Poliitikute ajaveebide teemade käsitlused enne ja pärast 2007. aasta Riigikogu valimisi kolme erakonna näitel...
Nüüd on olukord muudetud ja sõnu söödud. Loodan vähe sisukam olla kui Savisaar näiteks....
No igatahes siin ma siis nüüd olen. Dublini äärelinnas Newcastle’is. Elan ühes ridaelamu boskis koos Zenja, ühe vene härra Leonidi ja ühe iirlase Georgiga. 2 venelast, üks eestlane ja üks iirlane on keeruline seltskond. Üks purjus venelane, üks kaine venelane, üks purjus iirlane ja üks kaine eestlane on veel keerulisem. Kui kogu see kamp täis oleks, koliks ma kaineks saades välja, aga Guiness oleks ikka pask.
Kui pagasi lubatud kaal on 20kg ja iga lisa kilo eest pead maksma 15 eurot ning sinu kohver kaalub 27kg, aga kassa, kuhu see maksta on kinni, siis tundub see asjale päris soodne algus olevat. Vivat Tallinna lennujaam!
2 päeva enne reisi oli mul koguaeg süda paha ja nutt kurgus (igakord kui kellegagi hüvasti jätsin, siis ikka silmis ka). See võis muidugi pohmakast ka olla, sest joodud sai ikka mehesti. Önneks ei lubanud Ženja mul lennukis nutta. Ma saan aru küll, et sellel pole mõtet ja et ma ju ise tahtsin minna ja nii…. aga kurat, kui ikka nii palju head maha jääb, siis on tundub isekas mitte. Ženja on emotsioonitu nagu vana mees. Ta isa oli talle kunagi öelnud, et ta on nii sitke, et temast võiks naelu või lusikaid teha.
Riias demonstreerisin Ženjale sõprade tehtud lahkumiskingitust- albumit, milles on kõikide sõprade pilt ja väike jutuke heade soovidega kaasa. Ma olin seda kolm korda üritanud lugema hakata, aga loobusin. See tegi mind igakord ülemõistuse kurvaks. Lootsin, et koos Ženkaga Riia koledas lennujaamas suudan seda teha. Suutsingi, aga vaid poole peale. Nuuskasin nina ja lubasin Ženjale, et kui selle albumi kunagi ilma ühegi pisarata läbi loen, saab minust ka lusikaid teha.
Air Baltiku lennukite tiibadel on üks must ja üks valkjashall triip. Kui kusagil Inglismaa kohal lennuk suuna Dublini kohale võttis, moodustas sinitaeva taustal aknast paistev lennukitiib kurvalt tuttava värvikombinatsiooni. Tõotasin, et see kukkunud pisar jääb viimaseks.
Pärast selle teemailise lõputöö kaitsmist lubasin ma endale mitte kunagi enam ühtki blogi lugeda ning veel vähem ise üht pidama hakata.
Nüüd on olukord muudetud ja sõnu söödud. Loodan vähe sisukam olla kui Savisaar näiteks....
No igatahes siin ma siis nüüd olen. Dublini äärelinnas Newcastle’is. Elan ühes ridaelamu boskis koos Zenja, ühe vene härra Leonidi ja ühe iirlase Georgiga. 2 venelast, üks eestlane ja üks iirlane on keeruline seltskond. Üks purjus venelane, üks kaine venelane, üks purjus iirlane ja üks kaine eestlane on veel keerulisem. Kui kogu see kamp täis oleks, koliks ma kaineks saades välja, aga Guiness oleks ikka pask.
Kui pagasi lubatud kaal on 20kg ja iga lisa kilo eest pead maksma 15 eurot ning sinu kohver kaalub 27kg, aga kassa, kuhu see maksta on kinni, siis tundub see asjale päris soodne algus olevat. Vivat Tallinna lennujaam!
2 päeva enne reisi oli mul koguaeg süda paha ja nutt kurgus (igakord kui kellegagi hüvasti jätsin, siis ikka silmis ka). See võis muidugi pohmakast ka olla, sest joodud sai ikka mehesti. Önneks ei lubanud Ženja mul lennukis nutta. Ma saan aru küll, et sellel pole mõtet ja et ma ju ise tahtsin minna ja nii…. aga kurat, kui ikka nii palju head maha jääb, siis on tundub isekas mitte. Ženja on emotsioonitu nagu vana mees. Ta isa oli talle kunagi öelnud, et ta on nii sitke, et temast võiks naelu või lusikaid teha.
Riias demonstreerisin Ženjale sõprade tehtud lahkumiskingitust- albumit, milles on kõikide sõprade pilt ja väike jutuke heade soovidega kaasa. Ma olin seda kolm korda üritanud lugema hakata, aga loobusin. See tegi mind igakord ülemõistuse kurvaks. Lootsin, et koos Ženkaga Riia koledas lennujaamas suudan seda teha. Suutsingi, aga vaid poole peale. Nuuskasin nina ja lubasin Ženjale, et kui selle albumi kunagi ilma ühegi pisarata läbi loen, saab minust ka lusikaid teha.
Air Baltiku lennukite tiibadel on üks must ja üks valkjashall triip. Kui kusagil Inglismaa kohal lennuk suuna Dublini kohale võttis, moodustas sinitaeva taustal aknast paistev lennukitiib kurvalt tuttava värvikombinatsiooni. Tõotasin, et see kukkunud pisar jääb viimaseks.
Jevgenia=) ytlen siis mina, mida kurat te tegite, Maryga?!?!! )) nuttis nagu hull teie p2rast! )
häh, mary, mida sa tegid meiega!!!?! praegu seda lugedes veeres mul ka pisar üle põse :(
ReplyDeleteKuule Mary, kui sa selle albumi jälle lahti võtad, siis proovi see kord lõpust alustada, muidu Sa ei jõuagi oma pisaratevalamisega minuni ;)
ReplyDelete