The one with Mann and Käks

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Anyway- Happy as hell!

The one with all Estonians

Arutasime Zeniga, kas eestlasi ka siin käima hakkab. Ja ei läinudki kaua, kui LascaLa ees ullitades kuulsime kaht neidu minu ema keelt rääkides mööda kõndivat. Läksin põlema nagu kutsikas, oleks mul saba, oleksin selle otsast liputanud.

Tsikid osutusid jumala ägedaks. Nende viimasel öhtul siin kutsusime nad endiga päris Kreeta klubisse. No see oli ikka üks raju öö. Ma loodan, et neile ka meeldis, mina igatahes jõudsin alles hommikul kell 7 koju. Siinkohal – Merle ja Kerttu, tervitused teile!

"Do you have sardines?", küsis üks härra minult resto ukse peal. Lubasin suure suuga, et muidugi, võtke aga istet. Kui ma tema daamile menüü ulatasin, ütles too mulle eesti keeles "Aitäh!" mehele menüüd ulatades vastasin- "Aga palun!" Ma kujutan seda üllatust ette. Tuled Kreeta saarel mingisse suvalisse kohta sööma ja ettekandja on eestlane. Onu oli veits pettunud ka- „ma tahtsin daami ees uhkeldada, et oskan kreeka keeles toitu tellida ja näe, nüüd ei saagi.”

Kolmandad eestlased olid minu jaoks täielik pettumus- kuulen, lähevad mööda, ma olen vormi riides restorani ukse peal, hüüan neile eesti keeles- TERE DAAMID! Nad ütlevad „Tere” ning sammuvad edasi nagu see oleks kõige tavalisem asi. Võib-olla neile oligi.

Järgmised olid seevastu väga ägedad. Lähevad neljakesi, söövad jäätist, ma ei mäletagi kuidas neile ligi astusin, aga nemad võlgu ei jäänud - „Heldeke, mis sa siin teed, orjaks müüdi või? Tahad me viime sind Eestisse tagasi?” Jäime lobisema ja enne kui nad ehk isegi aru said, sõid nad juba meie miljoni dollari vaatega restorani terrassil õhtust. Oleks Eestis ka teise eestlasega kontakti loomine nii lihtne, oleksime üks ägedaim rahvus. Pärast sööki jõime koos kaks pauku rakit (kohalik viina moodi jook) ja mul oli oma väikese rahva üle hea meel.

The one with back to square one

Ženile pakuti ühes äärmiselt armsas ime pisikeses restoranis tööd juba siis kui me alles LascaLas olime. Just kui ta otsustas selle vastu võtta, pakkus ka üks meie tuttav talle oma juveeli poes tööd. Nüüd on jälle mure. Kas teha asja, mis meeldib üliväga- töötada seal VÄGA nunnus restos, või teha asja, kust saab head raha- töötada juveeli poes. Tuleb välja, et mõlemat korraga ühest kohast saada ei ole just väga tihti võimalik.

Samal ajal kui Ženil on 2 uut töökohta, ei ole minul ühtegi. Ja ma isegi ei tea, mida ma tahan. Mind ärritab üliväga, et pean jälle algusest alustama. Proovin kõiki mõtteid seada nii, et ma ei kahetseks oma, iga hetkega üha enam liiga impulsiivselt langetatud näivat, LascaLast lahkumise otsust. See õhkkond seal oli ebaterve ja kui juba poole koormusega töötades olid inimesed nii agressiivsed, siis täis koormusega nad söövad üksteist elusalt. Mulle ei ole seda vaja. Ma olen ikkagi valge inimene :D

Samal ajal hakkab majanduskriis ka siin, kõige kurja eest nii kaitstud näival saarekesel, oma karvast palet ilmutama. Käisin täna veits ringi, kuulasin maad… nutune on olukord. Hotellid on tühjad, restodes on meeskonda rohkem kui külalisi ja müüjad haigutavad poe ukse ees. Ilm on ka alles jahe…

Ma ei tea, mida tänada, et meil on Ristiisa. „Ärge arvake, et kui te enam minu kohas ei tööta, et ma teie jaoks kuhugi ära kaon. Kui vaja, ma aitan!” Vot selline mees… Ükspäev Žen oli väga tüdinud kõigest, Ristiisa küsis, mis sa teha tahad. "Ma tahan ära surra", ütles Žen ja Ristiisa vastas täieliku rahuga- „Mitte siin saarel! Ma ei lase sul!” Ja me teame, et ta räägib tött.

The one with quitting

Nii on nagu elu käib… Öö läbi rallid bossuga (mömmiga) linna paremates klubides, lööd klaase kokku põhiliste võllidega ja hommikul küürid rämeda vodka-redbulli pohmakaga restorani peldikut. Viimane on hommikuse vahetuse kohus. Siis saad vanadelt olijatelt ette ja taha, mis kõik valesti on, vead punaseks põlenud turistidele toitu ette, passid päris palju tühja, sest hooaeg ei ole ikka veel alanud ja õhtul venib ühele joogile minek vähemalt viieni hommikul… no i vot tak mõ šili…

Aga tänaseks on meie jaoks LascaLaga kõik.

Istud nendega ühes lauas, nad aitavad sind kui sul on vaja, nad kuulavad sind, arvestavad sinuga, aga päriselt võrdne sa ei ole, see pind sinu jalge all on ikkagi nende oma. Meie pidasime end nendega võrdseks. See oli koht, kus mõõda lasime. Ärge saage valesti aru- kõik on ikkagi OK, me ei läinud kellegagi riidu ega midagi, aga me lihtsalt saime aru, et selles kohas ei saa me kunagi piisavalt heaks ja targem on asjaga lõpparve teha enne kui vaimne tervis kannatama hakkab.

Ženile ei meeldinud LascaLas juba ammu, aga ma koguaeg utsitasin teda veel ja veel proovima. Pakutud palk oli liiga hea selleks, et lihtsalt alla anda. Ja loomulikult tundsime teatud kohustust Ristiisa ja Mömmi ees, sest nad olid meile selle võimaluse andnud ja loobumine tundus mõneti tänamatu.

Ei Sääsk ega Vunts ega keegi sellest meeskonnast ei kõigutanud mind, aga see kuidas boss Costas meisse suhtus sai otsustavaks. Tema on selles äris olnud ligemale 30 aastat ja millegi pärast arvab, et tal on tuline õigus kõiki alluvaid idiootidena kohelda. Kui kiireks läheb, seisab ta keset kööki, vehib kätega ja röögib kõigi peale. Kui 30 aastat töökogemust ikka veel sellist suhtumist lubab, tekivad mul omad kahtlused. Töö koordineerimisel ja arutul röökimisel on vahe.

Igatahes, ühel neist kiiretest hetkedest, leidis isand Costas alust ka minu peal end välja elada. Ma ütlen ausalt- mitte keegi, mitte kunagi, ei ole minu peale, kogu minu elu jooksul niimoodi karjunud. 3 sekundiks jäi kõigi töö seisma, ilmselt saavutas see karje ka vanadele olijatele uue taseme.

Jah, ma olen noor, ma olen blond, ma olen naine, ma tulen kusagilt pärapõrgust, mul ei ole diplomit, ma ei tea kõike, ma teen asju valesti, aga SITT ma ei ole. Ma ei oska sõnadesse panna seda hetke ega seda tunnet, aga ma olin valmis oma kohvri samal õhtul kokku pakkima ja Eestisse tulema.

Ütlesin Ženile, et nüüd me siia enam tööle ei jää. Päeva lõpus rääkisime Mömmi ja Costase naisega. Nad ikka üldse ei saanud aru, milles asi- „aga Costas ongi selline… ta töötabki nii.” Oo wow, aga vaata siis ma ei taha Costasega enam rohkem koos töötada. Loomulikult ei arvanud ka Costas ise ennast midagi kohatut teinud olevat- „Ma lihtsalt õpetasin sind, kui on kiire, siis mul ei ole aega mõelda, kes mida tunneb, mina pean siin arved maksma!”

Järgmisel hommikul ütlesime oma lõpliku otsuse mitte jääda. Kõik inimesed seal, isand Costas välja arvata muidugi, olid täiesti teised. Neil oli siiralt kahju, et me ära lähme. Isegi Sääsel. Ma ei imesta ka. Eks nad said ise ka lõpuks aru, et me ei ole mingid ullikesed ja et meiega oli tegelt päris lõbus. Õhtul tegime oma põlle taskud tühjaks, hüüdsime ukselt „Kali nighta!” ja järgmine päev magasime poole kaheni. Luksus, mida me endale juba pooleteist kuud lubanud ei olnud.

The one with the colleagues

See crew, mis meil LascaLas koos on, on jälle kord omaette sissekannet väärt. Suurest respectist alustaksin värvikamaga-

Costas, on pikk, kiitsakas, vanamees, kelle üsna kortsus nägu kaunistavad lopsakad kollakas hallid vuntsid. See on suuresti põhjus, miks me teda Vuntsiks hüüame. Vunts on endine Kreeka kommunistliku partei liige, kes tänaseks on oma poliitilised vaated tahaplaanile jätnud ja töötab juba 30 aastat ettekandjana. Alguses tundus ta meie jaoks täielik ajudele hakkaja, aga kui me resto avasime ja ta omasse elementi pääses, ilmnes tema tõeline pale, mis on meie üllatuseks võrdlemisi meeldiv. Tema karmi, siiani mõneti kommunistliku, ilme alt koorus paras pulli vend, kes suudab 3 minutiga fileerida terve kala ning seal juures visata päris valge inimese nalja. Õpetasime ta „prekolna” ütlema. Kord möödus meist sihvakate säärtega hästi riides neiu, Costas vaatas talle järele, pilgutas mulle silma ja ütles- „Prekolna, Maria, prekolna!”.

Eva on Albaaniast, või Horvaatiast…ma ei mäletagi. Tema on meie põhiline tõrvatilk meepotis. „See, et sa lauas tellimuse võtad ja inimesele toidu viid, ei tee sinust ettekandjat.” In a way, ma mõistan teda- ta on 20 aastat ettekandja olnud, lõpetanud mitmeid erialaseid koole ja siis tulevad mingid 2 noort tibi, jumal teab kust ja on oma arust temaga võrdsed. Kuigi ka tema fileerib kalu väga nobedasti, pean ma ennast tõepoolest sama heaks ning mõnel juhul (with all do respect) isegi paremaks. See kuidas ta hakkab jooksma niipea kui inimesed lauda istuvad, on lihtsalt müstika. Me hüüame teda Sääseks, sest ta on sama tüütu ja arutult sõeluv.

Arit, hüüame me Pumaks. Tal ei ole selle loomaga mingit pistmist, ta lihtsalt käib väga hästi riides, on pikalt töötanud brittidega ja omab teatavat läänelikult hoiakut. Tark on ta ka ja üldse võrdlemisi meeldiv, niikaua kui tööd ei ole. Ta nimelt ei viitsi väga liigutada ennast ja hakkab kamandama, eriti muidugi meid Ženjaga, sest me oleme…. noh, ütleme nii, et me ei ole ikka päriselt võrdsed.

Need on põhitegelased, kes mainimist väärivad. Köögis on meil ka suht värvikad kujud ning siis on meil veel baaridaam Aristea, kes meid ikka alguses ÜLDSE ei sallinud. „Its my bar, dont touch anything in here!” Aga kuna me Ženiga oleme ikka ühed armsamad inimesed üldse, sulas temagi ja nüüd viskame juba koos nalja. Päris tore on kuulda, kuidas ta leti taga eesti keeles- !kuradi mohiito! sajatab.

Aga olukord on raske. Igal hommikul kohal olla ja kuulata kuidas sa istud, astud ja hingad ka valesti… Kõige keerulisem on muidugi keel. Olgu siinkohal mainitud, et kreeka tähti valge inimene ikka naljalt kirjutada ei oska ja tellimus köögi jaoks tuleb käsitsi kirjutada. Mingit arvuti või masina süsteemi nad ei tunne. Aga me oleme valmis öppima. Me ei ole seda tüüpi, kes asju lambist tahavad saada. Mina olen valmis, et mind tambitakse maatasa, sest ma tean, mis ma olen, mida ma suudan ja kurat võtaks- ma tean täpselt, et suve lõpuks olen ma parem kui keegi neist!