The one with the houseboat

Alleppey on jöeäärne linnake emakese India edelaosas. See on järjekordne kireva eluga asula, rohkelt inimesi, lehmi ja rikshasid, aga pöhiline atraktsioon, mis rändajaid siia sigrimigrisse toob, on unistavalt mööda vett liuglevad majalaevad. Need on midagi jahi ja paadi ja maja vahepealset, neil on mootor, rool, magamistuba, kapten, peakokk ja wc.

Ühe sellise oleme Tähnasega endale täna ööseks laenanud. Lonely Planet ütleb, et see on ilmselt köige kallim asi, mida seljakoti reisija Indias teeb, aga kindlalt iga ruupiat väärt. 

Võtsime punutud korvtoolidesse istet, kapten töi kandikuga kaks lemonsoodat ja kadus rooli taha. Algas teekond mööda tumerohelist vett otse horisondi poole. Natuke valge inimese tunne tuli jälle. Istud nagu koloniaalaja proua enda ujuvas elutoas, libistad külma jooki, vaatad kuidas kohalikud paljajalu mööda kalda äärt sagivad ja kirjutad oma väikeste valgete kätega päevikusse unististavalt möned read. 

Siin on jälle kogu elu vee äärde kogunenud. Kirjudes sarides naised pesevad pesu, mehed ujuvad ja lapsed püüavad ajaviiteks kala. Kahjuks on liigne majapaatide liiklus ja kaldaäärne elutegevus jöevett agaralt reostanud. Nii mönedki väiksemad kanalid on veerohtu täis kasvanud ja kalda ääred vahutavad kilest, pudelitest ja muust pahnast. See vaatepilt on kurb, aga veel kurvem on, et iga tühi pakend vöi suitsukoni lendab jälle üle käe vette. Mulle ei mahu pähe, kuhu nad arvavad, et see sodi kaob? Selline suhtumine on pika aegne tegemata töö ja sellise suhtumise muutmine vötab veel rohkem aega. Kohtasime üht saksa vanaprouat, kes oli käinud Indias 1990 algul ja tema sõnul olevat olukord siis veel hullem olnud. Ma ei oska seda ettekujutada. 

Tähnas hakkas kodustele postkaarte kirjutama ja mina sättisin end laevanina lamatsile mönusalt köhuli. Jögi muutus edenedes üha laimaks tuues silmapiiril lamavaid saari ja laide lähemale. Maa ja vesi ja puud on erineva varjuga rohelised ning moodustavad ühtlaselt sinise taevaga sujuva kontrasti. See söit vöiks olla unelm kui iga mööduva majapaadi mootori mürin sind reaalsusesse tagasi ei pöristaks. 

Järgmise külakese ääres tegime peatuse, et öhtusöögiks kala ja jöevähki osta ning uuesti hoogu üles vöttes kaeti meile löunalaud. See oli imeline einestamine, otse keset vett. Magustoiduks töi kokapoiss malbe naeratusega kohvi ja örnalt suhkruseks puistatud banaani. Niiske tuul keerutas lokkides ja köht löi nurru. Täiusele krooniks jutustasime Tähnasega üksteisele värvilisemaid juhtunud lugusid. Teemasid elust, armastusest, jumalast, usust, anatoomiast ja hälvetest jagus kuni päike juba päris madalale laskus ning saabus aeg ööseks ankrusse seada. 

Ma olin ette kujutanud, et söidame selle laevaga ikka kuhugi päris džunglisse, kus rippuvate liaanide vahel tee saab otsa ja kaldal haigutavad krokodillid, aga ei. Parkisime oma kodu teiste samasuguste körvale järjekordse kaldaküla serval. Mind paneb imestama, kuidas köik tuuri korraldajad teevad täpselt sama ringi, peatuvad samades kohtades ja ilmselt pakuvad sama sööki ka.  

Meie magamistuba oli suht umbne ja seinale kinnitatud propeller puhus suvalises suunas. Tähnas oma elava kujutlusvöimega nägi terve öö unes kuidas keegi paadi seinast läbi saeb ja minu koti ära varastab. Ta unenäod on alati veits veidrad. 

Hommikusöögi lõpuks randusime kodusadamas, tänasime meeskonda möne rahatähega ning peale löunaks olime juba jälle teel uude linna. 

The one...

Seekordne reis ei soosi blogimist. Me oleme koguaeg kolmekesi, meil on väga palju lobisemist ning me ei vaiki isegi siis kui midagi tarka enam öelda ei ole. Ka enne uinumist ei katke jutulöng enne kui viimane silmapaar on sulgund. Ärkvel olles kulub
aga iga hetk ümbritsevaga tegelemiseks. Iga küla meie teel on pöhimötteliselt suurem kui Eesti ja meie, kolme blondi, vaatevälja ilmumine tekitab kohalikes nii palju elevust, et seda oleks patt jälgimata jätta. 

India on nii värviline ja sillerdav, et seda sõnadega kirjeldada tundub mulle alatasa üle jöu olevat. Kirjapaneku väärilist juhtub aga vahetpidamata. 

Tänaseks on ära oldud pea aegu kuu. Oksana puhkus sai läbi ja ta pidi kevadet igatsevasse Eestisse naasma. Nüüd vallutame India mägesid ja merd Tähnasega kahekesi. Önneks pakub see maa nii uskumatult palju, et siin ei katke kunagi tee ega löppe avastamisrööm. 

Meie reis on kulgenud läbi valge pärli Agra, püha jöe Varanasi, Holi värvides Jaipuri, hea hinnaga Bushkari, sinise Jotburi ja kuuma-niiske Goa. Meie tempo on kiire olnud. Veetsime igas linnas kaks ööd ja üritasime iga päevavalgusega vöimalikult palju teha, näha ja jöuda. Kuna India on üüratu, vötab ühest kohast teise jöudmine arvestatava aja. Reisikorraldaja Tähnas on önneks pikemad vahemaad broneenud öörongidesse. Olime sellistest igasuguseid öudusi kuulnud. Näiteks, et mehed vahivad sind ning rahuldavad ennast samal ajal käega, vöi et rotid ja prussakad siblivad pinkide vahel ja söövad su sussid ära. Meie midagi sellist ei kohanud. Kohtasime hoopis sadu paare tumepruune silmi, kes meilt uudishimust pilke ära ei saanud ja keeli, mis kibelesid küsima, kust me tuleme ja hingi, kes olid valmis jagama oma öhtusööki, aitama parandada katkist kardinapuud vöi sulle joostes peatusest hommikukohvi tooma. 

















Tagant järgi möeldes ajan tihti sassi, mis ja kus juhtus.  Ma arvan see on vabandadav, kui kahe nädalaga üle 2300 km läbida ja igal hommikul uues linnas ärgata. Aja jooksul jõuan ehk köigest lähemalt rääkida aga praegu jätkan sellega kus asi pooleli on. 

The one on the shores of Ganges

Hindud usuvad, et elutee löpp Gangese vees katkestab igavese ümbersünni ringi. Tuhanded palverärandurid kogunevad jöe kaldale, et selle öndsa veega oma eluaja patte maha pesta vöi läbi viia möne lähedase kremeerimistseremoonia. 

Päikseloojang ja -töus on ghattides ääres köige rahvarohkemad. Kogunetakse, et tuua jöele ohvriande ja et seda kummardada. Ka kerjused, kärnahaiged ja muud voostrid libisevad seks ajaks meelsasti massi hulka. Ikka kukutatakse nende räpaste pihkude vahele möni münt, sest vaestele kopika poetamine puhastab patust karmat. Meie oleme otsustanud oma karmaga silmitsi seista ja hoiame kukrud nende küsijate ees kinni. Köigile niikuinii ei jaksa anda ja ühte hinge paari mündiga ei päästa.  

Järgmise hommiku plaan oli ärgata kell kuus, et minna paadiga Gangesele päikesetöusu vaatama. See on järjekordne turisti atraktsioon, mille müümisele köik hindud, kellel paat on, tormi jooksevad. "Boat, madam?" kölavad nad peaaegu kooris kui valge inimene hommikul nina välja pistab. 

Kui mina olin oma köhuhädast juba peaaegu üle, läks Tähnasel olukord hellaks ja tema jäi tuppa tukkuma. Läksime Oksanaga kahekesi leidma veekindlat alust ja öiglast hinda, et teiste, turiste täis, paatide vahel päikesetöusus sillerdavat vett künda ja esimesi kiiri linnale kerkimas näha. 

Oksana on väga osav kaupleja. Ta raputab surmtösiselt pead ja ütleb: "No, no, no, this too expensive!" ja ta saab iga kord oma hinna, nii mönigi kord POOLE väiksema. Aga kell kuus hommikul ei jaksa isegi Oksana kaubelda ja me valisime esimese paadi, mille "kapten" näis suutvat aere hoida.   

Terve jögi kihas elust nagu sipelgapesa. Seal loksus igas suuruses ja seiskorras aerupaate, hüppas kalu, ulpis lillevanikuid ja ujuvaid küünlaid, mida kohalikud ise meisterdavad ning igal vöimalusel müüa pakuvad. Minu jaoks on see lihtsalt järjekordne viis reostust tekitada. Need lillevanikud söövad lehmad kaldale jöudes ära, aga fooliumalusel pölenud küünlad kogunevad laisalt randa, segunevad muu saastaga, mis üle käe vette on pudenenud ja jäävadki sinna...

Tegime paadiga tunnise ringi, mille jooksul päike juba soojendavale körgusele jõudis, maksime umbkeelsele kaptenile mõned ruupiad rohkemgi ja naasime hosteli vaiksete seinade vahele. 

The one with walking around

Varanasisse jõudes olime teel olnud neli päeva. Kogu selle aja olime hullunud India maitsetest. Tellisime alati laua toitu täis ja ägisesime, et see köik alla saada. Teinekord söime täiesti nurgatagustes kohtades, mis oma tegumoelt ja hügieenilt jäid Baltijaamalegi alla, aga road olid imelised. Tundus, et mida räpasem, seda parem. Jöime suutäie pipraviina alla ja olime kuulikindlad. Aga juba Varanasis sain  toidumürgituse. Oma nädal aega peale seda ei suutnud ühtegi India vürtsi nuusutadagi. Söin ainult röstsaia ja küpsiseid. 

Nüüd hoidsime mönda aega putka toidust körvale. Vahelduseks oli mönus valge inimese kombel müslit ja omletti süüa. Tähnas on ainuke, kes vürtsikast toidust ja uutest maitsetest kordagi ära ei öelnud. Avastasime, et Coca Cola loputab köik alla ja puhastab igast bakterist, mürk nagu ta on. Ilmselt oleks see ka mind köhuhädast päästnud, kui ma seda suhkrumulli vett juua suudaks. 

Sitast enesetundest hoolimata keeldusin tuppa tukkuma jäämast. Jalutasime keskpäeva kuumuses läbi pühade ghattide ja jälgisime inimeste toimetusi. Kohalikud lapsed jooksid ligi, tahtsid meile igast rämpsu müüa vöi niisama kerjata. Nad on täpselt nii pealetükkivad kui sa lubad neil olla. 

Meie lemmikud on pikkade hallide habemetega oranzi riietatud guurud, kes igal pool varjulistemates kohtades päevakuuma eest redutavad. Nende mugavast poosist ja häirimatust pilgust öhkab kogu maailma rahu ja teadmisi.  

Ühe ghati treppidele on mingi mees väikese tee poekese ehitanud. See ei olnud suurem kui kanakuut ning ei mahutanud rohkem kui paar maitseaine topsi ja imeväikse pliidi, mille taga mees ise rätsepistes kuuma piima sisse ürte segas. 10 ruupia (0,2 EUR)  eest saame kahvatusse klaastopsikusse kaks chaid ja istume treppidele jooki, Gangest ja kohalikke nautima. Ei lähe kaua kui meie ümber koguneb käputäis räpaste riietega ja kriimuliste nägudega last. Nad müüvad midagi ja tahavad niisama lobiseda. Teeme nendega pilte ja targutame niisama. Päike hakkab laisalt linna taha libisema, õhtune öhk on jahedam ja toob ghattide ümber uue elu ja sagimise.

The one with all the the colors, shit and holy cows

Peale 17 tundi öises rongis jöudsime Varanasisse. See on järjekordne püha linn, mis kulgeb mööda Gangese jöe räpast kallast. Kogu elu näib käivat selle vee ääres, seal ujutakse, pestakse pesu, söidetakse paatidega, jahutatakse lehmi, koeri ja kitsi ning püütakse kala. Varanasi on maailma vanim püsiva asustusega linn, selle tänavatest ja müüridest öhkab lugusid maailmast enne meie aja- ja kultuurilugu. 

Käin Oksanast ja Tähnasest alati paar sammu tagapool. Ma tean, et ma ei jöua KÖIKE näha, aga ma proovin. Püüan iga hinna eest mitte sita sisse astuda, mitte millegi alla jääda ja tsikke mitte silmast kaotada. 

Siin liikluses on nii palju elemente- rattad, tuk-tukid, tsiklid, rikšad, lehmad, autod, kerjused ja turistid. Köik nad liiguvad mingis suunas, ilma ühegi reeglita ja rohket müra tekitades. See lärm ja sagimine näib köige vähem häirivat lehmi, kes signaali ei anna ja suunda ei muuda. Nad astuvad sulle peale kui sa eest ei liigu ja situvad kui tuju tuleb. 

Veel värvilisemad on teeääred. Seal on poed ja juuksurid, räpastel linikutel puuvilja hunnikud otse tänaval, öliste pannidega ja rasvas küpsenud pakoradega söögikohad, putkad, kus müüakse korraga miljon pisiasja, pellarussi mootoriga suhkruroo mahlapressid, kärud pähklite, jäätise ja muu jamaga, mida valge inimene ei peaks suhu panema. Seintel ja tänavapostidel ripub loendamatult eri värvi ja kujuga silte nii hindu, inglise kui hinglise keeles. Päikeses tuhmunud Miki Hiire ja Antonio Banderase pildiga reklaamplakatid kutsuvad ostma riideid, prille, käekelli ja muid kulinaid. Siin läheb köik müügiks. Isegi naeratus ja koos tehtud pilt.

The one with INDIA

Me jöudsime Dehlisse südaööks. Hämmastav kui palju inimesi ühte Boeingusse mahub, veel hämmastavam on kui palju kola nad endaga selles lennukis veavad. Ega me ise paremad pole, Tähnase kott on sama suur kui Oksana:)

Meie default reisikorraldaja Tähnas oli öömaja bookinud ja hosteli tasuta "töld" ootas meid lennujaama ukse ees. Öösel on köik kassid hallid ja nii ei tundunud New Dehli pimedas palju erinev muust kuuma kliima suurlinnast. Teel hosteli avastasime, et Tähnas oli oma Pentaxi kaamera KLMi raudse linnu pardale pingi alla jätnud. Leppisime kokku hommikul esimese asjana lennujaama tagasi söita ja kaotatud kaup tagasi saada.

Alles hommiku valgus näitas meile, kuhu me tegelikult olime maandunud. Köik nähtud pildid ja kuuldud jutud kahvatuvad selle kireva sagina ees. Söitsime korduvalt surmaga silmitsi seistes, taksoga, mille turvavöödel ei olnud kinnituskohti, läbi sönul kirjeldamatu liiklusmäsu ja olime önnelikud, et sinna linna kauemaks pidama ei jää.

Dehli lennujaam on hiiglaslik ja sinna ilma kehtiva lennupiletita siseneda ei saa. Tähnas soetas külastaja pileti, käis lost and found letis, kus tal soovitati KLMi kiri saata ja kogu lugu. Meil jäi üle vaid loota ausate inimeste headusele. 

Dehlist edasi viis tee rongiga Agrasse. Selle räpase linna südames asub iga turisti "peab ära nägema" Daj Mahal. Valgest marmorist mauseleum, mille Mughali imperaator lasi ehitada oma kolmanda naise mälestuseks kui too nende 14. last sünnitades suri. Legend räägib, et oma üüratutest rikkustest ja varast pidas valitseja seda paleed köige kallimaks, sest see oli sama valge kui pisar tema lahkunud armastatu pösel. 

Aga erilisemaks kui mistahes ehitis vöi rajatud vaatamisväärsused on hindud ise. Täpselt nii huvitavad ja elevust tekitavad kui nemad on meile oleme me neile. Nad on pisikesed, värvilised ja nobedad. Nad tahavad meiega kätt suruda, naeratavad ja lehvitavad koguaeg, küsivad meie nimesid ja kust oleme pärilt. Pole harvad juhused kui mingid tüübid oma telefonidega meid salaja filmivad. Vahepeal on tunne, nagu oleksime kohalikud kuulsused. Tihtipeale piirdub nende keeleoskus " hello, foto!!" ja "what country?" aga neile on oluline ligi tulla ja see ära öelda. 

India on imeline. 

The one with from Hollywood

Möödunud suvest vöiksin raamatu kirjutada. See on mul ka ka plaanis, aga kunagi hiljem, siis kui ma suureks saan. Uus talv algab uute seiklustega. 

"Noh, teeme selle peo siis kiiresti ära, mul on vaja kell 6 lokatsioonile söita!" ütles Reet kui ta veidi enne südaööd mu minekupeo juba hörenenud ridadega liitus. Selle peoga oli töepoolest kiire, aga pidamata ei saanud see jääda- mind ootas ees 2 kuud kodumaast kaugel, kusagil Aasias. 

Tallinn on südatalve nullkraadisel varahommikul önnetult hall. Kesklinna värvituledes majad on udu all hägused ja lumevallide sopakord joonistab olukorrast trööstitu pildi. Söidutee äärtest örnalt sulama hakanud lögane lumi kahises taksoauto rattakoopastesse ja ma tundsin, et viimane aeg on selle linnaga nägemist teha.

Ma ei saanud kaineks enne Pakistani öhuruumi sisenemist ja see oli paras aega avada uus pudel veini. Jagasime Oksanaga, Tähnas ei joo lennukis, ta joob üldse harva. Minagi olen suure suuga lubanud need kaks reisikuud kaine olla. Küll aga on meil mölemal Oksanaga pool liitrit pipraviina seljakotis, no nii profülaktika möttes. 25 grammi igal hommikul vööraste bakterite tapmiseks oli Ülikooli apteekri professionaalne soovitus. 

Ma ei olnud sendi eest maganud, tulin otse Hollywoodist ja ajasin suust sellist jura välja, et Tähnas oleks mind oma peas vist hea meelega lennujaama maha jätnud. Önneks on nii tema kui Oksana hullu panemisega harjunud ja mind ei ole tegelikult raske kaasas kanda. Mul on hea meel, et ma päris kaine ei olnud, nii ei muretsenud ma kordagi, mis maha ununes, tegemata jäi vöi kust väravast lennuk läheb, jätsin juhtimise Tähnasele ja Oksanale, neile see sobis ja nii jäigi. 

Ma ei saa öelda, et ma oleksin kordagi kartnud, et me kolmekesi koos toimima ei hakka, aga ikka mötlesin, et väljaspool Olde Hansat tunneme üksteist üsna pealiskaudselt ja oleme päris elus ikka täitsa isepäised naised, tüli ja pravuuri saab tühjastki tulla. Meie värvikad natuurid lubavad siiski loota, et need 2 kuud täiesti vööral maal, köigi koos ületatud kannatuste ja röömudega panevad meid üksteist paremini möistma ning selle reisi algusest saab alata ka uus söprus. 

The one with Heli again

Tagasi Conneticuti jöudmine röömustas ja kurvastas mind korraga. Ees ootas 3 päeva koos imeilusa Heliga, aga need 3 päeva olid ühtlasi mu seikluse viimased ja siit edasi viis tee tagasi koju.

Heli oli mind oodanud ja saabuda nii, et oled oodatud, on imeline tunne. Nende kolme kuuga oli palju juhtunud: Heli etendus möödus edukalt, ta sai kasulikke tutvusid ja rahuldas tugevasti oma esinemisvajadust. Laste kool oli löppenud ja nad nautisid oma suvevabadust. Ilm oli soe ja loodus kutsus palju valjemalt kui tookord aprillis.

Heli vedas mind poodidesse ja ma sain osta palju uusi asju, sest enamuse oma seljakoti sisust olin visanud Mexicos prügikasti. Kolm kuud käsitsipesu ja lakkamatut higistamist ei möju kangale kuigi hästi.

Ühel öhtul jöime Heliga pudeli rummi ja läksime kohalikku puppi seiklusi otsima. See oli masendavalt väike koht ja seal käis parajasti karaoke vöistlus. Kahjuks oli Heli oma hääle ära külmetanud ja me ei trüginud lavale. Istusime hoopis baaris ja sebisime karmi näoga barmani. Loomulikult oli ta abielus, aga viimase ringi jooke saime ikkagi baari kulul. Kodutee ajaks olin ma juba nii lövi, et Heli köndis minust 2 sammu eespool ja tegi, et ei tunne mind. Ma piilusin igasse postkasti ja keerlesin iga tänavaposti küljes. Pubi DJ söitis mööda ja pakkus meid koju viia. Mina olin loomulikult valmis ka tema koju minema, aga Heli ei arvanud see hea möte olevat. Hommikul olin talle loomulikult tänulik.

The one in Minnesota

St Paul AirPort, Minnesota. Kesk Ameerika on siit füüsiliselt ja vaimselt nii kaugel, et mälestused sellest seiklusest tunduvad unenäod. Aga inimesed on päris ja hüvastijätud on päris ja igatsus on päris.


Need kolm kuud on möödunud naeruväärse kiirusega ja ma olen oma rännaku lõpusirgel. Siit edasi on jäänud 4 päeva Conneticutis koos Heliga, siis NY-Warssaw ja Tallinn. Ma ei kujuta ette kuidas kohanemine selle heitliku ja kauge pöhjamaaga kujuneb. Kalendri suvi ehk leevendab protsessi, aga esimene jahe tuul, pärastlõunane vihm vöi tühi hing paneb mind pisarateni tagasi minna igatsema. Ma ei saa öelda, et ma ei taha koju tulla, tahan, väga tahan! Aga kui kauaks- selles on küsimus.


Niisama ei tule Minneapolisse kindlasti mitte keegi. Mina olen lihtsalt önnelik hing ja inimesed mu teel on olnud imelised. Suvalises hostelis Mexicos tutvusin kolme kodanikuga Minesotast- Dawn, Joel ja Anirban. Saime hästi läbi, seiklesime 2 päeva koos ja seks ajaks kui tee meid jälle lahku viis, olime saanud nii lähedaseks, et otsustasin nende küllakutset päris tösiselt vötta.


Sadas kui ma maandusin. Ma ei salli kui nii läheb. Aga taaskohtumise rööm, tuttavate külalislahkus ja Mexicost kaasa toodud kookose rumm tegid südame soojaks. Nad olid lubanud minu eest head hoolt kanda ja reaalsus kujunes veelgi paremaks kui öeldud sönad. Käisime Missisipi ääres jalutamas, kanuuga söitmas, karussellitamas, poodlemas, gay paraadil, jöime veel rummi, söime steiki, BBQd ja jäätisetorti. Köike seda saatis imeline seltskond ja palju naeru. Pärast 2 kuud džunglis olin selle ära teeninud.


Mulle meeldib Ameerikas külas käia, aga seal elamine tapaks mu söjaka loomu. Nad on seal liiga... mis see öige söna oleks? ... -ameeriklased?! Mulle meeldib kui mind ümbritsevad mötlevad inimesed ja seal neid palju ei ole.

Dawni silmad olid märjad kui me hüvasti jätsime. Önneks on ta piisavalt hull hing ja ma ei imesta kui ta oma seljakotiga üks päev mu ukse taga on. Ma igatahes ootan seda. Poisid nii emotsionaalseks ei läinud, aga ma tean, et neil oli minuga löbus ja isegi kui nad kunagi siiapoole ookeani ei jöua, jään neile igaveseks meelde.

The one with Livingstone

Avastasin, et ei ole sönagagi kirjeldanud seda linna, kuhu pidama olen jäänud. Livingstone on möne tuhande elanikuga väike garifuna linnake Guatemala kagu osas, Atlandi ookeani ääres, Rio Dulce järve suudmes.

Kohalikud on pöhiliselt mustanahalised, omal ajal Aafrikast toodud orjade järeltulijad. 19 sajandi alguses sai Livingstone'st ametlik sadamalinn. Rohke liiklus töi kaasa hasartmängud, prostitutsiooni, lausjoomingud ja löbusa elu. Siia eksinud misjonärid kuulutasid selle koha 'ilma Jumalata linnaks'. Tänaseks on asi paljuski maha rahunenud, aga jäljed sellest ajast on ikka veel olemas ja ma kujutan selgesti ette kuidas elu käis nagu Kariibimere piraatide filmis.

Tänase päevani pääseb Livingstone'i ainult mereteed pidi vöi hobusega. Kohalikud on keeldunud igasugusest maismaa ühendusest ja nii ei too siia linna ükski maantee ega käidav rada. 20. saj löpul oli Livingstone pöhiline narkovärav Pöhja- ja Lõuna- Ameerika vahel. Nüüdseks on asi väidetavalt kontrolli alla saadud, aga köik vöimalikud mönuained on endiselt üsna soodsa hinna ja hea kvaliteediga väga kergesti kättesaadavad.

Aga mu köige suurem pettumus on rannajoon ja merevesi. Maja taga on ookean, aga see on niiiiiii räpane, et siin oldud aja jooksul ja isegi 45 kraadise kuumusega, ei ole ma sinna ujuma läinud. Kanalisatsioon jookseb otse vette ja prügi on igal pool, alates pinnal ulpivatest pudelikorkidest, löpetades pool lagunenud pampersite ja katkiste rehvidega puude all. Liiv on mulla ja sodiga segamini, vesi kahvatu hallikas vöi mustjasroheline. Paadisöidu kaugusel on turistidele tasuline rand - Playa Blanco, kus omanikud üritavad kitsast rannariba puhtana hoida, aga lained toovad üha uut saasta kaasa ja vaene neegripoiss peab terve päeva rehaga mööda mereäärt vantsima. Aga neeger on loomupoolest laisk, ega ta väga ei pinguta kah...

The one with the job

Jah, ma olen laisk olnud. Paigal viibimine möjub nii. Tekib teatud rutiin ja blogi kirjutamine ei ole seni kuidagi päevakorda mahtunud. Aga ma püüan kaotatud aja tasa teha.

Kui ma La Iguanasse saanubusin töötasid siin kaks inglise tsikki (18 ja 19 aastased)- Heather ja Sasha, üks kanada poiss Joel(18) ja üks inglise poiss Ray(26). Viimane oli selline tüüpiline 'iga naise mees', aga ta on 10 aastat barman olnud ja seda vöis igast tema liigutusest näha. Selle meeskonna ülesanne oli päevast päeva rämedalt pidu panna, inimesi löbustada ja neile vöimalikult palju alkoholi müüa.

Ma arvan, et minu siia jäämise kaalukaim pöhjus oligi tegelikult Ray. Mul tekkis tema vastu suur respekt, sest ta mötles ja tegutses nagu valge inimene, nii nagu mina harjunud olen. Kui levis söna minu soovist 1 proovipäev teha, tuli Ray minu juurde ja veits isegi palus, et ma jääks, sest tal oli plaan edasi reisida ja ta ei tahtnud hosteli omanikku tööjöu hädasse jätta. Väga täiskasvanud suhtumine ja need kaks suurt sinist silma- mul ei olnud südant talle EI! öelda. Oma peas sain selle otsusega rahu alles siis kui suutsin möelda, et siia jäämine ja nende inimeste aitamine on minu panus köige hea eest, mis mind mu reisil saatnud on.

Et oma aega vöimalikult ratsionaalselt tarbida, alustasin hispaania keele tundidega, (olgu siis mainitud, et enamus Kesk-Ameerikat räägib seda keelt). Praktika poolega on siin hostelis muidugi raske, sest kogu suhtlus käib inglise keeles, aga mu öpetaja räägib ainult hispaania keelt ja mu tahe on tugev.

Minu tööpäev algab kell 7 hommikul ja löppeb kell 15.00. See on minu endisele öisele eluviisile tore vaheldus. Siinne päike ongi juba varastest tundidest liiga kuum, et kauem magada.

Töö ise on imelihtne- check in/check out, hommikusöögi serveerimine ja üle üldine olukorra kontrolli all hoidmine. Kui hostel on tühi, käime sadamas paate ootamas, et uusi inimesi tuua. Sellest on saanud mu päevade tipp hetk. Seal kai peal saab päikest võtta ja neegripoistega lobiseda. Ma olen neile juba "oma särk", surume käppa ja teeme " yo- yo, que pasa!" ... Jah, ma ise ka ei usu....

Tänaseks olen avastanud, et köige raskem osa selle töö juures on igal öösel hullu möllu panna. See on enam vähem sama kohustuslik nagu ruumi korrashoid vöi söögi serveerimine. Kuigi minu ametlik tööpäev löppeb kell 15, olen ikkagi 'part of the crew' ja see hostel on mu kodu, nii olen sisuliselt 24/7 valvel. Meil on omad mängud ja vöistlused ja tantsud, mis igal õhtul läbi tuleb teha. Keegi muidugi ei sunni meid, see lihtsalt läheb nii. Ei pea vist mainima, et alkoholi tarbimisega on sama lugu.

Päris huvitavaid inimesi käib siit läbi, päris huvitavaid lugusid juhtub. Aga kui ma siit löpuks pääsen, pean küll rangele rohelise tee ja salati dieedile jääma.

The one with staying

Ma ei oleks kunagi uskunud aga iga sissekandega läheb mul eestikeelne eneseväljendamine üha raskemaks. Siiani on minu blogi olnud mu pöhiline emakeelne sõber. Peale pikki päevi muus keeles punnides on imehea end eesti keeles maha laadida.

Eile aga tundsin esimest korda kuidas sõnad jäid kinni ja enamus mötteid mu peas olid inglise keelsed. See on tegelt päris loogiline, aga samas häiriv. Siit edasi on eestikeelne blogi juba pöhimötte küsimus.

Tuleb välja, et eksisin oma viimases sissekandes. La Casa de Iguanasse jäämise vöi edasi minemise otusus ei olnud kaugeltki lihtne. Vöi noh, tegelikult teadsin, et jään, aga selle otsuse enesele rahuldavalt ära argumenteerimine oli keeruline. Mingil moel on see isegi alles protsessis. Muidugi ei seo mind selle kohaga ükski leping, vöiksin iga kell koti kokku panna ja värava tagant "hasta luego" teha, aga ma ei ole päris see tüüp. Nüüd jääb üle antud vöimalusele maksimum panus panna. Kui ma kunagi teada saan, milleks kogu see olukord hea oli, annan teada.

The one with Casa de Iguana

Ma arvan, et ei ole ikka veel üle saanud selle paadi lokustavast vönkest. Esimesed mustad poisid müüsid hosteli juures valjusti kanepit. Ma ei usu, et keegi meeskonnast päriselt kaine oli ja kell oli alles kolm päeval. Siin viibimine töotas huvitav tulla.

Kiilakas tatoveeritud musklis mees juhatas meid tubadesse. Ta hääl reetis ta karmi eluviisi. Ta meeldis mulle. Tegelikult nad köik meeldisid mulle, mis on veider, sest tavaliselt ma olen väga valiv.

Kombeks on kõigile uustulnukatele lühidalt rääkida hosteli reeglitest ja sellest, mis ümberkaudu teha saab. Siin on vaga kodune. Köik istuvad ühe

laua taga ja lobisevad, köik teavad köiki nimepidi. Esimesest hetkest alates oli mul seal hea. Jöime rummi virsiku mahlaga, suitsetasime, söime, rääkisime. Öhtu lõpuks olin ülemuselt loa saanud teha üks proovipäev, sest neil on uut meeskonda vaja.

Mul on selle reisi jooksul ennegi tulnud teha raskeid otsuseid, aga see on üks keerulisemaid. Miinimum tööaeg on 1 kuu, saad tasuta ööbimise, kolm söögikorda, soodsama alkoholi ja 1000 quetzale. Kõlab väga hästi. Töö ei ole kuidagi raske ja meeskond väga chill. Aga mul ongi ainult üks kuu aega ja kui selle siin veedan jääb mul Honduras ja Nicaraagua nägemata.

Aga eks ma mötlen selle üle kui kaineks saan. Millegi pärast on mul tunne, et see köik laheneb kergemini kui ma arvan.

The one with Maritsa

Järgmine peatus - Rio Dulce. See on väike räpane linnake riigi ida osas suurima järve ääres. Siit ei ole ookeanini enam pikk maa. Plaan oli peatuda üheks ööks ja siis jõuda Livingstone'i, päris Atlandi ääres.

Aga ma ei ole suurem asi plaani tegija, veel vähem oskan ma plaani järgi tegutseda. Nii juhtuski, et tutvusin bussis ühe prouaga, Maritsa, kes oli 20 aastat Kanadas elanud. Lobisesime niisama ja ta kutsus mind külla, kui kunagi veel naabrusesse satun. Ütlesin, et kui talle sobib, vöin kohe ka tulla.

Tema linnake El Estor on küll kaardile märgitud, aga see koht on nii väike ja möttetu, et ilma tuttavateta sinna naljalt ei jöuaks. Need inimesed on lühikesed ja veidi mongoliidsete joontega. Neil on kombeks sünnitada nii palju lapsi kui juhtub ja see teeb nad üsna vaeseks. Köik kohad on neid mudilasi täis, nad on mustad ja pool paljad. Kogu see linnake on veits udune, järv ja taevas ja mäed on köik ühte värvi.

Maritsa majake on kohe keset linna. Ta abikaasa töötab linnavalitsuses. Nad on uskumatult toredad inimesed. Ma sain magamiseks eraldi külaliste maja. Nad viisid mind linnatuurile ja tegid mulle süüa.

Jäin kokku kaheks ööks. Teisel päeval viisid nad mind kose juurde, kust voolas maapöuest kuum vesi. See oli fantastiline koht. Tagasi tulime mikrobussiga, mis oli täis matšeetadega räpaseid töömehi. Kaks tüüpi istusid katusel. See ei ole päriselt lubatud ja politsei tegi juhile trahvi :D

Vestlesin põgusalt ühe jörmi vennaga, kes mul praktiliselt süles istus. Ta oli mönda aega Ameerikas elanud ja valdas konarlikku inglise keelt. Ta ütles, et ma olen GRINGO. Üritasin talle seletada, et olen Eestist ja et see on Euroopas... Ta jäi oma arvamuse juurde.

Ma arvan, et olin neile kohalikele seal bussis sama suur elamus kui see pärastlöunane söit keset dzunglit koos 20 tömmu miniinimese ja kölaritest kajava "cherry, cherry lady" looga oli mulle.

The one with Guatemala

Beliz on fantastiline maa. Imeliste metsade, körgete mägede, valgete liivarandade ja helesinise veega. Meeletut kuumust jahutab kerge meretuul. Aga need inimesed ei meeldi mulle. Nad on pealetükkivad ja völtsid. Vöib kindel olla, et iga "Söbrad, teretulemast Belizi" vestlus löppeb sellega, et nad küsivad sult möne dollari vöi suitsu.

Veetsin Belizis kokku kolm ööd. Sellest piisas, oli aeg söita Guatemaalasse. Belizi sisenemine ei maksa midagi,aga sealt lahkudes küsivad nad sinult 18 dollarit. Ahvid :) Huvitav, mis siis saab kui sul sentigi ei ole? See piiripunkt oli üldse väga naljakas. Angaar keset lagedat välja. Ühes otsas maksid nöutud 18$, teises otsas löi onu su passi templi ja "Nägemist!" Siis oli tükk tühja maad, uus angaar, uus tempel passi ja oledki Guatemaalas. Nende kahe angaari vahel muutus nahavärv, keel, valuuta ja suhtumine.

Esimese peatuse Guatemaalas tegime väikeses järve äärses linnas Floreses. Töeline keskkonna muutus. Inimesed olid nii rahulikud, see linn nii puhas, pühapäevane ja euroopalik. Eesmärk oli külastada Guatemaala suuremaid Mayade varemeid Tikalis, aga praegu on hooaja löpp, turiste ei liigu ja meile sobival ajal ei läinud ühtegi bussi. Ilm oligi liiga kuum, tundus möistlik pigem Floresesse jääda ja külma jooki nautides kogu linna ilu imetleda. Hiljem muidugi selgus, et olla sealkandis ja Tikali mitte minna on sama kui käia Pariisis ja Eifeli torn vahele jätta.

Aga Kesk- Ameerika bussiliiklusele peab au andma. Pikemateks vahemaadeks on väljasöit alati sätitud nii, et sihtpunkti jöuaksid varahommikul. Pagas on nummerdatud ja selle kadusmise töenäosus üsnagi väike. Istmed mugavad ja öhk jahe, tösiküll, mönikord isegi liiga jahe. Aga ma olen juba kogenud seljakoti reisija- kannan bussis alati sokke, dressikat ja tekikest.

Kell 10 hommikul jöudsime Panajachelli Atitlani järve ääres. See on jällegi pöhiline turisti sihtkoht rohkete söögikohtade ja turgudega. Peale Belizi tundub köik nii odav. Toidud on värsked ja portsud mehised. Korralik hommikusöök ja kohvi 45 kohalikku raha (1 quetzale- 1,5 EEK). Kotike kooritud mangot vöi ananassi 5 quetzale, korralikult küps avokaado 3 quetzale. Jalutan ringi ja tunnen siiralt, et siia vöiks elama jääda.

Atitlani järv asub riigi ida osas ja selle ümber on väikesed armsad mägikülakesed nagu seened. Pöhiline liiklus toimub paadiga. Rajad läbi metsa on väidetavalt ohtlikud. Paaril korral on turiste relva vöi matšeetaga paljaks varastatud. Aga seda vöib igal pool juhtuda.

Jäime järve äärde kaheks ööks. Seal on nii rahulik. Aeg nagu seisaks. Enamus ümbritsevast kinnisvarast kuulub pensjonipölve nautivatele "gringodele". Nad lohisevad ringi, on pikajuukselised ja ei tee midagi. Sellegi poolest nautisin öhtuti kuuvalguses nende lugusid kuulata.

Olin oma ameeriklasest söbra Dawniga nädalakese teel olnud. See oli üksindusele mönus vaheldus. Käisime väljas söömas ja tegime asju, mida turistid ikka välismaal teevad teevad. Aga see aeg sai kiiresti otsa. Dawn pidi tagasi USAsse tööle söitma ja mina jäin Guatemaalasse jälle oma vana hea seljakotiga üksi, otsima uut peatuspaika, leidma uut seiklust.

Mul on igast kohast alati natuke kurb lahkuda, inimestest lahkuda on veel hullem. Aga iga suurepärane kogemus paneb mind tahtma edasi minna ja vaatata what else is out there, who else can i meet. Ja siiani ei ole ma pidanud pettuma.

The one with Belize

Raul söitis järgmisel hommikul koju. Mina olin saanud kirja ühelt tsikilt, kellega Oxacas tutvusin. Ta küsis kus järjega olen ja kas ta vöib ühineda. Leppisime kohtumise Belzis, sukeldujate paradiisis Caye Caulkeri saarel.

Isegi kui olin kiindunud sellesse metsakommuuni ja Tatjana oli mulle nagu öde, olin uueks seikluseks, uueks sihtmärgiks rohkem kui valmis. Hääletasin oma seljakotiga bussijaama ja vötsin bussi Chetumali, et sealt järgmine hommik laevaga Belizi söita.

Ma olen merelaps ja see 3 tundi seal paadis oli mulle nagu kirss IGA tordi peal. Ma ei oska sõnadega seletada seda, mis värvi on ookean ja kuidas kiire sõit üle laineharjade mulle mõjub. Ma olen kindel, et ülejäänud rahvas seal laevas arvas, et olen peast segane kui terve tee pea aknast väljas mere laule laulsin.

Enne Caye Caulkerit tegime peatuse San Pedros. Seal on migratsiooniamet, kus lüüakse uus tempel passi ja - Tere tulemast Belizi!!! Uuesti paati kogunedes volksutasin laevajuhile silmi ja ta lubas mul teekonda kaptenisillal jätkata. Rööm on tödeda kui kaugele naeratusega jöuab. Rääkisin vanale merekarule, et Eestis saab talvel autoga üle jää saarelt saarele söita ja nautisin soojas tuules kuidas päike merre loojus. Möned hetked on hindamatud.

Sadamas ootas mind mu ameeriklannast tuttav Dawn. Ta oli juba reserveerinud hosteli ja teinud öhtusöögi plaanid. Peale 2 nädalat takosid ja ube tundus Belizi köök võrratu. Jöime paar rummi ananassi mahlaga ja Caye Caulker oligi paradiis.

Järgmisel hommikul läksin tuuriga snorgeldama. Nad viisid meid avamerele, kus ujusime koos raide, merikilpkonnade, lugematul hulgal muude mereelukate ja haidega. Loomulikult oli kogu see ettevõtmine vägagi turistikas ja tihtipeale said körval ujujalt müksu vöi takerdusid kellegi lestadesse aga kokkuvõttes ei vahetaks ma seda elamust millegi muu vastu.

Belizis elab 300 000 inimest, enamasti mustanahlised. Nad on üsnagi pealetükkivad ja saavad koguni pahaseks kui sa nende kaupa osta ei taha vöi nende baari sisse ei astu. Loodus on aga hingematvalt ilus. Sellel killukesel maalapil elavad köige eksootilisemad liigid ja kasvavad köige uskumatumad taimed, ookeanist ma ei räägigi.

Järgmine päev söitsime San Ignasiosse. See on väike koloniaalstiilis linnake üsna Guatemaala piiri lähedal. Esmapilgul ei midagi erilist, aga paigad, mida siit lähedalt leida võib on ahhetama panevad ka rohkem näinud reisijale. 20 minuti söidu kaugusel asub rahvuspark, kuhu siseneda saab ainult professionaalse giidiga. See on hindamatute liikidega dzungel, mille sügavustes leidub koopaid, maa-aluseid järvi, jögesid ja Mayade varemeid, paljud paigad on turistile ligipääsematud, paljud alles avastamata.

Palkasime giidi ja vötsime ette matka džunglisse eesmärgiga ronida koopasse, mida kohalikud tunnevad kui Actun Tunichil Muknal (maya keeles- kivist hauakambri koobas). See oli omamoodi Mayade pühakoda, kus tänaseni leidub rohkeid jälgi ohverdamisrituaalidest, ohvriandidest ja isegi inimohverdustest. See on väheseid kohti, kust ühtki leidu kusagile muuseumisse veetud ei ole, köik seisab täpselt nii nagu mayad selle jätsid.

Koopasuud kaitseb kitsas veeriba, millest üle tuleb ujuda. Millekski selliseks ei oleks ma osanudki valmis olla- ülepeakaela voolavas vees kivide vahel, kiivri, pealambi, täisriides ja tossudega. Seiklus oli täiskaigul käima tömmatud. Sealt edasi jätkus teekond pealambi örnas valguses kulgedes pilkases pimeduses üha sügavamale kalju sisse, kord üle kivide, kord jälle kaelani vees.

Ma ei taha isegi hakata PROOVIMA kirjeldada, mida me selles koopas nägime, kogesime ja millest osa saime. Suurt rolli selles looduse loodud imes mängis ka meie giid, kes on uskumatu fanaatik ja kelle kirg selle koopa vastu muutis kogu elamuse veel enam nauditavaks.

Kunagi klaasi veini körvale vöin heal meelel sellest päevast müstilisi lugusid pajatada, aga paberile ma seda ei pane.

The one with all the hitchhiking

Ja nii need päevad seal metsas läksid. Kastsime idusid, riisusime aeda, istutasime taimi. See on vana Mayade filoosoofia- vöta, mida loodus annab, aga anna vastu. Make the world a better place.

Ühe päeva veetsime Tatianaga Tulumis. Ta söpradel on rannas hostel. Selline lihtne seljakoti rändurite koht, kus saab odava raha eest otse ookeani ääres telkida. Tegime koos haikala lihast toitu- chevichet. Pressisin kilo laimi ja ilmselt ei pesnud korralikult käsi, sest hiljem päikest vöttes pöletas selle mahl mu mölemad käed. Esimene päev paistetasid köik sörmed ja järgmine päev tekkisid suured pöletusvillid. Meeletult valus ja ebamugav. Millegi sellise peale lihtsalt ei tule. Tänaseks on nädal möödunud ja mu käed näevad ikka veel kohtutavad välja. Köik sörmed kestendavad ja käelabad on suurte tume pruunide laikudega. Loodan vaid, et kogu see jama arme ei jäta.

Päev pärast rannapidu tuli meie metsakommuuni seesama Marcos, kes mind Tatianani juhatas. Ta oli teepealt kaasa kutsunud ühe noormehe, kelle nimi oli ka Raul. Ta oli mehhiklane, 23 aastane ja nägi välja nagu seebika meespeategelane. Me olime kommuuni köige nooremad ja saime hästi läbi. Ta oli kaheks nädalaks Mexicosse ringi rändama tulnud ja tahtis näha vöimalikult vähese rahaga vöimalikult palju, täpselt nagu mina. Ühendasime jöud ja söitsime hääletades Chichen Itzasse.

See tundus liiga lihtne. Esimene auto, millele pöialt vibutasime vöttis meid peale. Önneks oli Raul suurepärane latatara ja sai igaühega alati jutupeale, mina ainult naeratasin ja olin niisama nunnu. Järgmine autojuht tegi meiega peatuse ühe maa-aluse järve [cenote] juures, kus sai ujuda (Mexicos leidub selliseid rohkesti). Ma ei tea miks inimesed üldse bussiga söidavad.

Aga meie sihtkohas Chichen Itzas asuvad Yucatani poolsaare paremini säilinud ja kuulsamad Mayade varemed. Keset linnakut toretseb suurepärane El Castillo püramiid, mis on sisuliselt nagu suur kivist Mayade kalender. See ehitis on täielik astronoomiline ja arhidektuuriline ime. Kaks korda aastas (märtsis ja septembris) tekitab päike selle pöhjapoolsel küljel varjude mängu, mis jätab mulje trepist üles looklevast maost. Selle püramiidi sisse on ehitatud veel üks püramiid, mis ilmselt oli hauakamber. Veel 8 aastat tagasi sai minna nii püramiidi sisse kui ronida selle tippu, täna jookseb ehitise ümber range traataed. Piisas ühest önnetult alla kukkunud turistist...

Järgmine päev hääletasime Rauliga Tulumi. See on armas ranna äärne linnake. Lebasime pool päeva kuumal rannaliival, ulpisime taevasinises ookeanis, rääkisime maailmast, reisimisest ja önnelik olemisest. Kohe rannaäärsel kaljul laiuvad järjekordsed Mayade varemed. Seegi on muljetavaldav vaatamisväärsus. Nende müüride vahel seistes laiub sinu ees terve Atlandi ookean. Seal, pilguga silmapiiri püüdes ununeb aeg ja korraks tekib tunne, see vesi ja see kaljunukk ongi kogu maailm.

Edasi hääletasime järgmise autoga Playa del Carmenisse. See on kohutav ameerika turistide meka McDonaldsi ja Starbucksiga, aga kui pidu tahad, siis seal saab. Ostsime pudeli rummi ja istusime paadisillale keelt kastma. Öö oli nii soe, aegajalt puhus tuul ookeani poolt jahedamat öhku ja vesi laksus örnalt vastu sillapalke. Mu valge kleit lehvis tuuleiilis ja rumm maitses iga lonksuga magusam. lobisesime köigiga, kes mööda käisid ja jagasime meelsasti oma rummi.

Mönusas meeleolus üritasime erinevatesse klubidesse sisse saada, aga nad köik küsisid hinge hinda ja meil oli vöimalikult väikse eelarvega väljasöit. Ronisime mingisse rannabaari üle aia, aga nad viskasid meid tuldud teed tagasi välja. Sõime parema meelega viimase raha eest vöileiva ja kadusime magama. Meile meeldibki metsas rohkem.

The one with Tatiana

Mu uus nuustik oli suurepärane. Pani mind jälle inimesena tundma. Isegi kui pesemiseks oli vaid leige vesi ja dušširuumi seinal loivas igasuguseid elukaid.

Suureks heameeleks leidsin Rauli hiljem uuesti restoranist. Ta ikkagi oli päris. Söime koos öhtust. Mu köht oli ikka veel hell ja ma ei julgenud eriti midagi sinna juurde pista. Tellisin röstitud saia küüslaugu vöiga. Raul töi autost kaks avokaadot. Klaas punast veini ja ma vannun- see oli köige ilusam söögikord mu elus.

Hommikul vöttis Raul mind jälle linna kaasa, aga öues oli vähemalt 45 kraadi ja me läksime tema juurde varju. Suitsetasime, vaatasime mingit veidrat Jaapani animafilmi ja mul oli jälle aeg minna. Mul oli vaja leida see müstiline naine Tatiana ja tema pungalo keset metsa, millest Marcos rääkinud oli.

Jöudsin Tulumi hommikul kell 6. Siit edasi teadsin vaid, et mul on vaja jöuda 31 kilomeetripostini Cobá suunas. Istusin 4 tundi bussijaamas. Seal oli tasuta WiFi. Aga Google Map kilomeetriposte ei näita :D Kirjutasin öele, kus olen ja kuhu poole minema hakkan ning soovitasin umbes sealt kandist mind otsima hakata kui ma 3 päeva jooksul ühendust ei vöta.

Olen vist korra juba öelnud- kui sa ei tea kuhu sa minema pead, ei saa sa ära eksida. Sedapuhku see teadmine mind väga ei rahustanud. Suure seljakotiga, 40 kraadises kuumuses, keset tühja välja, kuhu järjekordne buss mind maha jättis, oli korraks üsnagi öövastav. Aga mul ei jäänud muud üle kui see Tatiana üles leida.

31 kilomeetriposti juurest läks töepoolest kitsuke kruusatee metsa. Kaotada ei olnud mul ju midagi, läksin vaatama. Saja meetri pärast leidsin majakese ja siis veel ühe. Üks neiu riisus tänavat. Ja usu vöi ei, see oligi Tatiana kodu. Ta ei olnud hetkel kodus, aga riisuv neiu näis minusugustega harjunud olevat, pakkus istuda ja oodata.

Hoovi vuras must VolksWageni pörnikas, roolis noor, pikkade lokkis juustega naine- palju kuuldud Tatiana. Temast kiirgas nii palju röömu, energiat ja headust, et köik kohad said seda täis. Istusime hetkeks ja juba oli tal uus plaan minna Playa del Carmenisse peole. Ma ei suutnud uskuda, aga tema pörnikasse mahtus viis inimest ja koer.

Tatiana on 34. Oma varase nooruse töötas ta Cancunis (see on pöhiline turisti linn, umbes nagu Miami) animaatorina. Pöhimötteliselt maksti talle rämeda peo panemise eest. Hiljem hakkas tegelema kinnisvaraga, ostis endale paar korterit ja 10 hektarit maad, tüdines töötamisest, rentis korterid välja, ehitas oma maalapile palmi lehtedest katusega pungalo ja jäigi sinna paikseks. Nüüd on ta eesmärk luua selline kommuun, kuhu köik head inimesed saavad tulla ja koos olla. Et midagi teha oleks, kasvatab ta idusid. Idud on köige ideaalsem kütus, mida sa saad oma kehale anda.

Ja nii see elu seal ongi- möned tunnid aias tööd ja siis igaüks ise vaatab, mis teha tahab. Enamus ajast läks ikka ölle joomiseks ja kanepi suitsetamiseks. Siis mängiti kaarte vöi trumme, räägiti niisama juttu ja tehti koos süüa. Love, piece and happiness! Töeline hipi paradiis.

Mul kulus ikka päris kaua, enne kui ma seal rahu sain. Igal öhtul kui päike looja läks ja ööelukad mu katuses sahistama hakkasid, mötlesin, et homme hakkan edasi minema. Aga iga päev juhtus jälle midagi pönevat, tuli uusi inimesi, istutasime uusi taimi ning nii selle koha kui Tatiana olemus ja energia on lihtsalt sedavörd paeluvad, et löpuks tundus hea möte möneks ajaks paigale jääda.

The one with the shamaan

Esimest korda elus saatsin restoranis toidu kööki tagasi, sest see oli riknenud. Ma kujutan ette kui raske on 45 kraadises džunglis toit värske hoida. Kuumas kliimas peab eurooplane üle üldse eriliselt ette vaatama, mis ja kust suhu pistab. Eelmises linnas olin juba midagi ebatervet söönud ja kogu tee bussis hoidsin hinge kinni, et pöhja alt ära ei lööks.

Önneks oli mul hea seltskond. Üksi teel olles olen üsnagi agressiivseks kasvanud ja astun julgelt ligi igale ühele, kes mind huvitab. Istusin eelmisest öhtust tuttava näoga ettekandja lauda, Marcos oli ta nimi. Ta nägi välja nagu tal on nii mönigi lugu varuks. Selgus, et ta on pool oma elu USAs eland, Vietnamis kopteri piloot olnud, Mexicos shamaanide juures öppinud, möned ravimid välja töödanud, kusagilt oma maadelt maagilist savi leidnud, mis köiki maailma haiguseid parandab ja see on ainult jäämäe tipu osa tema lugudest. Nüüd elab ta El Pachanis, viib läbi erinevaid rituaale ja tseremooniaid, teeb massaaže ja ravib haigeid.

Vahepeal ühines meiega veel üks tüüp, inglane, David. Ta ei olnud shamaan. Ta oli mootorratta turist. Rentis oma Londoni korteri välja, pakkis asjad ja asus oma kaherattalisel söbral maailmale ringi peale tegema. Kokku on ta selleks arvestanud 5 aastat, praegu on käsil kolmas. Ma ei julgend mainidagi, et mulle on kolm kuudki juba liiga palju.

Ja siis ilmus veel üks tüüp, Raul. Selline pikk, pika musta patsiga ja pealuudest kaelakeega. No tema oli küll shamaan, nagu filmis. Päris elus töötab ta Palenques giidina. Hirmutavalt tark mees. Vaesest kodust pärit, pidi kooli pooleli jätma ja perele raha teenima. Pages üle piiri Ameerikasse, tegi juhutöid, siis otsustas, et kuhugi jöudmiseks peab ikkagi öppima. Sealt edasi hakkaski end ise harima, elas shamaanide juures, öppis anatoomiat, ajalugu, astronoomiat jne. Elas päris head elu kuni ühel hetkel tüdines maailmast ja kolis metsa tagasi. Kui raha vaja on, siis teeb suurtele gruppidele Mayade varemetes tuure ja aegajalt viib läbi tseremooniaid ja teeb niisama showd.

Istusime seal köik koos, rääkisime elust, arutasime, kuhu ma edasi peaks minema, mida kindlasti nägema. Marcos rääkis mulle ühest naisest, kellel on Tulumis, metsa sees mingi pungalo ja seal on nagu mingi kommuun, kus inimesed tsillivad, kasvatavad idusid ja naudivad elu. Tundus pönev. Aga Raul ja David arvasid, et ma ei peaks üldse kuhugi kiirustama vaid veel El Pachanis chillima.

Plaani mul ju polnud, nüüd olid vähemalt inimesed kellega aega veeta. Olin oma nuustiku teel olles kaotanud ja seal džungli kuumuses hakkas nahka kooruma ja üldse jube ebamugav oli. Raul oli just linnapoole minemas ja oli nõus mind poodi viima. Võibolla ma usaldan inimesi liialt ja ma ei peaks igasse autosse istuma, aga ta tundus ohutu ja lubas, et ei kaota mind kuhugi džunglisse ära. Ja mulle meeldib kohalikega koos, nii näeb ja kogeb palju rohkem.

Tagasiteel läksime tema juurest läbi, ta rullis sigari suuruse jointi. Kartsin, et ta suitsetab seda homseni, aga ta väitis, et tömbab 2 sellist, enne kui tööle läheb. Harjumise asi. Aitasin teda sellega...

Ma kujutan ette, mis tunne seda juttu lugeda on- Mary, sa oled hull, lähed mingi lambi tüübiga, lambi kohta, suitsetad lambi jointi. Arvasin ise ka nii. Ma ei tea kust see tuleb, aga ma usaldan oma instinkte. Raul ütleb, et see on naiselik intuitsioon :D

Mulle meeldib, kuidas kanep möjub. Arvan ikka veel, et see vöiks legaalne olla. Selle joove on kordades ohutum ja nauditavam kui alkohol. See paneb maailma seisma, laseb nautida hetke ja ise ennast.

Istusime kahekesi Rauli majakese terrassil. Seal oli nii rahulik ja vaikne. Ta rääkis mulle lugusid mayadest, tähtedest, maailmast, tulevikust ja köigest muust, mis pähe tuli. Mulle meeldis teda kuulata. Ta tundus ebareaalne. Siis ta pakkus, et vöib mulle massaazi teha. Loomulikult olin juba oma peas igasugused tsenaariumid läbi mänginud ja välja möelnud vöimalikud pögenemisteed, aga mu köhutunne lubas, et see köik on ohutu. Ja mul on hea meel, et ma seda vöimalust käest ei lasknud. Ta ragistas köiki konte mu kehas ja venitas vist igat lihast. See oli fantastiline tunne.

Siis söidutas ta mind hostelisse tagasi, tänas hea seltskonna eest, puistas veel möned tarkuse terad ja jättis nägemiseni. Siia maani mötlen vahel, et ta ei olnud päris...

The one with the dzungle

Söitsin 6 tundi bussiga mägisest Kesk-Mexicost uue seatud eesmärgi poole idas. Köik, mis aknast paistis oli hingematvalt ilus. Midagi sellist näeb National Geographicu kanalist. Lugematu hulk rohelisi toone, puud, mis kasvatavad kookost, banaani, mangot ja jumal teab mida. Kord viis tee läbi tiheda padriku, kord ülesmäge, lastes kogu ilu otsekui platvormilt imetleda, kord mööda kitsast kurvilist teed läbi kirjude külade, kus aeg näis seisvat.

Toonitatud klaasid ja öhukonditsioneer ei lase aimatagi milline leitsak ja niiskus väljas valitseb. Saabusin loojangul. Bussist väljudes löin ennast vastu kuuma öhku ära, isegi tuuleiil pöletas. Mul ei olnud aimugi kuhu ja kas edasi.

Igal ühel on asjadest omad arusamad ja nii ei saagi asjade üle otsustada, enne kui oma silmaga ära näed. Vötsin takso ja lasin end söidutada kohta, millest kuulnud olin. Väljas oli pime, löhnas nagu hein. Olen oma reisil pidevas teadmatuses. Ma ei ehita mingeid ootusi, ma saabun ja hindan kohapeal, aga see koht vöttis mind jalust. Keset pimedat dzunglit, ihuüksi oma pagasi, möiraahvide ja miljoni ööelajaga, kelle territooriumile olin tunginud. Hetkeks kartsin isegi oma seljakotti.

Olin El Pachanis. See on omamoodi pungalote külake, kus 15 aastat tagasi peatusid enamasti geoloogid ja muud teadlased, kes ümbritsevas džunglis Palenque Mayade varemeid uurimas käisid. Täna on see omamoodi rändurhipide koht, kus odava raha eest saab peatuda, süüa, pidutseda ja/vöi valikuliselt psühhodeelseid aineid tarbida.

Toetasin oma koti voodile ja ei olnud kindel kas olen vaimselt ja füüsiliselt nii tugev, et öö selles onnis veeta. Kuulsin kuidas pambuset katuses putukad sahistasid, laes rippus ventilaator ja lambipirn. Askeetlik...

Öhuniiskus oli vähemalt 100%, külm dušš andis julgust juurde. Läksin inimesi otsima. Üle jöe viis valgustatud sild ja edasi kitsas jalgrada, mille löpus paistis ödus taverna. Liitusin mingi seltskonnaga, kelle hele nahk ja blond juus viitas Euroopa päritolule- seljakotituristid nagu minagi. Rääkisime tühjast tähjast, omasugustega on see lihtne. Jäin täpselt niikauaks, et oma esimesest dzungli hirmust vestlusega üle saada ja naasin oma seljakoti juurde. Töstsin seinal konutava ritsika oma toast välja, raputasin linad puhtaks ja lasin unel end kaasa viia.

Hommikul oli köik ilus. Päike hoiab elukad eemale. Peale tassi kohvi olin valmis köigeks, mis päeval on anda. Palenques asuvad imelised Mayade varemed. Teadjad räägivad, et turistile on nähtav vaid väike osa sellest, mida dzungel tegelikult peidab. Paljugi kunagisest impeeriumist ja selle aaretest on alles avastamata. Tänaseni teadmata põhjusel hülgasid Mayad selle linna ja kadusid jäljetult. Fanaatikud usuvad, et nad leidsid tee teise dimensiooni. Kusagil dzungli sügavustest olevat leitud kolm hiiglasuurt ringi, usutakse, et need ongi nn "väravad", mida nad minekuks kasutasid. Ja väidetavalt ei ennusta nende kalender 2012 aastaks mitte maailmalöppu vaid nende väravate "taasavanemist". Elame, näeme!

Aga igatahes, need varemed, kuhu raha eest lastakse, on müstilised. Ei pea eriline teadur olema, möistmaks, et köige selle ehitamiseks 2000 aastat tagasi PIDID need inimesed mingid erilised olema.

Sündmuskohalt naastes olin jälle plaanita. Reaalsus on raske. Nii palju on teha ja näha ja käia, millestki ei taha ilma jääda, samas KÖIKE ei jöua kunagi. Valikute tegemine on paljuski önnemäng. Valisin köht täis süüa ja siis mötlema hakata.

U and me and devil makes three