The one with Dublin

Dublin on võrratu. Veits nagu London, aga väiksem… rahulikum. Kui me esimest korda südalinnas bussist maha astumine, tundus nagu oleksime mõlemad terve elu vaid Dublinis elanudki. Lihtsalt kõndisime ja vaatasime ja ekslesime kartmata kordagi tagasiteed kaotada. Dawsons street, Cgrafton road, Merrion road, Temple bar ja nende lõputud poed, bubid, restoranid, kohvikud, võileiva poed on tõepoolest otsekui pildilt maha astunud.

Ja mis oleks Dublin ilma oma kireva elanikkonnata. Kõik näivad nii sõbralikud, naeratavad sulle, tulevad lobisema ja on alati abivalmid kui vajad näiteks suitsule tuld ja nii…. Aga veidral kombel ei oska nad ikka üldse vaadata, mis nad hommikul selga panevad. Vägagi tavaline on näha kohalikke plätus ja T- särgis, samal ajal kui meie (ka ju tegelikult põhjamaalased) käime talvemantlis ja kohe kindlasti sallis-kindas. Nagu hiljem kuulsime, pidavat iirlased oma lapsi väiksest saati väga õhukeselt riidesse panema. Nii ei olegi vanemana enam vahet, mis aastaaeg või temperatuur parasjagu on.

No ja ilm…. Kõik, mis Iirimaa ilmast on räägitud, on tõsi. Ei saja palju, aga sajab koguaeg. Kui hommikul paistab päike, siis vähemalt peale nelja hakkab sadama. Kui hommikul sajab, siis nelja ajal võib päike tulla, või siis -suurema tõenäosusega -sajab kogu päev. Kuuldavasti pidi veebruar-märts kõige ilusam aeg siin saarekesel olema. Saab näha…