The one with Mexico City

Ma tulin Miami Beachilt- shokolaadi pruun, miniseelikus ja körgete kingadega... Mu 16 kilone seljakott ja Mexico City 18 kraadi oli terav kontrast mu riietusele ja sellele kust tulnud olin.

See linn on räpane ja raske. Need inimesed on kuidagi kinnised, neil tundub olevat ebamugav ja nad on igalpool. Nad ei meeldi mulle ja see tunne näis olevat vastastikune. Ilmselt kirjutas mu umbkeelsus ja blond juus *"GRINGO" mulle nätaki otsaette.

3 tunnine lennukisöit öhukonditsiooneeris ja magamata öö ei olnud mu tervislikku seisundit just parandanud. Tegin tiiru südalinnas. Mu saabumine oli sattunud ülestöusmispühade peale ja see rahvamass tahtis mind lämmatada. Pögenesin keskväljaku katedraali. See oli imeline ehitis. Mulle meeldivad kirikud. Ma ei kuulu ühtegi usulahku ja vöin kogu Piibli töe kergelt kahtluse alla seada, aga iga pühakoda on minujaoks eriline paik. Nende ehitiste suurus, seinte kindlus ja detailide rohkus tekitab minus teatavat aukartust nende inimeste ees, kes köigesse sellesse päriselt usuvad. Nende usk, on minu jaoks püha.

Jäin suure ristilöödud Jeesuse kuju ette istuma, keegi mängis orelit. Need möned minutid olid müstilised. Kölab nagu klišee, aga mul on tunne, et seal, keset Mexico Cityt, selle kulla ja nikerdustega kaunistatud kuju ees, sölmisin ma Jumalaga rahu...

Tagasi hostelis leidsin mingid tsikid, tegime ühed tequilad, aga mu keha tundus palavikus ja kurk valutas, olin sunnitud kotile ära kobima. Järgmisel hommikul läksime koos ajalooga tutvuma, tuleb välja, et kogu Kesk-Ameerika on seda rohkelt täis ;)

Teotihuacan oli omal ajal Mexico köige suurem linn. Selle tänaseni säilinud püramiidid pärinevad esimesest sajandist ja kuigi ülejäänud linnast on alles vaid fragmendid, laseb see, mis alles on päris hästi ettekujutada, asteekide kunagist vöimsust ja rikkust. Ei 40 kraadine kuumus ega kurguvalu ei takistanud mind piilumast iga nurga taha ega ronimast iga püramiidi tippu. See oli päris muljetavaldav kogemus. Kahjuks olid köik märgid ja legendid hispaania keelsed ja meie ainus giid oli Lonely Planeti 2000 aasta eksemplar. Aga seltskond oli tore ja me ei hoolinud, et iga katkise kivi juures uut loengut ei peetud.

Plaanisin öhtul uude linna söita, aga mu keha arvas, et tahab veel veidi puhata. Oligi parem, sain uutelt tuttavatelt rohkem asju pärida. Üks neiudest oli Austraaliasth pärit, elas Californias ja oli just tulnud 2 kuuliselt seljakotireisilt Kesk-Ameerikas. Panime koos kirja köik olulised kohad, kus ma lihtsalt PEAN ära käima ja jöime veel ühed tequilad- Arriva! Uuel hommikul käisime Mehhiko Antropoloogia muuseumis, see on Ameerika suurim ja sinna on kokku kogutud köik tähtsamad ning väärtuslikumad leiud varemetest üle Kesk-Ameerika.

Öhtul jöime austraallasega viimased tequilad ja mul oli aeg jälle edasi minna. Seekord juba kindla sihi ja üle keskmise teadmistega.

*GRINGO - on söna, mida mehiklased kasutavad ameeriklaste kohta. See tuleb eelmise sajandi revolutsiooni ajast, kui ameeriklased tulid siia rahu rikkuma. Nende mundri värv oli roheline ja mehiklased hüüdsid neile -"Green go! Green go!"

The one with the Irish

Ühel õhtul, kui rannast jooksmast tulin, oli mu hosteli toas järjekordne uustulnuk. Ta oli Iirimaalt pärit ja saabus just ringreisilt Kesk-Ameerikast. Rääkisime möned viisakused, nagu ikka uute toakaaslastega kombeks on: "kust sa tuled, kuhu lähed, kaua oled teel, kus on hea ja kus on odav jne". Terve selle aja soris ta oma kotis ja avastas siis, et oli oma krediitkaardi unustanud padjapüüri sisse viimases hostelis, Nikaraaguas...

Ma nii ei tahtnud tema nahas olla. Ta oli Miamisse tulnud üheks ööks ja pidi järgmine hommik söitma San Franciscosse, ta taskus oli 3 dollarit. Ma olen kuulnud, kuidas omal ajal tuldi "vanast maailmast" Ameerikasse veel vähemaga ja hakati "köikide vöimaluste maal" miljoneid teenima, aga mul oli tunne, et see ei ole üks neist lugudest.

No ega siit edasi just palju vöimalusi ei olnud. Ta kirjutas oma öele, et too vana krediitkaardi sulgeks ning tagavara krediitkaardile raha kannaks. Nüüd jäi ainult oodata, et Euroopas päev algaks.

Teadmatuses oma önnetust olukorrast, oli neiu viimase sularaha lennujaama Tax Frees odavale rummile kulutanud ja jumal tänatud, sest selline seis kisendas paari terava järele. Mul oli voodi all pakk kröpsu ja nii ta läks- öö Miami Beachil ja pudel rummi.

Käisime mingil peol, kus letil tantsis Michael Jackson, söime pizzat, arutasime maailma asju ja otsustasime, et ma pean minema Nicaraaguasse. Ta jutustas, et seal on üks küla, kus üks noor ameeriklane peab hostelit. Selle koha leidmiseks peab teadma, kus ja mis see on ja kui su nägu neile ei meeldi, siis nad sind sinna ei vöta. Ta lasi sellel köigel kölada nii, nagu seal olekski paradiis.

Vöite ise ette kujutada hommikut peale liitrit rummi. Kulminatsiooniks olin öösel pudeli coolat oma kotis ümber valanud ja mu mobiiltelefon oli veel rohkem katki kui ma ise. Ka iirlasel oli paremaid hommikuid olnud. Öde oli pangaga asjad korda saanud, aga raha pidi laekuma uue nädala alguses. Peale ahastust ja mönda pisarat, tundus mulle, et tema vajab mu SOS olukorraks hoitud raha rohkem kui mina ja andsin talle 50 dollarit. Rohkem ta ei olnud nöus vötma ja sellegi lubas ülekandega tagastada.

Koos iirlasega lahkus Miamist ka hea ilm. Jalutasin kesklinna, pettusin selles hingepöhjani, naasin hostelisse just enne vihmasadu ja jäin magama. Ma ei saanudki aru kas see oli pohmakas vöi päikesepiste vöi öhk konditsioneerist, igatahes tundsin ennast erakordselt halvasti. Järgmisel hommikul (endiselt sita enesetundega) ostsin ühe otsa pileti Mehhikosse ja läksin tagasi voodisse. Uueks seikluseks oli vaja välja puhata.

The one with all the beach

Nii abivalmeid inimesi kui Miamis, pole ammu mu teele sattunud. Neegripoisid töid mind lepitud kohta ja kutsusid nädalavahetuseks rannapeole. Onu bussijaamas andis mulle oma sooduspileti, järgmine onu, kellelt teed küsisin, jättis mulle oma telefoni numbri, kui mul peaks veel abi vaja minema ja tädi baareti taga, lubas aidata tööd leida. Seda kõike ühe öhtu jooksul. See linn näis paljulubav.

Järgmise päeva veetsin rannas. See oli täpselt see, millest ma unistanud olin- kuum rannaliiv, lainetav ookean ja imeilusad inimesed. Nad teevad palju trenni- jooksevad, söidavad rataste vöi rula vöi rulluiskudega. Laiemate ölgadega poisid vehivad oma lihastega ranna äärde ehitatud primitiivses jöusaalis.

Aga seda rahu, mida ma siit otsima olin tulnud, ei tekkinud. Ma ei teadnud, kas otsida korter vöi uurida töökohta vöi oodata ja vaadata. Rannaäärsed stuudiotoad maksid 1100-1200 dollarit kuu, töötamiseks oleks vaja luba vöi vähemalt algelist hispaania keele oskust, ootamine tähendas rohkelt tühja kulutamist.
Otsustasin vähem möelda, vötta 1 nädal, nautida päikest ja üksinda olemist ning siis edasi vaatama hakata.

Aga kalliks läks see plaan. Miami Beach on ilmselgelt rahakamate inimeste koht. Olin üsna veendunud, et kauaks ma jääda ei saa. Selg oligi juba päikesest pölend ja hing ihkas jälle millegi uue järele. Möistsin, et see köik oleks oluliselt lihtsam, kui ma teaks, mida otsin.

The one with Miami Beach

Ostsin üheotsa rongipileti NYst Miamisse. Selline ettevõtmine maksis 230 dollarit ja kulutas täpselt 27 tundi.

Aga see oli seda väärt. Sain läbi sõita kogu idaranniku ja nautida restorani vagunis kohvi rüübates kogu teele jäävat ilu. 27 tunni jooksul muutus linn aguliks, agul könnumaaks, könnumaa külaks ja siis metsaks ja siis uueks linnaks. Uinudes oli aknataga talvest räsitud parasvöötme hallus, ärgates paistis körvetav päike, metsad lokkasid kõikvõimalikes rohelistes toonides ja uhkeldasid liikidega, mida ma enne näinudki ei olnud.

No ja siis jäi rong seisma. Viimane peatus- Miami, Florida. Vinnasin matkakoti selga, sasisin näppudega soengu kohevaks ja astusin ikka veel kuuma öhtu päikse kätte.

Rongijaam oli väike kandiline majake, aeg hiline ja inimesi ei liikunud. Taksofonide juures rippus värviline reklaamleht -kuhu minna, mida teha Miamis. Kirjutasin odavaima hinnaga hosteli aadressi üles, lihtsalt, et oleks suund, mida võtta. Välisukse kohal oli kulunud kiri- Welcome to Miami. Midagi nii askeetlikku ma ei olnud oodanud.

Istusin maja ette pingile linna kaarti uurima ja läitsin sigareti. Mulle meeldib kuidas see kuumas kliimas maitseb. Pärisin paarilt pingil istuvalt isendilt, kuidas linna saab ja kuhu üldse minna, nad ei olnud kohalikud. Mustanahaline neiu mu kõrval oli Miami ülikooli vahetusöpilaseks tulnud, talle oli lubatud vastu tulla. Neiu oli nõus oma söpradelt uurima, kus mu valitud hostel asub ja kui teele jääb, ka ära viskama.

Ja siis peatus meie ees valge mikrobuss- mu uue tuttava sõbrad. Neid oli seal masinas 5, nad olid köik mustemad kui öö ja lubasid paljulubava irvitusega mind soovitud sihtkohta söidutada. Varem vöi hiljem peame me köik oma hirmudega silmitsi seisma ja jänesed shampust ei joo.

Ma ei teadnud kuhu nad mind viivad, aga see on lihtne kui sa isegi ei tea, kuhu sa minema pead. Neegripoiss lükkas CD plaadi masinasse, keeras heli põhja ja andis gaasi. Sättisin ennast mugavamalt istmele ja mötlesin, kas ma oma seljakoti jöuan kaasa haarata kui hoo pealt välja on vaja hüpata, vöi jääb see muridele saagiks.

The one with the family

Kõige rohkem olingi hädas, mida viia Heli lastele. Nad kõik olid mu tulekust teadlikud ja ma ju lihtsalt pidin tekitatud ootustele vastama.

Heli on minu vana hea söber keska ajast. Ta on suurte siniste silmadega, ööbikuhäälne tütarlaps, kelle ruumi ilmumist on võimatu mitte märgata. Nüüd juba kolm aastat elab Heli Ameerikas, NY lähedal ja aitab ühes šoti päritoluga peres lapsi kasvatada. See on täitsa tore töö kui satud heasse perre. Helil on õnneks nii läinud.

Pere isa ja ema on nii tüüpilised ameeriklased, täpselt nagu Holliwoodi filmist. Peale edutuid katseid ise lapsi saada, otsustasid nad läbi teha pika ja kuluka lapsendamise protsessi ja said oma perre mehhiko juurtega tüdruku, Lily, kes on nüüd juba kaheksane. Teise lapse saamiseks tehti viljakusravi, mille tulemuseks önnistati pere lausa kaksikutega. Sienna ja Taylor on nüüd 4 aastased ja vanus on ainuke parameeter, mis neil sarnane on.

Imeline oli vaadata kui oluline Heli sellele perele on. Ja mitte ainult lastele vaid vanematele ja vanavanematele ja üldse kogu suguvõsale. Aga nad on kõik armsad inimesed ja on Helile nagu päris perekond.

Nädalaga selles peres sain täieliku ameerika elamuse. Ühised öhtusöögid suure laua taga, söögipalve ja juturingiga, kus kõik saavad rääkida oma päeva paremast osast. Menüüs makaronid juustuga, burger vöi hot dog (ei tule üllatusena).

Ka traagikat mahtus sellesse nädalasse- laste koer suri vanadusse. See oli ühtaegu kurb ja naljakas olukord. Need lapsed lihtsalt nutsid südantlöhestavalt, nagu mehiko seebikas. Et tujusid röömustada viisime suure kaotuse üleelanud lapsukesed järgmisel päeval supermarketisse, mängukaru poodi. Aga see ei olnud mingi lihtne pood, seal sai vabalt valitud looma endale ise teha. Müüja tädi lasi tühja nuku masinast vatti täis, laps sai sinna oma käega väikese riidest südamekese sisse panna ja siis õmmeldi asi kokku. Edasi sai arvuti programmiga oma uuele lelule nime anda ja sellele vastava sünnitunnistuse printida. Ja loomulikult anti kaasa tasuta kandekott.

Ausalt öeldes jäin neid pönne isegi igatsema. Päris palju sai nalja. Neile meeldis mulle õpetada ja seletada kõiki ameerika asju, mida ma ei teadnud. Lagi oli muidugi, kui Taylor tuli värvilise paberi pakiga ja küsis kas ma ikka tean, mis need on.

Aga mu tee viis edasi. Olin küllalt Heli aega viitnud ja pere külalislahkust tarvitanud. Mind tõmbasid Miami liivarannad, helesinine ookean ja kuumalt kõrvetav päike.

The one with New York

No võid ju arvata, et oskad ette kujutada, milline on New York. Aga nüüd võta see ettekujutus ja korruta 110ga... Ei, tegelt isegi siis ei ole see tunne võrreldav siin päriselt olemisega. Ja ma ei kavatsegi ennast selle kirjeldusega vaevama hakata. Kuluks terve päev. Ütlen vaid, et kõik jutud ja lauluread on omal kohal.

Kahjuks jäi minu NY's olemise aeg üürikeseks. Ma üldse ei kujuta ette kaua peaks seal olema, et kõike näha ja teha. Önneks oli Heli minuga ja ta sai giidimisega päris edukalt toime.

Kuna meil ei olnud ühtegi öömaja valmis vaadatud, pidin kogu päeva oma varandust kaasa vedama. Olgu mainitud, et seljakotiga ei ole seal saginas just väga mugav.

Tegime paar peatust pöhilistes turistikates, trehvasime paari kuulsust ja sõime masinajäätist.
Kui mujal maailmas võib aega võtta, et leida head rahvuskööki, siis Ameerikas on see imelihtne- McDonalds! Hahaha! Korralik quaterbounder with cheese ja õhtu võib edasi minna.

Meenus, et NY's on Eesti maja ja uudishimu ajas meid sinna kohale. Vöörsil on kaasmaalne ikka midagi muud.
Jõudsime täpselt naiskoori proovi lõpuks. Maja oli siginat saginat täis. Kohviku tädi püüdis mu esimesest lausest ö tähe ja tema vahetuses olid saarlased täiega teretulnud. Jõime Vana Tallinnat ja lobisesime väliseesti vanatädidega. Lõpuks läks loomulikult lauluks ja tegime veel ühed joogid. Korralik simman.

Lasime teadjamatel enestele öömaja juhatada, kontrollisime, et lutikaid ei ole, tegime näod pähe ja läksime ööelu otsima. Kuidagi vaikne oli too öö. Ei tea, kas jäime hilja peale vöi liikusime vales kandis. Mingi popika ööklubi pileti eest küsiti 50 dollarit. Rikaste inimeste asi... Meie läksime suvalisse iiri bubisse, mille DJ nägi välja nagu Gerald Butler ja meil oli väga lõbus.

Hommikul istusime 3 tundi Starbucksis, jõime kohvi ja mõtlesime, mis ma oma eluga pihta hakkan. Plaan oli sõita päevaks Washingtoni, aga seal olid just eelarve arutamisega seoses rahutused ja kõik asutused streikisid. Nii otsustasin Heli tagasi koju Conneticuti saata ja ostsin üheotsa rongipileti Miamisse.

The one with going again

Bless me father for I have sinned, it's almost a year from my last confession.

Endalegi üllatuseks, ei ole ma siia nii pikka aega postitanud sõnagi. Kirjutamine on minu jaoks lihtsalt rohkelt aega ja süvenemist nõudev protsess. Ma tahan, et siin ei oleks kirjas ainult sõnad, ma tahan, et need sõnad räägiksid lugu. Täpselt nii, et oleks huvitav lugeda ja täpselt nii, et ma oleksin saanud kõik ära öelda.

Ma ei jätka, kus jäin pooleli, jätkan sealt kust ise tahan...

Ma ei oska öelda, kas minu püsimatus on minu vaba tahe vöi mulle sisse kodeeritud meeleseisund. Paigale jäämine tekitab rahutust ja ärritab olemist. Tahan koguaeg minna ja teel olla ja jõuda.

Veel üks suvi Kreetal oleks mõnes mõttes tähendanud paigalseisu. Ma ei saa öelda, et seal ei oleks enam midagi teha vöi, et mul oleks küllalt saanud. Maailm on lihtsalt liiga suur ja ettevõtlik eluiga liiga lühike, et kolmas aasta seda paradiisi saart oleks olnud raiskamine.

Miks Ameerika? Selle vastusega jään ikka veel hätta. Kõige raskem kaalukausi kivi on vist ikka päike. Ma ei ole eriline Aasia sõber ja valge tüdruk üksi Aafrikas oleks isegi mulle liiga palju ning selleks ajaks kui Euroopas kuumaks läheb, oleks ma kodus ärevusest ilmselt krohvi söönud. Nii tekkiski see Miami mõte- ookean, pidu, ilusad inimesed ja loomulikult peategelane- PÄIKE!

Praeguseks olen viibinud 24 tundi rongis, teel NY'st Miamisse ja töele ruumi tehes, pean tunnistama, et mõte kodu voodist ja kindlast sissetulekust on seikluste janu tuure natuke maha kruvinud.

Muidugi on põnev kui ei tea, mis edasi saab, aga päris lageda taeva all ka magada ei tahaks. Nii vana olen juba küll.

Õnneks on õues 40 kraadi ja minu peatus on Miami Beach. Niipea kui varbad ookeani olen pistnud ja joonud lonksu Kadri Aani kaasa pandud ürdilikööri, olen jälle kuulikindel.