The one with Livingstone

Avastasin, et ei ole sönagagi kirjeldanud seda linna, kuhu pidama olen jäänud. Livingstone on möne tuhande elanikuga väike garifuna linnake Guatemala kagu osas, Atlandi ookeani ääres, Rio Dulce järve suudmes.

Kohalikud on pöhiliselt mustanahalised, omal ajal Aafrikast toodud orjade järeltulijad. 19 sajandi alguses sai Livingstone'st ametlik sadamalinn. Rohke liiklus töi kaasa hasartmängud, prostitutsiooni, lausjoomingud ja löbusa elu. Siia eksinud misjonärid kuulutasid selle koha 'ilma Jumalata linnaks'. Tänaseks on asi paljuski maha rahunenud, aga jäljed sellest ajast on ikka veel olemas ja ma kujutan selgesti ette kuidas elu käis nagu Kariibimere piraatide filmis.

Tänase päevani pääseb Livingstone'i ainult mereteed pidi vöi hobusega. Kohalikud on keeldunud igasugusest maismaa ühendusest ja nii ei too siia linna ükski maantee ega käidav rada. 20. saj löpul oli Livingstone pöhiline narkovärav Pöhja- ja Lõuna- Ameerika vahel. Nüüdseks on asi väidetavalt kontrolli alla saadud, aga köik vöimalikud mönuained on endiselt üsna soodsa hinna ja hea kvaliteediga väga kergesti kättesaadavad.

Aga mu köige suurem pettumus on rannajoon ja merevesi. Maja taga on ookean, aga see on niiiiiii räpane, et siin oldud aja jooksul ja isegi 45 kraadise kuumusega, ei ole ma sinna ujuma läinud. Kanalisatsioon jookseb otse vette ja prügi on igal pool, alates pinnal ulpivatest pudelikorkidest, löpetades pool lagunenud pampersite ja katkiste rehvidega puude all. Liiv on mulla ja sodiga segamini, vesi kahvatu hallikas vöi mustjasroheline. Paadisöidu kaugusel on turistidele tasuline rand - Playa Blanco, kus omanikud üritavad kitsast rannariba puhtana hoida, aga lained toovad üha uut saasta kaasa ja vaene neegripoiss peab terve päeva rehaga mööda mereäärt vantsima. Aga neeger on loomupoolest laisk, ega ta väga ei pinguta kah...

The one with the job

Jah, ma olen laisk olnud. Paigal viibimine möjub nii. Tekib teatud rutiin ja blogi kirjutamine ei ole seni kuidagi päevakorda mahtunud. Aga ma püüan kaotatud aja tasa teha.

Kui ma La Iguanasse saanubusin töötasid siin kaks inglise tsikki (18 ja 19 aastased)- Heather ja Sasha, üks kanada poiss Joel(18) ja üks inglise poiss Ray(26). Viimane oli selline tüüpiline 'iga naise mees', aga ta on 10 aastat barman olnud ja seda vöis igast tema liigutusest näha. Selle meeskonna ülesanne oli päevast päeva rämedalt pidu panna, inimesi löbustada ja neile vöimalikult palju alkoholi müüa.

Ma arvan, et minu siia jäämise kaalukaim pöhjus oligi tegelikult Ray. Mul tekkis tema vastu suur respekt, sest ta mötles ja tegutses nagu valge inimene, nii nagu mina harjunud olen. Kui levis söna minu soovist 1 proovipäev teha, tuli Ray minu juurde ja veits isegi palus, et ma jääks, sest tal oli plaan edasi reisida ja ta ei tahtnud hosteli omanikku tööjöu hädasse jätta. Väga täiskasvanud suhtumine ja need kaks suurt sinist silma- mul ei olnud südant talle EI! öelda. Oma peas sain selle otsusega rahu alles siis kui suutsin möelda, et siia jäämine ja nende inimeste aitamine on minu panus köige hea eest, mis mind mu reisil saatnud on.

Et oma aega vöimalikult ratsionaalselt tarbida, alustasin hispaania keele tundidega, (olgu siis mainitud, et enamus Kesk-Ameerikat räägib seda keelt). Praktika poolega on siin hostelis muidugi raske, sest kogu suhtlus käib inglise keeles, aga mu öpetaja räägib ainult hispaania keelt ja mu tahe on tugev.

Minu tööpäev algab kell 7 hommikul ja löppeb kell 15.00. See on minu endisele öisele eluviisile tore vaheldus. Siinne päike ongi juba varastest tundidest liiga kuum, et kauem magada.

Töö ise on imelihtne- check in/check out, hommikusöögi serveerimine ja üle üldine olukorra kontrolli all hoidmine. Kui hostel on tühi, käime sadamas paate ootamas, et uusi inimesi tuua. Sellest on saanud mu päevade tipp hetk. Seal kai peal saab päikest võtta ja neegripoistega lobiseda. Ma olen neile juba "oma särk", surume käppa ja teeme " yo- yo, que pasa!" ... Jah, ma ise ka ei usu....

Tänaseks olen avastanud, et köige raskem osa selle töö juures on igal öösel hullu möllu panna. See on enam vähem sama kohustuslik nagu ruumi korrashoid vöi söögi serveerimine. Kuigi minu ametlik tööpäev löppeb kell 15, olen ikkagi 'part of the crew' ja see hostel on mu kodu, nii olen sisuliselt 24/7 valvel. Meil on omad mängud ja vöistlused ja tantsud, mis igal õhtul läbi tuleb teha. Keegi muidugi ei sunni meid, see lihtsalt läheb nii. Ei pea vist mainima, et alkoholi tarbimisega on sama lugu.

Päris huvitavaid inimesi käib siit läbi, päris huvitavaid lugusid juhtub. Aga kui ma siit löpuks pääsen, pean küll rangele rohelise tee ja salati dieedile jääma.

The one with staying

Ma ei oleks kunagi uskunud aga iga sissekandega läheb mul eestikeelne eneseväljendamine üha raskemaks. Siiani on minu blogi olnud mu pöhiline emakeelne sõber. Peale pikki päevi muus keeles punnides on imehea end eesti keeles maha laadida.

Eile aga tundsin esimest korda kuidas sõnad jäid kinni ja enamus mötteid mu peas olid inglise keelsed. See on tegelt päris loogiline, aga samas häiriv. Siit edasi on eestikeelne blogi juba pöhimötte küsimus.

Tuleb välja, et eksisin oma viimases sissekandes. La Casa de Iguanasse jäämise vöi edasi minemise otusus ei olnud kaugeltki lihtne. Vöi noh, tegelikult teadsin, et jään, aga selle otsuse enesele rahuldavalt ära argumenteerimine oli keeruline. Mingil moel on see isegi alles protsessis. Muidugi ei seo mind selle kohaga ükski leping, vöiksin iga kell koti kokku panna ja värava tagant "hasta luego" teha, aga ma ei ole päris see tüüp. Nüüd jääb üle antud vöimalusele maksimum panus panna. Kui ma kunagi teada saan, milleks kogu see olukord hea oli, annan teada.

The one with Casa de Iguana

Ma arvan, et ei ole ikka veel üle saanud selle paadi lokustavast vönkest. Esimesed mustad poisid müüsid hosteli juures valjusti kanepit. Ma ei usu, et keegi meeskonnast päriselt kaine oli ja kell oli alles kolm päeval. Siin viibimine töotas huvitav tulla.

Kiilakas tatoveeritud musklis mees juhatas meid tubadesse. Ta hääl reetis ta karmi eluviisi. Ta meeldis mulle. Tegelikult nad köik meeldisid mulle, mis on veider, sest tavaliselt ma olen väga valiv.

Kombeks on kõigile uustulnukatele lühidalt rääkida hosteli reeglitest ja sellest, mis ümberkaudu teha saab. Siin on vaga kodune. Köik istuvad ühe

laua taga ja lobisevad, köik teavad köiki nimepidi. Esimesest hetkest alates oli mul seal hea. Jöime rummi virsiku mahlaga, suitsetasime, söime, rääkisime. Öhtu lõpuks olin ülemuselt loa saanud teha üks proovipäev, sest neil on uut meeskonda vaja.

Mul on selle reisi jooksul ennegi tulnud teha raskeid otsuseid, aga see on üks keerulisemaid. Miinimum tööaeg on 1 kuu, saad tasuta ööbimise, kolm söögikorda, soodsama alkoholi ja 1000 quetzale. Kõlab väga hästi. Töö ei ole kuidagi raske ja meeskond väga chill. Aga mul ongi ainult üks kuu aega ja kui selle siin veedan jääb mul Honduras ja Nicaraagua nägemata.

Aga eks ma mötlen selle üle kui kaineks saan. Millegi pärast on mul tunne, et see köik laheneb kergemini kui ma arvan.

The one with Maritsa

Järgmine peatus - Rio Dulce. See on väike räpane linnake riigi ida osas suurima järve ääres. Siit ei ole ookeanini enam pikk maa. Plaan oli peatuda üheks ööks ja siis jõuda Livingstone'i, päris Atlandi ääres.

Aga ma ei ole suurem asi plaani tegija, veel vähem oskan ma plaani järgi tegutseda. Nii juhtuski, et tutvusin bussis ühe prouaga, Maritsa, kes oli 20 aastat Kanadas elanud. Lobisesime niisama ja ta kutsus mind külla, kui kunagi veel naabrusesse satun. Ütlesin, et kui talle sobib, vöin kohe ka tulla.

Tema linnake El Estor on küll kaardile märgitud, aga see koht on nii väike ja möttetu, et ilma tuttavateta sinna naljalt ei jöuaks. Need inimesed on lühikesed ja veidi mongoliidsete joontega. Neil on kombeks sünnitada nii palju lapsi kui juhtub ja see teeb nad üsna vaeseks. Köik kohad on neid mudilasi täis, nad on mustad ja pool paljad. Kogu see linnake on veits udune, järv ja taevas ja mäed on köik ühte värvi.

Maritsa majake on kohe keset linna. Ta abikaasa töötab linnavalitsuses. Nad on uskumatult toredad inimesed. Ma sain magamiseks eraldi külaliste maja. Nad viisid mind linnatuurile ja tegid mulle süüa.

Jäin kokku kaheks ööks. Teisel päeval viisid nad mind kose juurde, kust voolas maapöuest kuum vesi. See oli fantastiline koht. Tagasi tulime mikrobussiga, mis oli täis matšeetadega räpaseid töömehi. Kaks tüüpi istusid katusel. See ei ole päriselt lubatud ja politsei tegi juhile trahvi :D

Vestlesin põgusalt ühe jörmi vennaga, kes mul praktiliselt süles istus. Ta oli mönda aega Ameerikas elanud ja valdas konarlikku inglise keelt. Ta ütles, et ma olen GRINGO. Üritasin talle seletada, et olen Eestist ja et see on Euroopas... Ta jäi oma arvamuse juurde.

Ma arvan, et olin neile kohalikele seal bussis sama suur elamus kui see pärastlöunane söit keset dzunglit koos 20 tömmu miniinimese ja kölaritest kajava "cherry, cherry lady" looga oli mulle.

The one with Guatemala

Beliz on fantastiline maa. Imeliste metsade, körgete mägede, valgete liivarandade ja helesinise veega. Meeletut kuumust jahutab kerge meretuul. Aga need inimesed ei meeldi mulle. Nad on pealetükkivad ja völtsid. Vöib kindel olla, et iga "Söbrad, teretulemast Belizi" vestlus löppeb sellega, et nad küsivad sult möne dollari vöi suitsu.

Veetsin Belizis kokku kolm ööd. Sellest piisas, oli aeg söita Guatemaalasse. Belizi sisenemine ei maksa midagi,aga sealt lahkudes küsivad nad sinult 18 dollarit. Ahvid :) Huvitav, mis siis saab kui sul sentigi ei ole? See piiripunkt oli üldse väga naljakas. Angaar keset lagedat välja. Ühes otsas maksid nöutud 18$, teises otsas löi onu su passi templi ja "Nägemist!" Siis oli tükk tühja maad, uus angaar, uus tempel passi ja oledki Guatemaalas. Nende kahe angaari vahel muutus nahavärv, keel, valuuta ja suhtumine.

Esimese peatuse Guatemaalas tegime väikeses järve äärses linnas Floreses. Töeline keskkonna muutus. Inimesed olid nii rahulikud, see linn nii puhas, pühapäevane ja euroopalik. Eesmärk oli külastada Guatemaala suuremaid Mayade varemeid Tikalis, aga praegu on hooaja löpp, turiste ei liigu ja meile sobival ajal ei läinud ühtegi bussi. Ilm oligi liiga kuum, tundus möistlik pigem Floresesse jääda ja külma jooki nautides kogu linna ilu imetleda. Hiljem muidugi selgus, et olla sealkandis ja Tikali mitte minna on sama kui käia Pariisis ja Eifeli torn vahele jätta.

Aga Kesk- Ameerika bussiliiklusele peab au andma. Pikemateks vahemaadeks on väljasöit alati sätitud nii, et sihtpunkti jöuaksid varahommikul. Pagas on nummerdatud ja selle kadusmise töenäosus üsnagi väike. Istmed mugavad ja öhk jahe, tösiküll, mönikord isegi liiga jahe. Aga ma olen juba kogenud seljakoti reisija- kannan bussis alati sokke, dressikat ja tekikest.

Kell 10 hommikul jöudsime Panajachelli Atitlani järve ääres. See on jällegi pöhiline turisti sihtkoht rohkete söögikohtade ja turgudega. Peale Belizi tundub köik nii odav. Toidud on värsked ja portsud mehised. Korralik hommikusöök ja kohvi 45 kohalikku raha (1 quetzale- 1,5 EEK). Kotike kooritud mangot vöi ananassi 5 quetzale, korralikult küps avokaado 3 quetzale. Jalutan ringi ja tunnen siiralt, et siia vöiks elama jääda.

Atitlani järv asub riigi ida osas ja selle ümber on väikesed armsad mägikülakesed nagu seened. Pöhiline liiklus toimub paadiga. Rajad läbi metsa on väidetavalt ohtlikud. Paaril korral on turiste relva vöi matšeetaga paljaks varastatud. Aga seda vöib igal pool juhtuda.

Jäime järve äärde kaheks ööks. Seal on nii rahulik. Aeg nagu seisaks. Enamus ümbritsevast kinnisvarast kuulub pensjonipölve nautivatele "gringodele". Nad lohisevad ringi, on pikajuukselised ja ei tee midagi. Sellegi poolest nautisin öhtuti kuuvalguses nende lugusid kuulata.

Olin oma ameeriklasest söbra Dawniga nädalakese teel olnud. See oli üksindusele mönus vaheldus. Käisime väljas söömas ja tegime asju, mida turistid ikka välismaal teevad teevad. Aga see aeg sai kiiresti otsa. Dawn pidi tagasi USAsse tööle söitma ja mina jäin Guatemaalasse jälle oma vana hea seljakotiga üksi, otsima uut peatuspaika, leidma uut seiklust.

Mul on igast kohast alati natuke kurb lahkuda, inimestest lahkuda on veel hullem. Aga iga suurepärane kogemus paneb mind tahtma edasi minna ja vaatata what else is out there, who else can i meet. Ja siiani ei ole ma pidanud pettuma.

The one with Belize

Raul söitis järgmisel hommikul koju. Mina olin saanud kirja ühelt tsikilt, kellega Oxacas tutvusin. Ta küsis kus järjega olen ja kas ta vöib ühineda. Leppisime kohtumise Belzis, sukeldujate paradiisis Caye Caulkeri saarel.

Isegi kui olin kiindunud sellesse metsakommuuni ja Tatjana oli mulle nagu öde, olin uueks seikluseks, uueks sihtmärgiks rohkem kui valmis. Hääletasin oma seljakotiga bussijaama ja vötsin bussi Chetumali, et sealt järgmine hommik laevaga Belizi söita.

Ma olen merelaps ja see 3 tundi seal paadis oli mulle nagu kirss IGA tordi peal. Ma ei oska sõnadega seletada seda, mis värvi on ookean ja kuidas kiire sõit üle laineharjade mulle mõjub. Ma olen kindel, et ülejäänud rahvas seal laevas arvas, et olen peast segane kui terve tee pea aknast väljas mere laule laulsin.

Enne Caye Caulkerit tegime peatuse San Pedros. Seal on migratsiooniamet, kus lüüakse uus tempel passi ja - Tere tulemast Belizi!!! Uuesti paati kogunedes volksutasin laevajuhile silmi ja ta lubas mul teekonda kaptenisillal jätkata. Rööm on tödeda kui kaugele naeratusega jöuab. Rääkisin vanale merekarule, et Eestis saab talvel autoga üle jää saarelt saarele söita ja nautisin soojas tuules kuidas päike merre loojus. Möned hetked on hindamatud.

Sadamas ootas mind mu ameeriklannast tuttav Dawn. Ta oli juba reserveerinud hosteli ja teinud öhtusöögi plaanid. Peale 2 nädalat takosid ja ube tundus Belizi köök võrratu. Jöime paar rummi ananassi mahlaga ja Caye Caulker oligi paradiis.

Järgmisel hommikul läksin tuuriga snorgeldama. Nad viisid meid avamerele, kus ujusime koos raide, merikilpkonnade, lugematul hulgal muude mereelukate ja haidega. Loomulikult oli kogu see ettevõtmine vägagi turistikas ja tihtipeale said körval ujujalt müksu vöi takerdusid kellegi lestadesse aga kokkuvõttes ei vahetaks ma seda elamust millegi muu vastu.

Belizis elab 300 000 inimest, enamasti mustanahlised. Nad on üsnagi pealetükkivad ja saavad koguni pahaseks kui sa nende kaupa osta ei taha vöi nende baari sisse ei astu. Loodus on aga hingematvalt ilus. Sellel killukesel maalapil elavad köige eksootilisemad liigid ja kasvavad köige uskumatumad taimed, ookeanist ma ei räägigi.

Järgmine päev söitsime San Ignasiosse. See on väike koloniaalstiilis linnake üsna Guatemaala piiri lähedal. Esmapilgul ei midagi erilist, aga paigad, mida siit lähedalt leida võib on ahhetama panevad ka rohkem näinud reisijale. 20 minuti söidu kaugusel asub rahvuspark, kuhu siseneda saab ainult professionaalse giidiga. See on hindamatute liikidega dzungel, mille sügavustes leidub koopaid, maa-aluseid järvi, jögesid ja Mayade varemeid, paljud paigad on turistile ligipääsematud, paljud alles avastamata.

Palkasime giidi ja vötsime ette matka džunglisse eesmärgiga ronida koopasse, mida kohalikud tunnevad kui Actun Tunichil Muknal (maya keeles- kivist hauakambri koobas). See oli omamoodi Mayade pühakoda, kus tänaseni leidub rohkeid jälgi ohverdamisrituaalidest, ohvriandidest ja isegi inimohverdustest. See on väheseid kohti, kust ühtki leidu kusagile muuseumisse veetud ei ole, köik seisab täpselt nii nagu mayad selle jätsid.

Koopasuud kaitseb kitsas veeriba, millest üle tuleb ujuda. Millekski selliseks ei oleks ma osanudki valmis olla- ülepeakaela voolavas vees kivide vahel, kiivri, pealambi, täisriides ja tossudega. Seiklus oli täiskaigul käima tömmatud. Sealt edasi jätkus teekond pealambi örnas valguses kulgedes pilkases pimeduses üha sügavamale kalju sisse, kord üle kivide, kord jälle kaelani vees.

Ma ei taha isegi hakata PROOVIMA kirjeldada, mida me selles koopas nägime, kogesime ja millest osa saime. Suurt rolli selles looduse loodud imes mängis ka meie giid, kes on uskumatu fanaatik ja kelle kirg selle koopa vastu muutis kogu elamuse veel enam nauditavaks.

Kunagi klaasi veini körvale vöin heal meelel sellest päevast müstilisi lugusid pajatada, aga paberile ma seda ei pane.