Nii abivalmeid inimesi kui Miamis, pole ammu mu teele sattunud. Neegripoisid töid mind lepitud kohta ja kutsusid nädalavahetuseks rannapeole. Onu bussijaamas andis mulle oma sooduspileti, järgmine onu, kellelt teed küsisin, jättis mulle oma telefoni numbri, kui mul peaks veel abi vaja minema ja tädi baareti taga, lubas aidata tööd leida. Seda kõike ühe öhtu jooksul. See linn näis paljulubav.
Järgmise päeva veetsin rannas. See oli täpselt see, millest ma unistanud olin- kuum rannaliiv, lainetav ookean ja imeilusad inimesed. Nad teevad palju trenni- jooksevad, söidavad rataste vöi rula vöi rulluiskudega. Laiemate ölgadega poisid vehivad oma lihastega ranna äärde ehitatud primitiivses jöusaalis.
Aga seda rahu, mida ma siit otsima olin tulnud, ei tekkinud. Ma ei teadnud, kas otsida korter vöi uurida töökohta vöi oodata ja vaadata. Rannaäärsed stuudiotoad maksid 1100-1200 dollarit kuu, töötamiseks oleks vaja luba vöi vähemalt algelist hispaania keele oskust, ootamine tähendas rohkelt tühja kulutamist.
Otsustasin vähem möelda, vötta 1 nädal, nautida päikest ja üksinda olemist ning siis edasi vaatama hakata.
Aga kalliks läks see plaan. Miami Beach on ilmselgelt rahakamate inimeste koht. Olin üsna veendunud, et kauaks ma jääda ei saa. Selg oligi juba päikesest pölend ja hing ihkas jälle millegi uue järele. Möistsin, et see köik oleks oluliselt lihtsam, kui ma teaks, mida otsin.
No comments:
Post a Comment