The one with another go

No nii....viimane päev siin linnas. Ma vähemalt sedasi loodan, sest veel ühte ärajäämist meie niigi palju läbi elanud hinged enam vastu ei peaks.

Jälle on samad jamad- kuidas kotte pakkida, kuhu me üldse lähme ja mis kurat saama hakkab... Ülekilode vähendamiseks oleme KÕIK vähegi ebavajaliku prügikasti lennutanud- talvemantlid, saapad, shampooni pudelid, medikamentide paberpakendid jne, jne...

Vähemalt tunneme nüüd Dublini lennujaama nagu oma tasku põhja ja ma ei imesta kui turvatöötajad meile juba nagu tuttavatele naeratavad.. Nagu koju läheks... 10 tundi paigas olek teeb oma töö.

Ärajäänud lendude eest saime raha, peale paari telefoni kõnet, oma krediitkaardile samas suuruses tagasi ja vaim on ausalt õeldes kõigeks uueks valmis.

Proovime blogi pidamist agaralt jätkata. Seiklustest ei tohiks puudust tulla, aga kui edukalt internetile nendel kaugel saartel ligi pääseb ei oska veel aimata. Igatahes me täname teid huvi eest meie tegemistest lugeda ja ootame alati huviga tagasidemeid :)

The one with the airport

Kui hommikul kell 4.00 ärkama peab, tundub iga otsus vale. Kurat, kelle idee oli vapsee Kreekasse minna??!! Aga peale tassi kohvi sai hommik värvi tagasi ja kui „kodule” Leo rohelise Nissani tagatulesid näitasime, oli kõhus täpselt õige tunne.

Ženka kohvri luku kinni saamine oli täpselt nagu filmis. Rebisime kogu jõu ja massiga… Ma ei tea kumb on keerulisem – seista kapi ees ja otsustada, mis kaasa võtta, mis jätta või seista kapi ees ja teada, et kõik, mis seal on PEAB kaasa mahtuma…

Ma ei muretsenud kordagi, mis Ateenas maandudes edasi saab, ma muretsesin ainult meie pagasi pärast. Kaks korda ei saa nii õnneks minna, et 7 ülekilo eest maksma ei pea. Pluss meil mõlemal oli veel kolm kotti käsipagasis- käe kott, arvuti kott ja väike reisi kott.

No ja kõik läks veel rohkem perse, kui ma karta oskasin. Enne kui arugi saime seisime Rynairi kassa järjekorras, kus pidime pagasi ülekilode eest kahe peale 300 eurot maksma! Meie lennupilet oli 3 pool korda odavam! Ja siit ülekutse- mitte kunagi ärge lennake Rynairiga!15 kg Erinevalt kõikidest teistest lennu firmadest võib nende pardale laetav pagas kaaluda vaid ja käsipagasis tohib olla VAID 1 kott, mitte arvuti kott ja käekott- VAID 1 kott. Tahtsin oma arvuti check in tädile pähe lüüa kui ta selle mul kohvrisse soovitas panna…

Lend pidi startima kell 8:10, seoses libeda rajaga kuulutati välja lennuki hilinemine 9:35ks ja kui me olime Ženkaga 2 suurt kohvi ja šokolaadi ostnud, teatati meie lennu ära jäämisest. Ma oskasin ainult rõõmustada, et õiglus pääses võidule ja me saame oma 300 euri + sõiduraha tagasi.

Edasine oli väga ebaselge. Istusime 10 tundi lennujaamas ja üritasime välja mõelda, mis edasi saab. Imelikul kombel olid kõik ära jäänud lennud Rynairiga seotud. Muud firmad näisid toimivat. Me ei teadnud, kas valida uus sihtmärk ja lennata esimesse kohta kuhu mõni lennuk minemas oli, kas oodata hommikust otselendu Ateenasse, mis oleks räme kallis olnud, aga säästnud meid Ryanairist, või minna koju magama ja oodata, kuni lennujaamad jälle normaalselt funktsioneerima hakkavad.

Üllatuslikult lahendas selle olukorra meie jaoks Leo, kes helistas, et oli kuulnud meie lennu ära jäämisest ja on teel meile järele. Nii me siis tulimegi koju… ostsime netist uued piletid Britsih Airwaysiga 11. veebruariks ja uinusime voodis, mida uskusime enam mitte kunagi nägevat.

The one with all the snow

No ja eile hakkas lund sadama. Esimest korda üle viie- kuue aasta nagu kohalikud rääkida teadsid. Meie mõistes oli tavaline talveilm, aga neil vaesekestel ei ole ei ole ju talverehvegi, oskusest lumise ilmaga ellu jääda, rääkimata.

Aga inimestel on lõbus- igal pool ehitatakse lumememmi, käib konstantne lumesöda ja alati on keegi kuskil autoga lume sees kinni.

Põhimõtteliselt on maad haaranud kaos- lennuliiklus seisab, tehased ei tööta, koolid on kinni ja lumi ei näi ning ei näi lõppevat... Ma vaid loodan, et see mõll reedeks üle läheb ja meie lend Ateenasse ikka korrapäraselt väljub...

The one with night out

Ma ei tea, kas see on olnud võrdlemisi arusaadav, aga meie aeg siin Dublinis ei ole kaugeltki all party, party, party olnud… Elame kesklinnast ikkagi tunnikese kaugusel ja viimane buss tuleb 23:30. Eestis sellel ajal pidu alles algab. /Siinkohal mainin ära, et olime Ženkaga esimesed 2 nädalat siin täiesti kained! Väli, me oleks saanud sinu kainete joodikute klubisse!/

Aga kuna meie ühe otsa pilet Ateenasse on kuuenda veebruari kuupäevaga, otsustasime oma viimase nädalavahetuse ikkagi möllama minna. Jõime pudeli 2005 aasta Bordeaux ’d, tegime näod pähe ja bussile.

Nu Dublin öösel on midagi muud. Igal nurgal on simman, kõik pubid on triiki täis ja inimesed on VEEL röömsamad. Millegi pärast oli too õhtu häirivalt palju itaallasi igal pool. Neil on vist mingisugune invasiooni idee.

Täiesti erakordsel kombel võib Dublini tänavatel alkot juua. Niikaua kui su pudel on paberkotis ja sa selle pärast tarvitamist ikka prügikasti viskad. Nii me siis jalutasimegi mööda rahvast täis tänavaid, jälgisime ööelu ja jõime veini… Ühe pubi ees mängisid ilusad iiri poisid rahvamuusikat. Midagi sellist me olimegi otsima tulnud.

Jõudsime veel restos magustoitu süüa (kritiseerida KOGU teenindusprotsessi ja efektiivsuse puudumatust) ja oligi juba bussi aeg. Kluppi me plaaninudki minna. See jääb teiseks korraks.

The one with the hard decision

Horoskoop lubas, et seda otsust, mis ma praegu teen, ma aasta pärast ei kahetse. Nii totter kui see ka pole, see on olnud ainus guideline, millele olen saanud tugineda. Mitte midagi muud. Mitte mingeid loogilisi arutluskäike, mitte mingeid arutlusi kolmandate inimestega. Lihtsalt, sest mitte keegi ei tea, mis tulemas on. Kuidas majanduslangus Kreekat või tegelikult üldse kogu maailma mõjutama hakkab? Kas inimestel on raha, et puhkama tulla? Kas meie saame seal tööd? Kus me seal elama hakkame? Kauaks meil raha jagub? Kuhu kurat me üldse lennujaamast edasi lähme?

Osa minust on olukorraga rahul- see ongi ju see, mida ma otsima tulin. Seiklus, mille kogu kulg on teadmata. Uued inimesed, täiesti uus ja meile mõlemale vööras kultuur, päike, rand ja palmipuud…

Teine osa pelgab, et Kreeka võib olla vale käik. Me ei oska keelt, hooaja alguseni on veel 2 kuud aega ja me ei tunne seal MITTE kedagi…

Ning siis on ju veel loomulikult võimalus, et meile hakkab seal sedavõrd meeldima, et me ei tahagi enam tagasi tulla…

Tagala oleme igatahes kindlustanud -George ja Leo võtavad meid iga kell tagasi oma katuse alla, kui meil tekib tahtmine ja lootus Iirimaal tööd saada.

Naljakas, kui meile selgus, et siin me tööd ei leia ja peame edasi minema, oli meel kuidagi rahulik. Tundus olevat veel sada varianti ja miljon võimalust. Aga kui eile mineku piletid ära ostsime, kadus see rahu kuidagi ja asendus teatava mureliku ärevusega. Umbes nagu panustaks võidusõidu hobusele. Sul on 20 erinevat hobust. Sa panustad sellele ühele, kelle võidus oled enam vähem kindel, aga kui stardipauk ära käib, siis ei suuda sa enne finišilipu langemist kordagi rahulikult hingata.

Ma ei tea, mis minu finišilipp on. Ilmselt see kui tööd leian, või see kui esimene palk laekub või siis see, kui lennuk, mille pardal ma viibin, maandub Tallinna lennujaamas.

Vähemalt seni läbielatuga saan rahul olla. Ma ei kahetse et tuldud sai. Kuigi Eestis oleks kõik olemas olnud, oleks ikkagi tahtnud midagi muud. Siinkohal tervitused teile kõigile, kellel töökoht on. Ma tean, et tööl on nõme käia, aga tahtega TEHA, tühja passida, on kõige nõmedam.

The one with moving on

Päris huvitav on avada maailma kaart ja mõelda – pick a place, any place. Muidugi ei oleks me päris IGALE poole saanud minna…finants ei lubaks, aga lähenesime ikka võrdlemisi vabameelselt. Ibiza, Kanaarid, Küpros, Horvaatia, Maroko, Kreeka, Maldiivid, Dubai…. No kui igale poole tahaks ja saaks, siis kuhu sina läheks???

Jälgisime, kuhu paremini tööle saaks, kus on parem ilm, kuhu odavam lennata. Kui nüüd aus olla, siis on olukord ikka IGAL pool täitsa p****s. Kõige lubavaim näis millegi pärast Kreeka. Uurisime, saatsime igale poole kirju ja sisuliselt langetasime otsuse- reedel ostame piletid. Sõbrad, järgmine peatus on Ateena!

The one with Mc Donald’s

George viis meid oma kolmesajase bemmiga (sellisega nagu Mannil on :) ) ühte Dublini äärelinna, et vaadata, kuidas sealsel tööturul lugu on. Oma üllatuseks leidsime olnud aegade esimese tööbüroo. Muidugi läksime kaema, kas seal leidub abivalmeid hingi, kes head nõu annaks. Laua taga istus kapi suurune daam, kes piidles meid üle oma merevaigu karva okulaaride nagu neegreid ja teatas, et kui meil PPS numbrit ei ole, siis ta meid aidata ei saa… WELCOME TO IRELAND…

Järgmise paugu saime MC Donald’sis. Läksime Ženkale burksi ostma ja mõtlesime lihtsalt uudishimust pärida, kas nemad sooviksid meid tööle võtta. Olime seni naljatanud, et kui me MITTE kuhugi mujale ei saa, siis Mäkki ikka saame.

Desperate times call for desperate measures. Kui kõige tähtsama särgiga tädil vähe rohkem aega näis olevat, tegime asja ära- "kas teil abi pole vaja?" Ja NÄTAKI, nagu alla poole vööd lõi vastus- "EI! Me isegi vaatame, kuidas vähema tööjõuga hakkama saada."

Ja siis oli selge…. Siia linna me enam kauaks ei jää….