The one with going again

Bless me father for I have sinned, it's almost a year from my last confession.

Endalegi üllatuseks, ei ole ma siia nii pikka aega postitanud sõnagi. Kirjutamine on minu jaoks lihtsalt rohkelt aega ja süvenemist nõudev protsess. Ma tahan, et siin ei oleks kirjas ainult sõnad, ma tahan, et need sõnad räägiksid lugu. Täpselt nii, et oleks huvitav lugeda ja täpselt nii, et ma oleksin saanud kõik ära öelda.

Ma ei jätka, kus jäin pooleli, jätkan sealt kust ise tahan...

Ma ei oska öelda, kas minu püsimatus on minu vaba tahe vöi mulle sisse kodeeritud meeleseisund. Paigale jäämine tekitab rahutust ja ärritab olemist. Tahan koguaeg minna ja teel olla ja jõuda.

Veel üks suvi Kreetal oleks mõnes mõttes tähendanud paigalseisu. Ma ei saa öelda, et seal ei oleks enam midagi teha vöi, et mul oleks küllalt saanud. Maailm on lihtsalt liiga suur ja ettevõtlik eluiga liiga lühike, et kolmas aasta seda paradiisi saart oleks olnud raiskamine.

Miks Ameerika? Selle vastusega jään ikka veel hätta. Kõige raskem kaalukausi kivi on vist ikka päike. Ma ei ole eriline Aasia sõber ja valge tüdruk üksi Aafrikas oleks isegi mulle liiga palju ning selleks ajaks kui Euroopas kuumaks läheb, oleks ma kodus ärevusest ilmselt krohvi söönud. Nii tekkiski see Miami mõte- ookean, pidu, ilusad inimesed ja loomulikult peategelane- PÄIKE!

Praeguseks olen viibinud 24 tundi rongis, teel NY'st Miamisse ja töele ruumi tehes, pean tunnistama, et mõte kodu voodist ja kindlast sissetulekust on seikluste janu tuure natuke maha kruvinud.

Muidugi on põnev kui ei tea, mis edasi saab, aga päris lageda taeva all ka magada ei tahaks. Nii vana olen juba küll.

Õnneks on õues 40 kraadi ja minu peatus on Miami Beach. Niipea kui varbad ookeani olen pistnud ja joonud lonksu Kadri Aani kaasa pandud ürdilikööri, olen jälle kuulikindel.