The one with the hard decision

Horoskoop lubas, et seda otsust, mis ma praegu teen, ma aasta pärast ei kahetse. Nii totter kui see ka pole, see on olnud ainus guideline, millele olen saanud tugineda. Mitte midagi muud. Mitte mingeid loogilisi arutluskäike, mitte mingeid arutlusi kolmandate inimestega. Lihtsalt, sest mitte keegi ei tea, mis tulemas on. Kuidas majanduslangus Kreekat või tegelikult üldse kogu maailma mõjutama hakkab? Kas inimestel on raha, et puhkama tulla? Kas meie saame seal tööd? Kus me seal elama hakkame? Kauaks meil raha jagub? Kuhu kurat me üldse lennujaamast edasi lähme?

Osa minust on olukorraga rahul- see ongi ju see, mida ma otsima tulin. Seiklus, mille kogu kulg on teadmata. Uued inimesed, täiesti uus ja meile mõlemale vööras kultuur, päike, rand ja palmipuud…

Teine osa pelgab, et Kreeka võib olla vale käik. Me ei oska keelt, hooaja alguseni on veel 2 kuud aega ja me ei tunne seal MITTE kedagi…

Ning siis on ju veel loomulikult võimalus, et meile hakkab seal sedavõrd meeldima, et me ei tahagi enam tagasi tulla…

Tagala oleme igatahes kindlustanud -George ja Leo võtavad meid iga kell tagasi oma katuse alla, kui meil tekib tahtmine ja lootus Iirimaal tööd saada.

Naljakas, kui meile selgus, et siin me tööd ei leia ja peame edasi minema, oli meel kuidagi rahulik. Tundus olevat veel sada varianti ja miljon võimalust. Aga kui eile mineku piletid ära ostsime, kadus see rahu kuidagi ja asendus teatava mureliku ärevusega. Umbes nagu panustaks võidusõidu hobusele. Sul on 20 erinevat hobust. Sa panustad sellele ühele, kelle võidus oled enam vähem kindel, aga kui stardipauk ära käib, siis ei suuda sa enne finišilipu langemist kordagi rahulikult hingata.

Ma ei tea, mis minu finišilipp on. Ilmselt see kui tööd leian, või see kui esimene palk laekub või siis see, kui lennuk, mille pardal ma viibin, maandub Tallinna lennujaamas.

Vähemalt seni läbielatuga saan rahul olla. Ma ei kahetse et tuldud sai. Kuigi Eestis oleks kõik olemas olnud, oleks ikkagi tahtnud midagi muud. Siinkohal tervitused teile kõigile, kellel töökoht on. Ma tean, et tööl on nõme käia, aga tahtega TEHA, tühja passida, on kõige nõmedam.