Oli kordi, kus me olime valmis üksteist ära sööma, aga samas teadsime, et kogu selle jama sees, saame VAID teineteisele loota. Me olime vööral saarel, vööraste inimestega ja meil ei olnud mitte kedagi ega mitte midagi muud. Ka kõige üksikum hunt kohaneb sellistes oludes karja loomaks…

Alles siis kui Žen mind lennujaamas hüvastijätuks kallistas, sain aru kui üksi ma tegelikult siia maha jään ja kui ma meie korterisse tagasi jõudsin - laual 2, kiirustades tühjaks joomata, kohvitassi, Ženja tühi voodi ja peegli laual eelmisel öhtul peomeeleolus võetud foto meist kahest, relvituks tegevalt naeratamas… jooksis kõik see kuus kuud mu silmade eest läbi ja ma uinusin pisarais.

The one after very long time

Kell on pool kaheksa hommikul. Päike särab juba võrdlemisi kõrgel. I-tunes on mulle taustaks mängima valinud Mozardi „Requiemi”, üle rõdu lendas suur valge tuvi ja naabrimees hakkab tööle minema. Mul on seljataga järjekordne meeletu öö, mis kulmineerus suplusega tõusva päikese punaka säraga vahemeres. I’ts beautiful isn’t it?” ütles rasta patsidega prantsuse noormees, kes püüdis kaldalt seda ilu oma kaamerasse jäädvustada. „Yes! It’s almost perfect… like life itself,” vastasin ja kastsin pea kibesoolasesse vette.

Viimasest sissekandest on palju asju muutunud. Me Ženiga oleme nüüd jällegi töö inimesed. Žen töötab seal armsas restoranis, millest juttu oli- „Just Arby”. See on vist kõige väiksem söögikoht terves Hersonissisoses, mille omanik on üks Serbia päritolu mees Arby. Tema naine Niky on hollandist nagu ka enamik selle restorani klientuurist. Nad on suurepärased inimesed ja armastavad Ženjat üliväga.

Mina töötan Itaalia stiilis „Vesuviuse” nime kandvas restoranis. Selle omanik on kreeklane Georgius, kelle naine Jana on samuti Serbiast. Mul on tunne, et ka nemad on head inimesed, vähemalt Jana ei väsi seda kordamast. Minuga on nad toredad ja ma loodan, et see suhtumine aja jooksul ei muutu. Ka Vesuvius ei ole teab, mis suur koht. Köögis töötab 3 hinge pluss nõudepesija. Saalis olemegi mina, Jana ja Manolis. Manolis on hull vend, kellest võiks samuti terve peatüki kirjutada, aga ma ootan sellega veel pisut ja kogun taustinformatsiooni.

Muutunud on ka meie perekonna koosseis, Ženi ema ei ela enam meiega. Talle ikka ei meeldinud siin ja temale töö leidmine osutus raskemaks kui me valmis olime. Ega need inimesed siin ikka ei kujutanud ette kui perses käesolev hooaeg olema saab. Poed, restoranid, butiigid on tühjad. Põhiline turist on 17- 20 aastane hollandlane, sellisele ikka naljalt kasukat või teemantsõrmust ei müü. Ööklubidel ja baaridel on rohkem lööki. Kui asi sedati peaks jätkuma, on varsti kõigil suu nutuvõrus ja panga kontol enne koma kohta vaid 1 null. Aga kreeklane on liiga uhke, et kurta. Tomorrow is a new day.

Aga meie Ženiga oleme täpselt sama pöörased nagu ikka. Jõudsime kokkuleppele, et peaks ikkagi varakult Paldiski maanteele koha kinni panema, selleks ajaks kui tagasi tuleme. Kuigi see kuu suutsime esimest korda ise teenitud raha eest korteri üüri maksta, on meie finantsolukord jätkuvalt miinus märgiga. Külmkapis haigutab peale ema ärasõitu vana tuttav tühjus, vannitoas ei ole seepigi, uutest riietest kapis või muust bisuteeriast meigi kotis ma ei räägigi. Tele2 sokutas mind maksehäiretega isikute registrisse, SEB meenutas mitmes kirjas oma õigust jätkuvate laekumishäirete korral kogu õppemaks korraga sisse nõuda… ja mulle ei meenugi tuttavat, kellele ma midagi võlgu ei ole….

Aga palun väga- siin teile kõige elavam näide sellest, kuidas önn ei ole rahas. Kõigest hoolimata olen nii önnelik ja tagasi vaadetes, ei teeks ma mitte ühtegi asja teistmoodi!

The one with Mann and Käks

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Anyway- Happy as hell!

The one with all Estonians

Arutasime Zeniga, kas eestlasi ka siin käima hakkab. Ja ei läinudki kaua, kui LascaLa ees ullitades kuulsime kaht neidu minu ema keelt rääkides mööda kõndivat. Läksin põlema nagu kutsikas, oleks mul saba, oleksin selle otsast liputanud.

Tsikid osutusid jumala ägedaks. Nende viimasel öhtul siin kutsusime nad endiga päris Kreeta klubisse. No see oli ikka üks raju öö. Ma loodan, et neile ka meeldis, mina igatahes jõudsin alles hommikul kell 7 koju. Siinkohal – Merle ja Kerttu, tervitused teile!

"Do you have sardines?", küsis üks härra minult resto ukse peal. Lubasin suure suuga, et muidugi, võtke aga istet. Kui ma tema daamile menüü ulatasin, ütles too mulle eesti keeles "Aitäh!" mehele menüüd ulatades vastasin- "Aga palun!" Ma kujutan seda üllatust ette. Tuled Kreeta saarel mingisse suvalisse kohta sööma ja ettekandja on eestlane. Onu oli veits pettunud ka- „ma tahtsin daami ees uhkeldada, et oskan kreeka keeles toitu tellida ja näe, nüüd ei saagi.”

Kolmandad eestlased olid minu jaoks täielik pettumus- kuulen, lähevad mööda, ma olen vormi riides restorani ukse peal, hüüan neile eesti keeles- TERE DAAMID! Nad ütlevad „Tere” ning sammuvad edasi nagu see oleks kõige tavalisem asi. Võib-olla neile oligi.

Järgmised olid seevastu väga ägedad. Lähevad neljakesi, söövad jäätist, ma ei mäletagi kuidas neile ligi astusin, aga nemad võlgu ei jäänud - „Heldeke, mis sa siin teed, orjaks müüdi või? Tahad me viime sind Eestisse tagasi?” Jäime lobisema ja enne kui nad ehk isegi aru said, sõid nad juba meie miljoni dollari vaatega restorani terrassil õhtust. Oleks Eestis ka teise eestlasega kontakti loomine nii lihtne, oleksime üks ägedaim rahvus. Pärast sööki jõime koos kaks pauku rakit (kohalik viina moodi jook) ja mul oli oma väikese rahva üle hea meel.

The one with back to square one

Ženile pakuti ühes äärmiselt armsas ime pisikeses restoranis tööd juba siis kui me alles LascaLas olime. Just kui ta otsustas selle vastu võtta, pakkus ka üks meie tuttav talle oma juveeli poes tööd. Nüüd on jälle mure. Kas teha asja, mis meeldib üliväga- töötada seal VÄGA nunnus restos, või teha asja, kust saab head raha- töötada juveeli poes. Tuleb välja, et mõlemat korraga ühest kohast saada ei ole just väga tihti võimalik.

Samal ajal kui Ženil on 2 uut töökohta, ei ole minul ühtegi. Ja ma isegi ei tea, mida ma tahan. Mind ärritab üliväga, et pean jälle algusest alustama. Proovin kõiki mõtteid seada nii, et ma ei kahetseks oma, iga hetkega üha enam liiga impulsiivselt langetatud näivat, LascaLast lahkumise otsust. See õhkkond seal oli ebaterve ja kui juba poole koormusega töötades olid inimesed nii agressiivsed, siis täis koormusega nad söövad üksteist elusalt. Mulle ei ole seda vaja. Ma olen ikkagi valge inimene :D

Samal ajal hakkab majanduskriis ka siin, kõige kurja eest nii kaitstud näival saarekesel, oma karvast palet ilmutama. Käisin täna veits ringi, kuulasin maad… nutune on olukord. Hotellid on tühjad, restodes on meeskonda rohkem kui külalisi ja müüjad haigutavad poe ukse ees. Ilm on ka alles jahe…

Ma ei tea, mida tänada, et meil on Ristiisa. „Ärge arvake, et kui te enam minu kohas ei tööta, et ma teie jaoks kuhugi ära kaon. Kui vaja, ma aitan!” Vot selline mees… Ükspäev Žen oli väga tüdinud kõigest, Ristiisa küsis, mis sa teha tahad. "Ma tahan ära surra", ütles Žen ja Ristiisa vastas täieliku rahuga- „Mitte siin saarel! Ma ei lase sul!” Ja me teame, et ta räägib tött.