The one with the hard decision

Horoskoop lubas, et seda otsust, mis ma praegu teen, ma aasta pärast ei kahetse. Nii totter kui see ka pole, see on olnud ainus guideline, millele olen saanud tugineda. Mitte midagi muud. Mitte mingeid loogilisi arutluskäike, mitte mingeid arutlusi kolmandate inimestega. Lihtsalt, sest mitte keegi ei tea, mis tulemas on. Kuidas majanduslangus Kreekat või tegelikult üldse kogu maailma mõjutama hakkab? Kas inimestel on raha, et puhkama tulla? Kas meie saame seal tööd? Kus me seal elama hakkame? Kauaks meil raha jagub? Kuhu kurat me üldse lennujaamast edasi lähme?

Osa minust on olukorraga rahul- see ongi ju see, mida ma otsima tulin. Seiklus, mille kogu kulg on teadmata. Uued inimesed, täiesti uus ja meile mõlemale vööras kultuur, päike, rand ja palmipuud…

Teine osa pelgab, et Kreeka võib olla vale käik. Me ei oska keelt, hooaja alguseni on veel 2 kuud aega ja me ei tunne seal MITTE kedagi…

Ning siis on ju veel loomulikult võimalus, et meile hakkab seal sedavõrd meeldima, et me ei tahagi enam tagasi tulla…

Tagala oleme igatahes kindlustanud -George ja Leo võtavad meid iga kell tagasi oma katuse alla, kui meil tekib tahtmine ja lootus Iirimaal tööd saada.

Naljakas, kui meile selgus, et siin me tööd ei leia ja peame edasi minema, oli meel kuidagi rahulik. Tundus olevat veel sada varianti ja miljon võimalust. Aga kui eile mineku piletid ära ostsime, kadus see rahu kuidagi ja asendus teatava mureliku ärevusega. Umbes nagu panustaks võidusõidu hobusele. Sul on 20 erinevat hobust. Sa panustad sellele ühele, kelle võidus oled enam vähem kindel, aga kui stardipauk ära käib, siis ei suuda sa enne finišilipu langemist kordagi rahulikult hingata.

Ma ei tea, mis minu finišilipp on. Ilmselt see kui tööd leian, või see kui esimene palk laekub või siis see, kui lennuk, mille pardal ma viibin, maandub Tallinna lennujaamas.

Vähemalt seni läbielatuga saan rahul olla. Ma ei kahetse et tuldud sai. Kuigi Eestis oleks kõik olemas olnud, oleks ikkagi tahtnud midagi muud. Siinkohal tervitused teile kõigile, kellel töökoht on. Ma tean, et tööl on nõme käia, aga tahtega TEHA, tühja passida, on kõige nõmedam.

The one with moving on

Päris huvitav on avada maailma kaart ja mõelda – pick a place, any place. Muidugi ei oleks me päris IGALE poole saanud minna…finants ei lubaks, aga lähenesime ikka võrdlemisi vabameelselt. Ibiza, Kanaarid, Küpros, Horvaatia, Maroko, Kreeka, Maldiivid, Dubai…. No kui igale poole tahaks ja saaks, siis kuhu sina läheks???

Jälgisime, kuhu paremini tööle saaks, kus on parem ilm, kuhu odavam lennata. Kui nüüd aus olla, siis on olukord ikka IGAL pool täitsa p****s. Kõige lubavaim näis millegi pärast Kreeka. Uurisime, saatsime igale poole kirju ja sisuliselt langetasime otsuse- reedel ostame piletid. Sõbrad, järgmine peatus on Ateena!

The one with Mc Donald’s

George viis meid oma kolmesajase bemmiga (sellisega nagu Mannil on :) ) ühte Dublini äärelinna, et vaadata, kuidas sealsel tööturul lugu on. Oma üllatuseks leidsime olnud aegade esimese tööbüroo. Muidugi läksime kaema, kas seal leidub abivalmeid hingi, kes head nõu annaks. Laua taga istus kapi suurune daam, kes piidles meid üle oma merevaigu karva okulaaride nagu neegreid ja teatas, et kui meil PPS numbrit ei ole, siis ta meid aidata ei saa… WELCOME TO IRELAND…

Järgmise paugu saime MC Donald’sis. Läksime Ženkale burksi ostma ja mõtlesime lihtsalt uudishimust pärida, kas nemad sooviksid meid tööle võtta. Olime seni naljatanud, et kui me MITTE kuhugi mujale ei saa, siis Mäkki ikka saame.

Desperate times call for desperate measures. Kui kõige tähtsama särgiga tädil vähe rohkem aega näis olevat, tegime asja ära- "kas teil abi pole vaja?" Ja NÄTAKI, nagu alla poole vööd lõi vastus- "EI! Me isegi vaatame, kuidas vähema tööjõuga hakkama saada."

Ja siis oli selge…. Siia linna me enam kauaks ei jää….

The one with looking for a job

Meie kodust, Newcastle’is, sõidab buss, valel pool teed, kesklinna umbes tunnikese. Bussijuhid on alati toredad, viskavad nalja ja muretsevad Ženja pärast kui viimane terve tee paberkotti suu juures hoiab, juhuks kui süda pahaks läheb (Žen nimelt ei talu väga bussisõite). Võib-olla peaks Tallinna busside roolid ka valele poole panema, et juhid vähe röömsamad oleksid.

Põhi eesmärk oli meil Dublinis ikkagi tööd leida. Nii me siis käisime busbist- bubisse, restoranist- restorani, hotellist- hotelli ja jagasime oma CV-sid. Mul on tunne, et kogu see majanduslangus saigi siit linnast alguse. Kuradid, nad töötavad nii ebaefektiivselt, et kahju hakkab. Restoranis, kus on kokku 10 lauda, oli korraga tööl 3 ettekandjat. Pole siis ime, et IGAL pool, kuhu me sisse astusime, toimus sama dialoog: „Hello, we are looking for a job, do you need anybody?” ja vastus: „No, we are not hiring at the moment but if you want you can leave your CV.

Mõnes kohas jäime veidikeseks lobisema ka… igal pool sama jutt- majanduslangus, inimesed ei käi, isegi töötame vähem tunde kui peaks jne, jne. Küsisin ühes restoranis, mis prognoos on, millal võiksime uuesti küsima tulla? Tüüp muigas irooniliselt- „siis kui majanduslangus möödas on…” Ahvid!

Nii me siis käisimegi, ukselt- uksele, astusime sisse igale poole, kus vähegi normaalsem näis olevat ja pidasime sama dialoogi. 10 päevaga jagasime 30 CVd. Kodus täitsime netis vähemalt 10 ankeeti erinevatele ametikohtadele. Ja üle ei jäänudki muud kui istuda… oodata…

Kahju, et ma omal ajal kokaks ei õppinud, need on siin küll üsna minev kaup, aga meid…, kaht kõige toredamat, töökamat ja ilusamat neidu, ei näi kuhugi vaja olevat.

The one with Dublin

Dublin on võrratu. Veits nagu London, aga väiksem… rahulikum. Kui me esimest korda südalinnas bussist maha astumine, tundus nagu oleksime mõlemad terve elu vaid Dublinis elanudki. Lihtsalt kõndisime ja vaatasime ja ekslesime kartmata kordagi tagasiteed kaotada. Dawsons street, Cgrafton road, Merrion road, Temple bar ja nende lõputud poed, bubid, restoranid, kohvikud, võileiva poed on tõepoolest otsekui pildilt maha astunud.

Ja mis oleks Dublin ilma oma kireva elanikkonnata. Kõik näivad nii sõbralikud, naeratavad sulle, tulevad lobisema ja on alati abivalmid kui vajad näiteks suitsule tuld ja nii…. Aga veidral kombel ei oska nad ikka üldse vaadata, mis nad hommikul selga panevad. Vägagi tavaline on näha kohalikke plätus ja T- särgis, samal ajal kui meie (ka ju tegelikult põhjamaalased) käime talvemantlis ja kohe kindlasti sallis-kindas. Nagu hiljem kuulsime, pidavat iirlased oma lapsi väiksest saati väga õhukeselt riidesse panema. Nii ei olegi vanemana enam vahet, mis aastaaeg või temperatuur parasjagu on.

No ja ilm…. Kõik, mis Iirimaa ilmast on räägitud, on tõsi. Ei saja palju, aga sajab koguaeg. Kui hommikul paistab päike, siis vähemalt peale nelja hakkab sadama. Kui hommikul sajab, siis nelja ajal võib päike tulla, või siis -suurema tõenäosusega -sajab kogu päev. Kuuldavasti pidi veebruar-märts kõige ilusam aeg siin saarekesel olema. Saab näha…

The one with roommates

Leonid on Ženja peretuttav. 56 aastane, väga hästi hoolitsetud vene härra. Iirimaal juba 8 aastat elanud. Ta oli meil aegsasti lennujaamas vastas ja viis meid oma väikese ristikheina rohelise Nissaniga oma [meie] koju. Kodu on väike ridaelamu boks, mida Leo rendib koos ühe sõbra Georgiga.

Maja on uus, enamus bokse on välja üürimata. Boks on kolmekordne, igal ühel on oma tuba, igal korrusel on vannituba. Tundub prekolna? Esmapilgul küll, aga see kuidas asi ehitatud on, jätab üle arvata, et maja on ilmselgelt poolakate töö. Seintes on praod, vannitoa laes auk, põranda ja liistu vahe on vähemalt sentimeeter, Ženja toa uks ei mahu kinni, jne, jne… Meid see muidugi ei häiri, aga mul on kahju nendest õnnetutest, kes mõne sellise boksi endale päris koduks on ostnud.

Aga Leo on tore. Georg on ka tore. Me ei tea kas ta on punapea, sest ta on kiilakas :D

Leo ja Ženka suhtlevad venekeeles. Tunnen Georgile kaasa. Mina saan veel üht teist aru, aga tema vaeseke ei ampsa üldse midagi. Ta kasvatab hobuseid ja lubas meid kunagi ratsutama viia. Saab näha… Tänaval ratsutab ta 300se bemmiga… ja muidu on ka täkk… Vähemalt oma arust :D

Leo on meile nagu vanaisa...või nuh, õigem oleks vist õelda vanaema ;)Ta ei lase meil kuhugi üksi minna, kui ta kodus on...igale poole jalutab kaasa, ja loomulikult saadab iga tema sammu õpetlik loba. Mida ja kuidas ikka teha ja kuidas, mis õigem on jne...noh, nagu vanainimesed ikka. Ženkale on olukord eriti keeruline, sest tema ei ole sellise karjatamisega harjunud. Minu meelest on see lihtsalt lõbus. Mul ei ole õpetussõnade vastu midagi...Kuigi jah, eks ma ikka ise tean paremini, mis ma teen.

Tegelikult ma kohe üldse ei kujuta ette, mis saama hakkab ja milliseks olukord kujuneb. ML on sajaga ka Iirimaal võimust võtmas ja kunagine imedemaa on nii mõnelegi komistiskiviks saamas.

Ehh, aga niikaua kui nalja saab ma ei jonni.

The one with all the tears

Poliitikute ajaveebide teemade käsitlused enne ja pärast 2007. aasta Riigikogu valimisi kolme erakonna näitel...

Pärast selle teemailise lõputöö kaitsmist lubasin ma endale mitte kunagi enam ühtki blogi lugeda ning veel vähem ise üht pidama hakata.

Nüüd on olukord muudetud ja sõnu söödud. Loodan vähe sisukam olla kui Savisaar näiteks.... 

No igatahes siin ma siis nüüd olen. Dublini äärelinnas Newcastle’is. Elan ühes ridaelamu boskis koos Zenja, ühe vene härra Leonidi ja ühe iirlase Georgiga. 2 venelast, üks eestlane ja üks iirlane on keeruline seltskond. Üks purjus venelane, üks kaine venelane, üks purjus iirlane ja üks kaine eestlane on veel keerulisem. Kui kogu see kamp täis oleks, koliks ma kaineks saades välja, aga Guiness oleks ikka pask.

Kui pagasi lubatud kaal on 20kg ja iga lisa kilo eest pead maksma 15 eurot ning sinu kohver kaalub 27kg, aga kassa, kuhu see maksta on kinni, siis tundub see asjale päris soodne algus olevat. Vivat Tallinna lennujaam!

2 päeva enne reisi oli mul koguaeg süda paha ja nutt kurgus (igakord kui kellegagi hüvasti jätsin, siis ikka silmis ka). See võis muidugi pohmakast ka olla, sest joodud sai ikka mehesti. Önneks ei lubanud Ženja mul lennukis nutta. Ma saan aru küll, et sellel pole mõtet ja et ma ju ise tahtsin minna ja nii…. aga kurat, kui ikka nii palju head maha jääb, siis on tundub isekas mitte. Ženja on emotsioonitu nagu vana mees. Ta isa oli talle kunagi öelnud, et ta on nii sitke, et temast võiks naelu või lusikaid teha.

Riias demonstreerisin Ženjale sõprade tehtud lahkumiskingitust- albumit, milles on kõikide sõprade pilt ja väike jutuke heade soovidega kaasa. Ma olin seda kolm korda üritanud lugema hakata, aga loobusin. See tegi mind igakord ülemõistuse kurvaks. Lootsin, et koos Ženkaga Riia koledas lennujaamas suudan seda teha. Suutsingi, aga vaid poole peale. Nuuskasin nina ja lubasin Ženjale, et kui selle albumi kunagi ilma ühegi pisarata läbi loen, saab minust ka lusikaid teha.

Air Baltiku lennukite tiibadel on üks must ja üks valkjashall triip. Kui kusagil Inglismaa kohal lennuk suuna Dublini kohale võttis, moodustas sinitaeva taustal aknast paistev lennukitiib kurvalt tuttava värvikombinatsiooni. Tõotasin, et see kukkunud pisar jääb viimaseks.

Jevgenia=) ytlen siis mina, mida kurat te tegite, Maryga?!?!! )) nuttis nagu hull teie p2rast! )