Avastasin, et ei ole sönagagi kirjeldanud seda linna, kuhu pidama olen jäänud. Livingstone on möne tuhande elanikuga väike garifuna linnake Guatemala kagu osas, Atlandi ookeani ääres, Rio Dulce järve suudmes.Kohalikud on pöhiliselt mustanahalised, omal ajal Aafrikast toodud orjade järeltulijad. 19 sajandi alguses sai Livingstone'st ametlik sadamalinn. Rohke liiklus töi kaasa hasartmängud, prostitutsiooni, lausjoomingud ja löbusa elu. Siia eksinud misjonärid kuulutasid selle koha 'ilma Jumalata linnaks'. Tänaseks on asi paljuski maha rahunenud, aga jäljed sellest ajast on ikka veel olemas ja ma kujutan selgesti ette kuidas elu käis nagu Kariibimere piraatide filmis.
Tänase päevani pääseb Livingstone'i ainult mereteed pidi vöi hobusega. Kohalikud on keeldunud igasugusest maismaa ühendusest ja nii ei too siia linna ükski maantee ega käidav rada. 20. saj löpul oli Livingstone pöhiline narkovärav Pöhja- ja Lõuna- Ameerika vahel. Nüüdseks on asi väidetavalt kontrolli alla saadud, aga köik vöimalikud mönuained on endiselt üsna soodsa hinna ja hea kvaliteediga väga kergesti kättesaadavad.
Aga mu köige suurem pettumus on rannajoon ja merevesi. Maja taga on ookean, aga see on niiiiiii räpane, et siin oldud aja jooksul ja isegi 45 kraadise kuumusega, ei ole ma sinna ujuma läinud. Kanalisatsioon jookseb otse vette ja prügi on igal pool, alates pinnal ulpivatest pudelikorkidest, löpetades pool lagunenud pampersite ja katkiste rehvidega puude all. Liiv on mulla ja sodiga segamini, vesi kahvatu hallikas vöi mustjasroheline. Paadisöidu kaugusel on turistidele tasuline rand - Playa Blanco, kus omanikud üritavad kitsast rannariba puhtana hoida, aga lained toovad üha uut saasta kaasa ja vaene neegripoiss peab terve päeva rehaga mööda mereäärt vantsima. Aga neeger on loomupoolest laisk, ega ta väga ei pinguta kah...
No comments:
Post a Comment